Seks siis. Arutame siin Pipsiga selle üle, mis tingimustel võiks seksida töökaaslastega. Tema arvas, et üldse mitte, sest see toob lõpuks häda kaela ja halva kuulsuse. Tõsi tegelikult, ah. Onon.
Aga mina ei hooli üldiselt. No krt, mina tean, mida ma mõtlen ja kui keegi teine arvab, et ma olen l*ts, siis see on puhtalt tema probleem.
Ma lihtsalt ei näe mitte mingit probleemi teha sobival momendil seda, mis tol hetkel ahvatlev tundub. Seda siiski tingimusel, et mõlemad osapooled on vabad. Tegelikult, ma olen nii süüdimatu, et kui mul on põhjust uskuda, et teine pool on suhtes, mis on nagunii varsti p*rses, siis ma laseks ka asjal juhtuda.
Ma ei näe isegi probleemi, kui ma teen seda mingi hetk ühe ja kunagi hiljem mõne teise töökaaslasega. Aga nemad äkki näevad. No ma liiga tihti ei kavatse seda harrastama hakata. Tegelikult ma arvan, et ma ei harrasta seda rohkem üldse. Aga kui peaks juhtuma, et tundub mingi hetk õige seda teha, siis teen kah. Ja ei koti, mida teised mõtlevad.
Üldiselt mulle ei meeldi selliseid asju ette planeerida. Siis tundub kõik nii pingutatud ja tobe. Mulle meeldib, kui asjad lähevad omasoodu. Ja omasoodu minnes nad kunagi lõppesid päris tihti voodis 😀
Enam ma ei tea. Pärast A-d oli tükk aega tsölibaat, siis oli mingi aeg ainult Lepp ja nüüd olen ma siin veidike ringi seksinud küll. Osa on olnud väga mõttetu ja osa üldse mitte.
No ma olen natuke mures. Et äkki ma ei oskagi enam seda. Ringi seksida siis. Ei tunne sellest rõõmu. Et on vaja mingeid tundeid. Võib-olla ma pole lihtsalt küllalt tugevat keemiat tundnud. Loodetavasti on häda selles.
Sest mulle küll kohustustevaba seksi kontseptsioon meeldib. Üheöösuhted, kui need arenevad õigel ajal ja õiges kohas. Väga ilus võib olla. See oleks päris nõme, kui ma neid enam harrastada ei saaks, sest avastan, et mingeid tundeid on vaja (peale füüsilise tõmbe siis). Võeh.
Sest lõppude lõpuks, kes teab, millal ma järgmise elu armastuse leian. Seni ei saa ometigi kuival olla. Seksi on vaja. Head seksi!
Nagu ütles poiss Lepp: ebaviisakas ja agressiivne käitumine viib päris hästi sihile (haa-haa, ta on ju selle omaenese nahal läbi elanud). Ma kavatsen seda edaspidigi rakendada.
Ja kõige selle juures poleks mul mitte kõige vähematki selle vastu, kui leiaks kähku uue elu armastuse, kellega kätt hoida, koos elada ja kellele truu olla.
Aga olgem ausad – kui suur on tõenäosus, et see niipea juhtub? Ma olen vahel realist ka.
Rohkem seksi, seltsimehed!
Tahaks jubedalt leida kellegi, kellega tõeline keemia on…