Ma läksin suht hilja magama (nii pool kolm), aga ma EI maganud sisse. Ma tõusin õigel ajal. Ma käisin duši all. Ma tegin endale kohvi ning hunniku muna ja majoneesiga saiu. Ma mõtisklesin selle üle, kui mõnus on omada nii vähesel määral juukseid, sest isegi külmade ilmadega ei pea muretsema “mis-saab-kui-ma-hommikul-duši-all-käin-ja-ei-viitsi-juukseid-fööniga-kuivatada”. Ma kahtlen, kas ma enam juukseid kunagi oluliselt pikemaks kasvatan (häh, keda ma petan, miski hetk saab mul kõrini ja raudselt hakkan jälle kasvatama :P).
On laupäev ja tööpäev on kaks tundi tavalisest lühem ja nädalasisestest vaiksem, nii et ma saan rahus teise poole hiiglaslikust riiulist ka ära koristada.
Tore on.
Aga miks ma üldse seda postitust kirjutama tulin – lugedes hommikusöögi kõrvale oma viimase paari kuu ainsat lektüüri – Daki blogi (demit, sa kirjutad liiga palju, ma ei jõuagi kunagi algusesse… Või siis lõppu? 😀 Aga kui endal elu pole, on jube hea kellegi teise omale kaasa elada), leidsin jälle ühe tema mõtteavalduse, mis minu vaadetega nii perfektselt kokku sobib. Homoseksuaalsusest sedapuhku. Loe siit.
Kuule, on-on, see on mul vist mingi haigus või midagi. Ei saa kuidagi pidama, juba mitu aastat.
Nagu üks meie kursavend L. ütles kunagi, et blogi kirjutavad need, kes teavad, et kunagi päriselt kirjutama ei hakka. hahaa, in his face, raamat (kuigi teksti väärtuses võib kahelda iseenesest) peaks detsembrikuu jooksul lettidele jõudma 😛