Tegelikult ma mõtlesin tulla siia ja kirjutada etteheitva sissekande neile, kes mu hala liiga tõsiselt võtavad – sel hetkel, kui ma nii tunnen, see tõesti ongi nii nii kole, kui ma kirjutan. Aga see läheb üle. Kiiresti. Ja siis on kõik jälle tore ja elu on lill. Selline ma olengi.
Et tahtsin tulla ja kirjutada, jah?
Aga enne seda tegin ma vea. Avasin oma RSS lugeja. Poleks pidanud.
Eks ta ole. Aga mina muide enam inimeste headusesse ei usu. Ma üritan nüüd jälle minna seda teed, et vaikimisi on kõik halvad. Noh, tundub, et elul on siis rohkem positiivseid emotsioone pakkuda, kui sa kõigest halvimat ootad.
Enam ei saa Nannyt vaadata ja täis juua, sest on liiga hilja, alkohol on otsas (õigemini mahl, millest koksi teha) ja mul on homme tööpäev. Ja ma olen juba kaineks saanud.
Ausalt, hoidke must eemale. Ma ei taha teid näha. Mitte niipeagi.
*pime vaikne ahastus*
Ma muide ei arva, et ma oleks selle ära teeninud!
Loodetavasti läheb see sama kiiresti üle kui tavaliselt.
Praegu on kole.
EDIT: Natuke kergemeelset Orkutit, nagu mul viimastel päevadel on igasuguseid kergemeelseid asju ette sattunud, ja ahastus on veel suurem. Oh mind. Et ma ka ei õpi!
Mul on ainult üks lootus. See peab tõeks saama. Muidu on kehvasti.
See on see hetk, kus oleks vaja kedagi, kellele saaks keset ööd helistada. Mul ei ole sellist inimest.
*veel vaiksem ja veel pimedam ahastus*
Pingback: no better » Tikri Päevaraamat