Esmaspäeval, eile JA täna? Tramaivõi. Saan aru, et PP on ilmselgelt liiga väike koht, aga tundub et Tallinn samamoodi (ah, nagu ma seda varem teadnud poleks). Põgeneda. Kaugele. Ära.
Kaks eelmist õhtut närisin küüsi ja võitlesin endaga, et siia mitte midagi kirjutada. Täna sai mõõt täis. Võiksin muidugi ka peensustesse laskuda, aga tean, et detailid ei tasu end ära. Siis on pärast katki ka kõik ilusad inimesed minu ümber, kes ometigi milleski süüdi pole. Las Tikker olla parem üksi katki.
Kusjuures ebatavaline on minu puhul see, et kui ma tavaliselt lähen ja halan kõigile, siis kõik need kolm korda olen ma lihtsalt vait olnud. Nojah, nüüd siis enam mitte. Aga personaalselt ma halama ei lähe. Häbi on lihtsalt. Elan ennast asjade peal välja.
Tegelikult on muidugi väga häiriv olla tujus, kus peab ennast väevõimuga tagasi hoidma, et mitte millelegi jalaga virutada või miskit millegi vastu loopida. Eile näiteks lendas peegel pooleks. Ma olen ikka parim.
Aga noh, mis ikka. Jooks ennast täis, aga raha on vähe ja seltskonda ka pole. Niisiis vaatan teise kuus osa Nannyt otsa ja elu on jälle lill. Mõju on garanteeritud.
Tramaivõi.
KÕRINI!
Tänan tähelepanu eest. Tõenäoliselt ei kirjuta ma siia järgmised kolm päeva jälle midagi. Saate aru, eks.
Pole isegi oma RSS lugejat üleeilsest õhtust saadik lahti teinud. Ei tunne, et tuju oleks.
EDIT: Murakas, su šampus läks loosi, sorry. Ja selle järel läheb tõenäoliselt Kantersi oranž Absolut sidrunimahlaga.
EDIT 2: Mul on peale miniabsoluti veel pool pudelit viina??? Halleluuja! Kahju, et sidrunimahl peaaegu otsas on.
Things are looking up, thank god.
Tsitaat Nannyst:
See psühhiaater on nii hea, et tema vastuvõtule ei saa enne, kui mõni tema patsientidest enesetapu sooritab.
No kuule. Kui mure on, räägi inimestega. Kui muud ei saa, äkki aitavad juua või annavad selleks vähemalt raha.
Vahel on abi ka.
Sa räägid juba nagu mu ema.
S*tt on.
Mis ma ikka räägin. Kaua seda vana hala kuulata jõuab. Küll läheb üle. Homseks näiteks. Kuni järgmise korrani.
Joomine on ikka abiks, küll mina, vana joodik, juba tean 😉
Aga Sinu probleem, Tikrike, on selles, et sul on liiga palju sisustamata aega.
Selle vastu aitab kõrghariduse omandamine v. lapse saamine. Siis on kogu lolli põdemise peale kuluv aeg sisustatud ja sul pole lihtsalt mahti nurgas istuda ja ennast haletseda.
Kuule, ühe kõrghariduse ma juba omandasin ja kuigi tahaks väga ülikooli tagasi, ei lähe ma sinna enne, kui kutsumus on puuga pähe löönud. Seda ma endale lubasin. Pühalikult.
Mis lapsesse puutub, siis selleks olevat meest vaja, vähemalt nii räägitakse 😉 Küll ma kunagi abiellun ja ehitan maja ja saan lapsi, aga kümne aasta pärast tundub päris hea aeg. Võib ka varem, kui armastus peaks pähe lööma. Minu eraelu on aga endiselt talveunes.
Sellest tulenevalt on mul ilmselt ka liiga palju vaba aega, tõesti. Aga ma üritan ennast töösse matta ja muid toredaid asju teha. Ega ma ju päevi ei masendu, ainult vahel paar tundi, kui kuskilt jälle mingi tore asi näkku kargab. Praegu on elu jälle lill!
Pealegi, nagu ma lubasin – alates tänasest on mul kõigest täiesti pohhui!
Pingback: No better » Tikri Päevaraamat