…et rate.ee tekkis alles siis, kui ma olin ülikoolis.
…et blogid said popiks alles siis, kui ma olin ülikoolis.
Rate oli ka kunagi ilus koht, ma mäletan… Ehkki see mälestus hakkab ähmaseks muutuma. Ei tea, pole seal enam juba väga ammu. Ei kujuta ette, mida ma oleksin teinud siis, kui see oleks minu põhikooli ajal nii popp olnud kui praegu… Kole mõte.
Seda postitust ajendas aga kirjutama ühe 17-aastase neiu blogi, mida aeg-ajalt loen.
Kes teab, võib-olla ma oleks ka nii noorelt selliseid asju kirjutanud. Igatahes oleks mul praegu sel juhul väga häbi.
Ma olen küll endiselt hull, aga mingi aru mul juba peas on. Jumal tänatud.
Tegelikult võib asi olla ka selles, et mõni inimene oskab kirjutada ja mõni mitte. Eks ma nii nelja-viie aasta pärast vaatan, kas asi on paranenud.
Näd – krt – nüüd tegid mu uudishimulikuks 😀
Mulle küll meeldib see idee, aga pean siiski ausalt üles tunnistama, et sinu ja Marta blogi kaudu ma selle neiu blogini ei jõudnud – nii et sina teda (suure tõenäosusega) ei tunne.
Põnevuse tekitamiseks oleks võinud muidugi vastupidist väita 😛
Anna, kurat, URL, missa kiusad inimesi!
See on nüüd vist sügavalt eetika küsimus. Üldjuhul pole mul kombeks linkida kellegi blogi, et teda kritiseerida. Ma küll ei välista, et võiksin seda mingil põhjusel teha, aga siiani pole keegi selleks piisavalt põhjust andnud. Kui ma kellestki nimeliselt kirjutan, siis vaid positiivsetel põhjustel ja siis otse loomulikult ka lingin teda, see on elementaarne viisakus.
Mina vaatan asja enda mätta otsast – ma eelistaksin, et mind mainitaks internetiavarustes nimeliselt ära vaid heatahtliku eesmärgiga (ja ikka lingituna), aga kui keegi peab vajalikuks mind äratuntavalt kritiseerida, siis sooviksin ka kindlasti linkimist. Kõige nõmedam on mu meelest anonüümne halvustamine.
Selle konkreetse blogi omanik on pealegi mu (küll suhteliselt kauge) tuttav, seega arusaadavatel põhjustel ma siin linki avaldama ei hakka. Täitsa tore neiu on iseenesest. Ja üldiselt olen täheldanud, et mitte eriti hästi kirjutamine on selles vanuses noorte seas üleüldiselt levinud (meeldivaid erandeid muidugi leidub) – arvan, et aeg õpetab neid.
Ühesõnaga – ma ei näe mingit vajadust seda linki siia panna ja seda neidu solvata (ma pole küll kindel, kas ta mu blogi loebki). Personaalsel küsimisel võib-olla saaks 🙂
Tikrike – see oli ilus vastus, ausõna… toredad inimesed nii teevadki…
päikest…
kusjuures – tead, sa panid mind täitsa mõtlema… ses mõttes, et võib juhtuda, et kunagi hiljem häbeneme asju, mis me kirjutame mingil hetkel…
ma hakkasin mõtlema, et nt mina – ma olen sulgenud täitsa palju vanu poste – enamuses faktiandmete sisalduse tõttu, kuid paljud ka põhjusel, et ma tõesti häbenen, et olen kunagi midagi *sellist* kirja pannud… (seejuures – ma olen blogi pidanud ju alles 1.5? aastat…)…
kuid kirjutamise hetkel olen ma ju sedasi tundnud… või sedasi asjadest aru saanud… ma olen ju kirjutanud ausalt…
kas see siis ikka on häbiväärne… ehk peaks hoopis naeratama ja tundma rõõmu sellest, et olen jälle ühest idiootsusest üle/aru saanud… arenenud… (küll vaid ilmselt sinnani, mida järgmise kolme aasta pärast jälle häbenen)…
😀 … tegelt võiks olla täitsa naljakas lugeda praegust, mida ise seitsmeteistaastaselt mõtlesid… mis oluline näis… mis meeli erutas…
mul on kahju, et ma 17 aastaselt blogi ei pidanud 😀 …
Ka mina olen paar posti ära kustutanud/varjanud. Just nendesamade faktiandmete tõttu. Ma kipun liiga avameelne olema, pole midagi teha. Samas lihtsalt sellepärast, et ma pärast oma viha/masendushooge häbenen, pole siiani midagi kustutamisele läinud. VEEL. Kes teab, mis kunagi juhtub.
Aga… Mina olen siiski õnnelik, et 17-aastaselt blogi ei pidanud. Samas ma imetlen neid, kes aastate pärast vanemaks ja targemaks saades kõik oma vanad tobedad postid alles jätavad 🙂