Pips juhtis mu tähelepanu sellele, et ta pole ikka veel Polymeris tehtud pilte näinud ning üldse, miks ma neid blogisse pannud pole. Hakkasin mõtlema, ei mõelnudki välja. Ruudu ei pannud sellepärast, et ilmselt näevad need suures formaadis ja paberil paremad välja. Õigus kah. Mina langesin pärast toda pildistamist erinevatel põhjustel oma kurikuulsasse eriti pikaajalisse (no kaks tervet päeva, seda pole ammu juhtunud) masendushoogu, mille tulemuseks on 28. märtsi kuupäevaga üheotsa lennukipilet Londonisse… Kõik see viis mu mõtted mujale.
Häbiväärne iseenesest. See oli kogemus, mida ei unusta. Nõustun, et pildid oleks suurena ja paberil ägedamad, aga ajavad ka nii asja ära.
“Pungiplika lapsega”
Kontseptsioon: Ruudu
Teostus: Ruudu, Lepp
Koht: Polymer
väga äge!
juudas mida teie ka välja ei mõtle. viimane pilt on eriti hea 😀
isver, sa näed välja nagu sul oleks habe!!
Kui sa pead silmas seda juuksesalku, siis selle lõikasin järgmisel päeval maha 😛 Oleks lasknud seda juba juuksuril teha, aga Ruudu ei lubanud. pidavat millekski hea olema. Ma ei ole muidugi päriselt kindel, kas ta just habeme efekti taotles 😀
jajah, vana punkar habeme ja lapsega.
Aga habemega naisi näidati vanasti tsirkuses, et ruudu teab, mis teeb 😛
Muideks, sul oleks xxx-modellina ilmselt lööki. See viimane pilt meenutas mõõga neelamist. Et siis tead, kui Londonis raha otsas ja nutt kurgus …
no mina küll ei tea kus te kõik seda habet näete. hmrh.
Pingback: Modell » Tikri Päevaraamat