…igasuguste asjade peale. Ja siis mul on kergendus, et ma olen masendusele vahelduseks vihane. See tundub nii… Eluterve.
Miks kuradi pärast tundub poes käimata jätmine alati nii hea mõte olevat? Istun siin jälle, kõht tühi, MAKARONE ka enam pole. Tegelikult on saia ja juustu veel nii palju, et peaks täna õhtuks natuke jätkuma ja homme hommikuks ka veel… Kui järele mõelda, siis nii vara tõustes mul nagunii isu pole, võiks kõik täna ära süüa. Homme saab nagunii kooki.
Ainus häda on, et ma ei taha kuradi juustusaia. Midagi… Head tahaks. Aga poodi ei viitsinud ju minna. Tramaivõi.
Et noh. Kui see teid lohutab, siis ma ärritan ennast täiega. Mind ärritab hirmsasti, et mul on pidevalt paha tuju ja et ma pidevalt vingun.
Hmm, seda juttu ma olen ka vist varem juba kirjutanud. Korduvalt.
Täitsa lõpp. Peaks vist blogi kirjutamise maha jätma, ma hakkan ennast kordama. Aga ei saa. Nii hea on siia vinguma tulla, kui on igav ja külm ja nälg ja paha tuju. Sõltuvus, ma ütleks.
Kaks ja pool tundi. Või siis seitse päeva. Kuidas iganes soovite.
Ma ei suuda otsustada, mida edasi teha. Jama küll.