Mu moraalsed dilemmad on saavutanud uue ja teistsuguse mõõtme. Ma ei saa ise ka enam päris täpselt aru, mis on õige, mis vale ja miks ma mingis situatsioonis käitun nii, nagu seda teen.
Mõtled küll, et s*taks pohhui, sest kolme päeva pärast oled juba Londonis, aga ei saa ju minna nii, et asjad jäävad hinge kriipima. Kõik peab enne lahkumist ilusaks jääma, et rahuliku südamega väljamaal uut elu alustada (oih, see kõlas nüüd nii pateetiliselt).
Vallalistel momentidel pole kunagi varem olnud probleemi mitme üheaegselt aset leidva ebaregulaarse sekssuhtega, aga nüüd põrnitsen pahuralt lakke ja üritan aru saada, miks mitu ilusat asja koos eksisteerides valed tunduvad. Ma pole kuigi psühholoogilise mõtlemisega inimene, ei oska selliseid asju just kõige paremini analüüsida.
Aga võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma…
—
Tegelikult peaksin ma sulle hoopis lahkumispeost rääkima, eks? Aga mul ei ole praegu tuju, muud mõtted peas. Moraalsed dilemmad ja kohustused, millega ma ei viitsi tegeleda. Minu ümber on SUUR hunnik asju, mis vajavad pakkimist Pärnu ja Londoni jaoks ning seda tuleb teha võimalikult kiiresti. Aga väljas on nii ilus ilm, et tahaks ainult puhata ja mängida…
Eilsest õhtust esialgu vaid nii palju, et itaallased omavad.
Kunagi räägin pikemalt. Ühtlasi loodan siiralt, et mõned siinviibinutest kirjutavad sellest ka oma veebikodudesse. Vaatame.
Aga nüüd ma siis üritan vähem mõelda ja rohkem pakkida.