Viimane õhtu Pärnus

Kaidil on neljapäeval sünnipäev. Mind pole siis enam siin. Seega pidime varem tähistama.

Pärnu rand. Vein. Steffani.

Väga ilus õhtu oli. Aga las pildid räägivad enda eest.

—

Aga tegelikult olen ma õnnetu.

Kuidagi juhtus nii, et ma suutsin ennast jälle miskit sorti suhtepuntrasse segada, seda püüdlikult ignoreerida ja suurest püüdlikkusest suhteliselt inetult käituda.

Kuidagi juhtus nii, et mulle suutis üks inimene liiga kiiresti liiga palju meeldima hakata. Rohkem, kui mulle endale kasulik oleks.

Kuidagi juhtus nii, et automaatse kaitserefleksi tulemusena (Mis mõttes ta MEELDIB mulle? Seda nüüd küll vaja pole. Ma ju lähen minema. Ta ju on… Jne jne jne) ei osanud ma taas kord oma suud kinni hoida ja kohe PIDIN rääkima asju, millest oleks olnud targem vaikida.

Ja nüüd tunnen ma ennast äärmiselt kehvasti.

Ilmselgelt on liig öelda, et ma tegin talle haiget. Ma pole isegi kindel, kas ma võin endast arvata nii palju, et solvasin teda. Vihastasin? Ei tea.

Igatahes on halvasti. Ja ma üritasin küll asja siluda, aga see vist ei läinud läbi. Ja ma ei oska rohkem midagi teha. Ja tema… Aega on veel muidugi terve homne päev, aga kui ta oleks teinud, siis ta vist oleks juba teinud.

Ja ma lendan ühe päeva pärast Londonisse. Ja see on täpselt selline asi, mis jääb kriipima. Suurelt ja koledalt.

Ma ikka oskan.

*peksab pead vastu seina*

Räägitakse, et hommik on õhtust targem. Ma TAHAKS seda uskuda.