Teie jah!
MINGE KÕIK TÄIEGA P*ERSE!
Ma tunnen ennast nagu metsloom puuris.
Ängistus.
Frustratsioon.
Meeleheide.
(Ja ausalt, kui ma siia täna õhtul VEEL midagi kirjutan, siis ma maksan kõigile oma blogi lugejatele ühe naela. Või midagi)
June 2007
Ja noh, kui juba küsimiseks läks
Taustaks võin seletada, et olen öösel vaid neli tundi maganud. Et bussis teel töölt koju tabas mind meeletu väsimusehoog ja uni. Mõtlesin koju minna ja paar tunnikest magada, aga kõigepealt oli vaja korra netti minna ja siis tekkis tahtmine MSNis rääkida. Kohe selline põhjalik tahtmine.
Mis tähendab seda, et neli tundi hiljem olen ma ikka veel arvuti taga. Väga paljude kallitega olen saanud rääkida. Nii kümne inimesega vist isegi, mitmetega neist pole vist juba kuid suhelnud.
Aga ma olen endiselt surmväsinud. Väsinud nagu loom. Ja mul on juba pikemat aega nälg, aga süüa ei ole. See tähendab, on suuremal hulgal jogurtit (ma kaks topsi pistsin vahepeal kinni ka), aga tahaks midagi… Toekamat. Pood on kahe minuti kaugusel, aga ma ei viitsiks sinna ka surma ähvardusel minna. Keedaks või makarone, aga piim on ka otsas.
Letargia ja meeletu nälg, millest peaaegu et süda paha on, see pole just eriti hea kombinatsioon. Aga ma ei viitsi kummagi vastu midagi ette võtta, sest ma olen muude asjade pärast häiritud.
Küsimus ise oli tegelikult see, et… Kas ma peaks tundma ennast halva ja hoolimatu inimesena, kui ma ei tunne peaaegu kunagi vajadust oma ema või õega rääkida? Noh, päriselt rääkida, nagu telefonis või nii. Ärge saage must valesti aru, mul on s*taks äge perekond. Noh, rohkem mul seda eriti polegi, kui ema ja õde (isa ja kõik vanavanemad on surnud) ja ma saan nendega hullult hästi läbi. Aga ma ei ole sellist tüüpi, kellel oleks välismaal meeletu koduigatsus või kes tunneks pidevat vajadust rääkida. Vahel harva MSNis käib küll. Ma ju tean, et nad on olemas ja kui vaja, siis ma saan nendega alati suhelda. Sellest teadmisest mulle enamasti piisab.
Aga lihtsalt kui ma vaatan ümberringi, siis kõik hullult suhtlevad oma perekondadega. Või mitte hullult, aga noh. Rohkem kui mina. Kohati palju rohkem.
Ah, mida iganes.
Ma vist eriti ei räägi enam arukat juttu.
Soiume M-iga MSNis teemal elu on s*tt ja jõudsime järeldusele, et:
a) olukord paneb rõvedalt sõimama
b) ilma iroonia ja sarkasmita oleks me ammu surnud
c) hirmsasti tahaks lõhkuda ja laamendada ja hiljem külmalt teatada, et mul on jumala pohhui
d) aga see viimane ei õnnestu kunagi, sest esiteks me ei lõhu ega laamenda (lihtsalt ropendame) ja teiseks me ei oska suuremat teeselda, et meil on pohhui, kui tegelikult ei ole
Hämmastav, kui ühtemoodi me ikka mõtleme.
Aga nüüd ma ikka vist jään vait ja katsun täna enam rohkem mitte kirjutada.
over & out
Kes siin loll on?
(Teine võimalik pealkiri: Kas viga on minus?)
Kui ma asja üle järele mõtlema hakkasin, tundus mulle järsku, et kõigis oma suhetes olen alati mina see pool, kellele miski ei meeldi, kes millegi üle vingub.
Ma tean, et kohati olen ma liiga idealistlik, lasen ennast pisiasjadest häirida. Teisest küljest jälle, jättes kõrvale pisiasjad, siis ma leian siiski, et enamik asju, millest ma ennast häirida LASEN, on piisavalt olulised.
Aga miskipärast minu mehed minu juures neid häirivaid asju eriti ei leia. Ja ma ei meelita ennast mõttega, et ma oleks nii ideaalne, et neid pole.
Niisiis. Mis värk on? Kas ma vingun liiga palju? Ma olen loomult enamasti siiski lootusetu optimist, ma ei tahaks seda uskuda.
Mehed muidugi on üldjoontes teistsugused kui naised. Neile ju ei meeldi rääkida. Nad on pigem vait.
Või siis on viga konkreetselt minu meestes?
A oli ehk liiga perfektne. Ta oli lihtsalt nii mõistlik, et ei lasknud ennast millestki häirida või kui lasi, siis mõtles mõistusega, et pole mõtet sellest tüli üles kiskuda.
Ja nii Lepp kui Mees, mulle tundub, on lihtsalt ilged pohhuistid. Neil on liiga pohhui, et ennast millestki häirida lasta ja isegi kui nad lasevad, siis neil on liiga pohhui, et sellest rääkida, selle peale vihastuda või sellepärast tülli minna.
Nii mulle tundubki kogu aeg, et mina olen see loll, kellele miski ei meeldi ja kes kogu aeg mõttetuste peale vihastab ja kes tahab kangesti tülitseda.
Ja siis ma jõuan jälle ringiga tagasi selle juurde, et need EI ole mõttetud asjad ja enamasti mul oleks nagu õigus olla neist häiritud.
Ja siis ma jälle ei tea ja mõtlen, kas ikka on õigus.
Kuradi suhted, ma ütlen. Kus on tõde?
(Tsiteerides X-filesi: “Tõde on kusagil olemas…”)
Aga tõesti. kas ma olen ainus naine, kellele tundub, et tema on suhtes alati see, kellele miski ei meeldi? Kellele tundub, et tema on alati see, kes millegi peale vihastab? Et kui on mingi tüli, siis alati sellepärast, et mees tegi midagi, mis talle ei meeldi, mitte vastupidi?
Ma täitsa huviga ootan vastukaja. Sest mina olen igatahes segaduses.