Depressioon

Viimane öö oli s*tt.

Jõudsin töölt koju veidi enne keskööd ja und polnud, ehkki tõusin juba poole kümnest ja tööpäev oli suhteliselt kiire. Paraku polnud kodus absoluutselt mitte midagi teha, sest Mees juba magas, netti ju pole, isegi läpakat hoian enamik aega töö juures ja raamat oli ka läbi saanud.

Kehitasin õlgu ja läksin magama. Mõlgutasin voodis rahulikult omi mõtteid, tegin tulevikuplaane… Mulle vahel täitsa meeldib nii.

Aga ma lihtsalt ei saanudki magama jääda. sest nii vastikult niiske ja rõske oli. Sama vastik, kui esimesel ööl. Vahepeal oleme kütnud ja aknaid lahti hoidnud, nii et asi läks paremaks. Aga nüüd… Ma ei teagi, kuidas järsku jälle nii hull on.

Nii hull, et pärast tunniajalist voodis vähkremist panin ma riided selga tagasi. Riided! Magamiseks! Need, kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma vihkan riietega magamist. Alasti on iga kell kõige parem. Aga kogu voodi tundus nii vastikult niiske, et riietega oli seekord mugavam.

Ega ma siiski magama ei jäänud. Olin poolärkvel kuni nelja-viieni hommikul, läksin lõpuks päris närvi, ehkki üritasin kõigest väest rahulikuks jääda. Lõpuks jäin magama, nägin mingit õudusunenägu (sisu olen õnneks juba unustanud), ehmatasin taas ärkvele ja sain siis paar tundi normaalselt magada, kuni Mehe mobiil kell kaheksa lärmama hakkas.

Selle peale kadus igasugune uni täiesti ära, aga kuna öö oli väga lühikeseks jäänud, sundisin ennast veel magama ja tõusin lõpuks alles pool kaksteist.

Mehel on juba üle nädala aja halb olla ja tunne, nagu oleks haige, ehkki palavikku ega midagi sellist pole. Ma olen täiesti kindel, et see on selle korteri ja rõskuse pärast.

Rollerit oli keegi öösel lõhkunud, nii et see ei sõida enam. Detaile ei tea – noh, vähemalt on alles.

Seda internetti, mis Mees meile koju tellis, ikka ei saa, sest nende levi või mis iganes ei ulatu meie majani. Tuleb midagi muud otsida ja jälle uus ooteaeg…

Ilm on sombune, ehkki ei saja (vähemalt siis ei sadanud, kui mina väljas olin). Kurk valutab natuke.

Kui Andrea poole tunni eest tööle tuli, oli meil järgmine tore jutuajamine:

Andrea: Hi, how are you?
Mina: Depressed.
Andrea: Me too. We’re gonna have so much fun today.

*mõru naer*

Ja Grace, kellega eile õhtul sulgesin, on palavikus ja sama depressiivne kui eile. Üldse tunduvad kõik kuidagi mornid. Ilm, noh, ilm!

Olen kindel, et kui päike välja tuleb, läheb kõik paremaks.

Aga üldiselt olen mures. Ma ei tea, kuidas sellest rõskusest lahti saada. Tuleks korralikult kütta, aga küttesüsteem, nagu varem mainisin, ei tööta korralikult. Selle korteri viimane elanik on omadega juba ammu karup*rses ja tema sõbrad, kes on ühtlasi Swammi sõbrad, kelle kaudu me sinna üldse saime, peaksid nüüd igasuguste probleemidega tegelema. Aga Swamm sõidab ülehomme varahommikul Eestisse ja ma tõesti ei usu, et ta nende järelejäänud kahe päeva jooksul suudab nendega midagi läbi rääkida. Oeh.

Ahjaa, midagi positiivset ka. Kuna Swamm enne kuud tagasi ei tule, kolib Iiris ajutiselt tema asemele, sest ta pole veel uut elamist leidnud ja raha ka Eestis käimise tõttu vähe. Et saame veel kuu aega koos elada. See on küll tore. Aga muidu on Iirisel ka masendus. Et ikka teemasse läheks.

Oeh. Ootame paremaid aegu.