Maailmaga rahu(jala)l

Kahele eelmisele päevale vastandina oli täna tööl nii mõnus, et mul oli puhtast rõõmust pidevalt lai irve näol. Esiteks olid tööl normaalsed inimesed, kes meeldivad mulle iseloomult ja teavad, mida nad teevad. Ei pidanud kogu aeg uutel silma peal hoidma, selle asemel sai mõnusalt juttu vesta. Masin töötas ka lõpuks ometi korralikult ja mõnusalt vaikne oli ja… Lill ühesõnaga.

Üldiselt ma tunnen iga päevaga, kuidas ma hakkan seda tööd üha rohkem hindama. Jah, ma sellegipoolest kavatsen uue otsida, et normaalsemat graafikut ja veel paremat palka saada, aga kuniks seda juhtunud pole, on ju hea olemasolevat… Kas just nautida, aga võtta sellest parim.

Sest tegelikult tõesti – oleks võinud PALJU hullemini minna. Oleks võinud olla veel hullem graafik. Veel väiksem palk (või noh, alustavad kõik miinimumist, aga millal sa ükskord juurde saad ja kui palju, see on iseasi, eks). Oleks võinud olla idiootne vorm, milles töötades sa palavusse sured ja/või ennast lihtsalt naeruväärsena tunned. Oleks võinud olla veel hullemini haisev töö (selles mõttes, et praegu ma vingun oma juustele külge jääva kohvilõhna üle). Paari veidi iseloomult vastumeelse töökaaslase asemel (kellega ma siiski täitsa okeilt läbi saan) oleks võinud olla kõik idioodid ja nõme ülemus ka veel.

Ühesõnaga ma olen tõesti õnnelik ja tänulik, et ma sattusin siia Tinderboxi, kus enamik töökaaslasi on super, ülemus rohkem sõbra eest, nalja saab palju, töö (mis siis, et kohati tüütu) on piisavalt huvitav, meeldiv ja mitmekesine ning kus pärast kolme kuud olen ma saanud kaks korda palgakõrgendust, mis siis, et suht väikest.

Ma olen õnnelik, et ma ei tööta supermarketi kassapidajana, ma olen õnnelik, et ma ei tööta McDonaldsis (õigemini ükskõik millises rämedas haisevas rämpsuputkas), ma olen õnnelik, et ma ei tööta mõnes kohvikuketis, kus töö võib olla küll siinsega sarnane, aga kus peaks hommikul kell viis võileibu vorpima ja idiootset vormi kandma.

Ja kui ma alguses mõtlesin, et see koht mulle kohvikuna üldse ei meeldi, siis enam ma nii ei mõtle. Mida rohkem ma siin ise istun (sellest ajast saati, kui tasuta wifi tuli), seda rohkem mulle siin meeldib. Selline *oma* tunne on – kodune tunne 🙂 Muidugi, kui ma ise kohviku teeks, siis ma teeks kõik teistmoodi, aga siin on ka omamoodi nunnu.

—

Panete tähele, et ma pole viimasel ajal rääkinud muust, kui vaid tööst? Sest ma elan praegu sellist rahulikku valge inimese elu ja naudin võimalust kujundada seda väikest kooselu rutiini. Käia pärast tööd koos poes ja teha süüa (loe: lasta endale süüa teha), vaadata koos filmi ja lihtsalt… Olla. Just seda olen ma viimased kolm päeva teinud.

Ja hea on. No on 🙂

—

Eile olin jube usin ja tubli ning tegin ära kaks asja, mida oleks juba ammu teha tulnud. Esiteks läksin (kuu aega pärast kolimist) panka ja ütlesin neile, et mul on uus aadress.

Eestis oleks ma loginud hanzanetti ja lihtsalt uue aadressi sisse trükkinud. Siin see-eest pead täitma mingi kuradi põhjaliku ankeedi, nagu oleks kolimine kuritegu.

Ja teiseks tegin lõpuks ometi algust national insurance numberi taotlemisega ehk läksin Jobcenterisse ja helistasin, et aega kokku leppida. Numbrit on vaja selleks, et vähem makse maksta ja mõned töökohad näiteks ei võta üldse jutulegi, kui sul seda pole (ega muidugi enne ei anta ka, kui tööl käid). Polnud viitsinud sellega siiani tegeleda, Kay juures küll oli lauatelefon, aga ma olin lihtsalt laisk, hiljem ei viitsinud Jobcenterisse minna. Nüüd siis sai lõpuks ära käidud ja helistatud, kõne võttis aega ca 15 minutit (küsiti igasuguseid andmeid aadressist ja töökohast kuni rahvuseni) ning aja sain… 14. septembriks! Krt, ma ei arvanud, et neil NII pikad järjekorrad on. Vestlusel küsitakse lihtsalt selle kohta, mis sa teed ja teha kavatsed ning kui asjad on korras, siis on see rohkem formaalsus ja saadki numbri kätte (mis võtab kindlasti veel oma aja).

Igatahes, algus on tehtud. Nüüd jääb üle vaid oodata. Aga see kuradi paberimajandus ja bürokraatia siinmaal… Ega’s muud, kui õpin rohkem Eestit hindama 😉

—

Kaks tööpäeva veel, siis tuleb puhkus 😀