Alustuseks ütlen kohe ära, et ma ei tee siin mingeid üldistavaid ja põhjapanevaid järeldusi. Kogu järgnev sissekanne põhineb täpselt ühe kohaliku naisteajakirja numbri põhjal. Küll on mul aga siirast alust arvata, et väikeste varieeringutega on need kõik täiesti ühesugused ja seega ostma enam eriti ei kisu. Käesolev postitus on ajendatud lihtsalt minu nördimusest, igavusest ja ahviarmastusest statistika vastu.
Ajakirjaks on Red, ostsin selle umbes nädal aega tagasi, aga tegemist oli sellegipoolest oktoobrikuu väljaandega. Ostsin sellepärast, et kuu-paar tagasi sattus üks sama ajakirja eksemplar meil staff roomis olema ning seda pauside ajal lugedes tundus, et sealt üht-teist tõesti leiab. MILLEGI põhjal tuli oma valik teha, eks. Ja ma tunnistan, et eks sealt üht-teist tõesti leiabki. Nördimust põhjustas pigem see, mida kõike ma sealt veel leidsin ja mis mu meelest oleks võinud olemata olla. Või noh, ma saan aru, et reklaamita naisteajakiri on utoopia, aga millist laadi ja mis koguses…
Kui rääkida Redi tüüpilisest lugejaskonnast, siis nende kodulehelt mul selle kohta midagi leida ei õnnestunud, aga ma ise pakuks, et see on suunatud veidi vanematele naistele. Mitte nüüd VANADELE, eks, artikleid on ka 20-ndates naistele, aga üldine suunitlus on siiski sellistele naistele, kel on töö-kodu(=eluasemelaen)-mees-lapsed, aga kes kõige selle juures tahavad olla igati kaasaegsed ja moekad ja nii edasi. Noh, seda kõike pakun ma selle põhjal, mis ma neist kahest ajakirjanumbrist lugenud olen.
Aga asugem asja juurde. REKLAAM. Kuna mul oli täna hommikul igav ning, nagu ülalpool mainitud, on mul ahviarmastus statistika vastu, võtsin ajakirja ette ning lugesin kokku kõik leheküljed, mis sisaldasid reklaami või reklaamihõngulisi artikleid.
Üldinformatsioonina nii palju, et ajakirjas on koos esi- ja tagakaanega 340 lk, need on siis need, mida on nummerdamisel arvestatud. Lisaks oli veel 8 lk reklaami, mis oli vahele köidetud veidi väiksemas mõõdus ja veidi paksema või teistsuguse paberi peal – teate küll, et VEEL rohkem silma hakkaks.
Ajakirja esimesest 38 lk-st oli 31 lk puhas reklaam (esimene mittereklaami lehekülg pärast esikaant oli ehk 10. või veel hiljem) ning ülejäänud 7 lk jagunesid järgmiselt: esikaas, 1 lk toimetaja veerg (kus ta ka pidi lõpetuseks sädistama kõigist neist toredatest asjadest, mida ta selle kuu väljaande tegemise käigus ostis), 2 lk sisukord, 1 lk kaasautorite nupukesi, 1 lk järgmise numbri sisust ning 1 lk lugejate kirju.
Järgmine osa ajakirjast kandis nime “Red shops” ning võttis enda alla 33 lk, millest 17 lk oli puhas reklaam, 15 lk pilte asjadest koos hindadega, mida võiks osta ning 1 lk intervjuu mingi tibiga, kes on ühtaegu disainer-fotograaf-modell ja omab mingit butiiki kah veel.
Järgnesid artiklid – ainus osa, mida MINA sellistes ajakirjades üldse loen. Platseerusid 89 lk-l, millest 48 oli reklaam. Artiklite eneste alla jäi seega 41 lk – kui palju suuri pilte neid veel illustreeris, sellest pole mõtet üldse rääkida.
“Red hot” – film, music, books, tv, celebrity – 12 lk, millest 4 lk puhas reklaam, 2 lk asju koos hindadega, mida osta, 2 lk reklaamihõngulist artiklit selle kohta, kuidas lastega perekonnad ennast tagasi koolirutiini harjutama peavad ja kui tore ja lihtne on õppida koos Sky+ telekanalitega ning 4 lk niisama juttu uuematest raamatutest, filmidest ja muust mille ainus mõte on ikkagi inimesi neid tarbima suunata.
“Red direct” – 6 lk ajakirja oma postimüügikataloogi ehk asju koos hindadega, mida saab sealt tellida. Sellele järgneb 5 lk puhast reklaami ning üks artikkel, kus õpetatakse õigesti pesu triikima, aga kus vihjatakse pildi ja hinnaga ühele Philipsi triikrauale ning räägitakse suurest loosimisest, mis on jällegi Philipsi korraldatud.
“Red fashion” – 35 lk tüüpilise naisteajakirja moeosa, mis koosneb modellide piltidest, mille juures on kirjas kõigi riiete hind ja ostukoht ning 1 lk puhast reklaami.
“Red beauty” – trades, news, best buys – 28 lk, millest 14 lk puhas reklaam ning 14 lk artikleid, mille sisu on kõigepealt lõik juttu ja ülejäänud 3/4 nimekiri asjadest, mida võiks osta. Koos piltide ja hindadega muidugi.
“Red living” – homes, food, entertaining, travel – 50 lk, millest 15 lk on puhas reklaam, 14 lk osta-artikleid, 5 lk artikkel mõnusatest hotellidest-motellidest-ööbimispaikadest, mis pole NII otseselt osta-artikkel, ehkki reklaam väljavalitutele kindlasti ning tervelt… 16 lk artikleid, sellest 2 lk pesupesemise nippe ning ülejäänud toiduteemalised, mis sisaldasid leheküljesuuruseid pilte erinevatest toitudest ning retsepte nende valmistamiseks.
“Red health” – 27 lk, millest 7 lk puhast reklaami, 11 lk osta-artikleid ning 9 lk päris artikleid, mida oli täpselt kaks.
Viimased 15 lk-st 13 lk oli reklaam, 1 lk horoskoop ning 1 lk väike intervjuu.
Ehk siis… 340 lk, millest 155 (+8) lk oli puhas reklaam, 100 lk osta-artikleid ning ülejäänu mingite mööndustega (sest sisukord pole tegelikult midagi, mida lugeda, eks, ja nii edasi) päris lugemine.
Mis puutub sellesse ossa, mida ma nimetan osta-artikliteks, siis ma ei kahtlegi selles, et paljud naised naudivad moelehekülgi ja kõiki neid uus-põnev-tarbi-nüüd toodete tutvustusi. Ma ei eita, et mingil määral mulle meeldib, kui ajakiri annab nõu, kust mida kasulikku osta saab. Paraku ma aga tean, et 99% uute ilutoodete leheküljelt on kokku pandud samade toodete reklaamidest, mis on lihtsalt teises sõnastuses ümber kirjutatud ehk ei ole mingit mõtet loota, et kui ajakiri sel lehel mingi huulepulga puudutusekindlaks ristib, siis see ka nii on.
Muidugi, olgem ausad, kõik need moe- ja ilunipid on üldse mulle nagu hane selga vesi, sest meiki ma ikkagi ei oska ega viitsi teha ega ei hakkagi kunagi (välja arvatud ripsmetušš kord kahe kuu jooksul ning huuleläige heas tujus olles, mille tooni valin ikkagi selle järgi, mis mulle endale meeldib), juustega ma samamoodi ei viitsi ega oska midagi teha, kui värvimise või soengumuutmise tuju tuleb, siis lähen juuksurisse või sõbranna juurde ning mood ei koti mind mitte kõige vähematki, sest ma kannan täpselt seda, mis mulle meeldib ja sobib ning mida rahakott osta kannatab. Et viga on ilmselt ka minus.
Aga jah, minu jaoks siis oli sellest ajakirjast loetav umbes 50 lk, sest päris KÕIK artiklid mind ei huvita ka (enamik on siiski head) ning muust osast leiab ka nipet-näpet, mida kannatab lugeda.
Rohkem ei osta. Liiga mõttetu. Pigem ostan raamatuid.
Ja ma tõsiselt ei usu, et sa viitsisid selle sissekande läbi lugeda 🙂