Kui ma ükskord suureks saan…
…siis ma tahan olla selline nagu Kaja.
Vot nii!
September 2007
London Eye
E-l oli eelmise nädala alguses kaks vaba päeva ning mina suutsin ka poolteist päeva vabaks kaubelda, niisiis oli meil hiline nädalavahetus. Esmaspäeva õhtul käisime lihtsalt linna peal jalutamas ja minu agitatsioonil sõitsime lõpuks ära London Eye – (hetkel veel) maailma kõrgeima vaateratta peal (lähemalt võid lugeda siit), mis oli üks neist vähestest asjadest, mida ma Londonis elamise jooksul KINDLASTI ära teha tahtsin.
Ma pean tunnistama, et oli suht mõttetu jah, aga samas ma siiski ei kahetse kõige vähematki. Vaade oli võrratu… Ja ma tahan kindlasti veel üks kord tagasi minna, pimedas.
Ahhaa, ja kui ma aprillis õega vahakujude muuseumis käies ahastasin, et Bondi polnudki, siis nüüd sain teada, miks – Brosnani kuju on London Eye piletimüügisaali kõigile vaatamiseks välja pandud. Täiesti tasuta! Aga ta nägi nii kulunud ja retsitud välja, et ausalt öeldes olin veidi pettunud. Kole läikiv nägu ja üldse suht ebaloomulik… Aga no eks otsustage ise:
Ja ratta pealt nägime selliseid asju:
See, muide, on kohalik Pirogov – suur muruplats Thamesi ääres London Eye lähedal, kus me ilusate ilmadega üksjagu joomas oleme käinud:
Selline nägi kapsel seestpoolt välja. Kahju, et kõik ära klaasitud oli, värske õhk oleks ikka palju etem olnud. Aga turvakaalutlusi ja Londoni ilma silmas pidades muidugi arusaadav.
Ja kuna nett läks järsku nii aeglaseks, et enam ei saa ühtki pilti üles laadida, siis Windsor & Eton jäävad järgmiseks korraks, homme ehk.
PS. Siinsamas riiuli peal on silt, mis teatab muuhulgas seda, et raamatukogus ei tohi magada. Kas te kujutate ette, et Eesti raamatukogudes selline silt oleks? 😀
Järjekordsed edusammud
Täna hommikul kell kaheksa oli ukse taga torumees, kelle tulemisest meile polnud teatatud ja tegi vannitoas külma vee surve korda. Eelmisest torumehe külaskäigust on möödas täpselt kuu ja tookord lubas ta reedel, et meile helistatakse esmaspäeval ja lepitakse aeg kokku… Kõigist neist kõnedest, mis Mees pärast seda neile tegi, olen varem juba rääkinud.
Köögi soojaveekraani peavad muidugi gaasimehed korda tegema. Näis, kunas nad uuesti jõuavad.
BT-le lubas Mees täna jälle helistada. Ühtlasi leidis tema töökaaslane mingist venekeelsest ajalehest kuulutuse, mis pakkus netti ja sinna helistades väideti, et saab meie majja ka. Aga mingitele suvalistele tüüpidele lihtsalt niisama £35 kanda… Miks küll tundub, et pärast selle tegemist nende mobiil äkki enam ei vasta? Nojah, mis ma oskan öelda. Eks näis 😉
Aga voodi on meil juba tükk aega ja ma ei ole lihtsalt viitsinud varem pilti teha:
Ja teine pool meie toast näeb välja umbes selline:
Jah, nii väike ongi. Aga juba päris mõnus.
Laupäeva öösel sain magada vaid 4h, nii et eile töölt koju jõudes jõudsin vaid süüa ning vajusin kell kuus õhtul surnult voodisse. Ja magasin hommikul kella kaheksani. Mees, kellel nädalavahetus ometigi vaba oli, magas lisaks sellele veel pool päeva maha.
Hakkame vist vanaks jääma 😉
Nüüd pean tööle minema, aga homme on täitsa vaba päev ja raamatukogu on ka 10-20 lahti. Suure tõenäosusega kuulete minust varsti jälle.
Häh
Aga täna on mul s*tt tuju ja ei viitsi teile mitte midagi kirjutada. Mul on tööle minemiseni kaks ja pool tundi aega ja ma lihtsalt ei viitsi netis olla.
Kunagi, kui jälle viitsin, siis saate hunniku pilte igasugustest asjadest. Kui palju sinna juttu juurde tuleb, on küsitav.
*vasakule ära*
EDIT: Ja siis ma muidugi tahaks teada, miks mu blogikeskkond lambist osaliselt saksakeelseks muutus (peale nimetet kahe väljendi tundub kõik muu endiselt inglise keeles olevat, aga need ei kao kuskile, proovi palju tahad):
Oh, well…
Ma olen õnnelik
Kõik blogid on kiirkorras läbi loetud ja netiaega alles veel ca 45 minutit. Piltide valimine ja lõikamine võtab küll nii kaua aega, et väga põhjalikke postitusi täna valmis treida ei jõua.
Aga mul on praegu nii ülevoolavalt hea tuju, et seda ei suutnud rikkuda isegi just aset leidnud telefonikõne emaga, kust sain teada, et mu hoole ja armastusega tehtud DVD kõigi Londoni piltidega, mis ma talle postkaardi vahel saatsin, ei tule lahti, urr.
Miks mul täpselt hea tuju on, seda ei oskagi öelda. Hommikul ärgates oli veel üsna kesine.
Mul oli täna hommikul lõpuks see kurikuulus national insurance numberi intervjuu. Job centre‘is, mis asus kuskil Tooting Becis ja mille asukoha või sinna saamise kohta mul eilse õhtuni kõige õrnematki aimu polnud, sest nagu juba mainitud, pole ma viimase nädala jooksul internetti kasutada saanud. Õnneks printis Mees mulle töö juures kaardi välja, nii et kõik läks väga libedalt.
Intervjuu ise, mis olevat ähvarduste kohaselt pikk ja igav, kulges äärmiselt kiiresti. Üheksaks mind sinna käsutati, kõigepealt ootasin kümme minutit, siis vastasin paarile küsimusele ja täitsin paar ankeeti, siis ootasin veel kümme minutit ja oligi kõik. 6-8 nädala pärast peaks number koju saadetama ja kui seda ei juhtu, võin helistada mingile numbrile, millega mind varustati, et seletust nõuda.
Ilmselt see mu tuju nii heaks tegigi – et kõik nii libedalt läks. Ma olin tõesti valmistunud tunnipikkuseks pinnimiseks ja kartsin, et mul tekib probleem seoses sellega, et mul polnud ikka veel address proofi – pangas olid väikesed jamad aadressi vahetamisega ja ma pole veel uuele aadressile ühtki pangateadet saanud. Aga address proofi õnneks üldse ei küsitudki, mis siis, et ennist kästi kaasa võtta.
Niisiis hakkasin pool kümme tagasi Brixtoni poole liikuma. Avastasin, et mul on hirmus nälg ning tahtmine süüa kohalikku hommikusööki ehk siis praemuna, -peekon ja -seened, grillitud tomat, oad ja röstsai. Traditisiooniliselt käib sinna juurde ka kohalik vorst, mis mulle aga üldse ei maitse, nii et lasin selle asemele rohkem peekonit panna.
Nii ma siis istusin kohalikus kohvikus (Vera Cruz, kus ma korra varemgi Mehega käinud olen, ei mäleta, kas ka blogis maininud), sõin, jõin kohvi ja lugesin raamatut. Ja NII hea oli olla. Nii hea, et istusin seal pea kaks tundi. Kõigepealt veidi kohvi, siis hommikusöök ja piim, siis veel kohvi ja lõpuks jääteed… Ja hea raamat. Ma nautisin ennast täiega.
Oeh, see raamatukogu wifi on ikka ka paras k*pp. Tükk aega oli normaalne ja kiire, siis kadus järsku üldse ära, restardi peale tuli korra tagasi ja kadus jälle ning teine restart aitas… Praeguseks. Siin on kaks võrku, millest üks väidetavalt enamasti ei tööta ja teine siis… Aga olgu, parem kui tööl või puu all.
Ma nüüd pean minema hakkama… Katsun homme jälle kirjutada.
Kallid-musid-paid teile kõigile. Eriti Vaskale, sest mul on tunne, et tal on neid praegu kõige rohkem vaja 🙂