Ma olen õnnelik

Kõik blogid on kiirkorras läbi loetud ja netiaega alles veel ca 45 minutit. Piltide valimine ja lõikamine võtab küll nii kaua aega, et väga põhjalikke postitusi täna valmis treida ei jõua.

Aga mul on praegu nii ülevoolavalt hea tuju, et seda ei suutnud rikkuda isegi just aset leidnud telefonikõne emaga, kust sain teada, et mu hoole ja armastusega tehtud DVD kõigi Londoni piltidega, mis ma talle postkaardi vahel saatsin, ei tule lahti, urr.

Miks mul täpselt hea tuju on, seda ei oskagi öelda. Hommikul ärgates oli veel üsna kesine.

Mul oli täna hommikul lõpuks see kurikuulus national insurance numberi intervjuu. Job centre‘is, mis asus kuskil Tooting Becis ja mille asukoha või sinna saamise kohta mul eilse õhtuni kõige õrnematki aimu polnud, sest nagu juba mainitud, pole ma viimase nädala jooksul internetti kasutada saanud. Õnneks printis Mees mulle töö juures kaardi välja, nii et kõik läks väga libedalt.

Intervjuu ise, mis olevat ähvarduste kohaselt pikk ja igav, kulges äärmiselt kiiresti. Üheksaks mind sinna käsutati, kõigepealt ootasin kümme minutit, siis vastasin paarile küsimusele ja täitsin paar ankeeti, siis ootasin veel kümme minutit ja oligi kõik. 6-8 nädala pärast peaks number koju saadetama ja kui seda ei juhtu, võin helistada mingile numbrile, millega mind varustati, et seletust nõuda.

Ilmselt see mu tuju nii heaks tegigi – et kõik nii libedalt läks. Ma olin tõesti valmistunud tunnipikkuseks pinnimiseks ja kartsin, et mul tekib probleem seoses sellega, et mul polnud ikka veel address proofi – pangas olid väikesed jamad aadressi vahetamisega ja ma pole veel uuele aadressile ühtki pangateadet saanud. Aga address proofi õnneks üldse ei küsitudki, mis siis, et ennist kästi kaasa võtta.

Niisiis hakkasin pool kümme tagasi Brixtoni poole liikuma. Avastasin, et mul on hirmus nälg ning tahtmine süüa kohalikku hommikusööki ehk siis praemuna, -peekon ja -seened, grillitud tomat, oad ja röstsai. Traditisiooniliselt käib sinna juurde ka kohalik vorst, mis mulle aga üldse ei maitse, nii et lasin selle asemele rohkem peekonit panna.

Nii ma siis istusin kohalikus kohvikus (Vera Cruz, kus ma korra varemgi Mehega käinud olen, ei mäleta, kas ka blogis maininud), sõin, jõin kohvi ja lugesin raamatut. Ja NII hea oli olla. Nii hea, et istusin seal pea kaks tundi. Kõigepealt veidi kohvi, siis hommikusöök ja piim, siis veel kohvi ja lõpuks jääteed… Ja hea raamat. Ma nautisin ennast täiega.

Oeh, see raamatukogu wifi on ikka ka paras k*pp. Tükk aega oli normaalne ja kiire, siis kadus järsku üldse ära, restardi peale tuli korra tagasi ja kadus jälle ning teine restart aitas… Praeguseks. Siin on kaks võrku, millest üks väidetavalt enamasti ei tööta ja teine siis… Aga olgu, parem kui tööl või puu all.

Ma nüüd pean minema hakkama… Katsun homme jälle kirjutada.

Kallid-musid-paid teile kõigile. Eriti Vaskale, sest mul on tunne, et tal on neid praegu kõige rohkem vaja 🙂