Eiffeli torni tipus on levi

Tegelikult laadisin ma kõik pildid üles juba ööl vastu pühapäeva, aga uni sai enne võitu, kui jutu kirjutamiseni jõudsin. Mul oli pühapäeval täiesti aus kavatsus pärast töölt tulemist jutt ka valmis kribada, mis siis, et jõudsin koju peale ühtteist õhtul ja pidin järgmisel hommikul kuuest tõusma, aga mulle tuletati meelde, et Lyl on sünnipäev, seega veetsin õhtu hoopis viina ja Red Bulli taga. Sellest pikemalt mõnes teises postis.

Meie Pariisi reis sai alguse reede, 5. oktoobri varahommikul kell viis, sest ega me OMETIGI polnud viitsinud eelmisel õhtu asju ära pakkida, käisime selle asemel hoopis kinos ja vaatasime pärast poole ööni lambamultikaid.

Bussireis (vähemalt sinnasõit) läks valutumalt, kui ma oleksin arvanud. Mul olid suuremad lootused tagasisõidu osas, mis leidis aset öösel – mõtlesin, et siis on nagunii väsinud ja saab vähemalt rahus magada. Aga sellest jällegi pikemalt hiljem…

Reis kulges viperusteta, kui mitte arvestada ca tunniajalist pausi piiri peal, sest üks must polnud passis oma nägu ja talle tehti DNA test. Enamiku ajast me lihtsalt magasime/sõime/unelesime.

Maris oli meil jaamas kenasti vastas ja pärast kohvrite ajutist majutamist Gare du Nordi hoiukappi seadsime sammud Montmartre’i poole, kus asub Sacré-Coeuri kirik, mis on Marise meelest ägedam kui Notre Dame:

Kirik oli tõepoolest väga äge, aga meie läksime sinnakanti siiski peamiselt teistel ajenditel – Montmartre’i treppidel on nimelt hea õhtuti chillida ja juua – seal on alati palju rahvast, keegi laulab või etleb niisama jne.

Ootasime kohusetundlikult pimenemist, et jooma hakata (vähemalt mõned meist, irw), seni tegi Maris meile ümbruskonnas väikese ringkäigu.

Leidsime granaatõunapuu, mis kandis päriselt vilja:

Mees jõudis ühe õuna kätte saada, enne kui mingi tädi tuli meile loengut pidama teemal, et nii ei tohi teha, sest see puu kuulub meile kõigile (kusjuures ma ei teagi, kas see õun siis süüa ka kõlbas või mitte, meist jäi see igatahes Marise tuppa):

Ma olen suhteliselt laisk piltide kommenteerimise osas, nagu näete. Polegi eriti miskit öelda, pildistasin lihtsalt ilusaid asju, mis silma jäid. Eiffeli tornist pidi muidugi ka kohustusliku klõpsu ära tegema – isegi mitu, sest seal on igal täistunnil tuledemäng, et veel ägedam pildistada oleks:

Maris, kes polnud terve päeva midagi söönud, jäi veinist jube purju:

Lõpuks väsisime kõik ära. Käisime veel kirikus ja kuulasime (khm, või siis pigem vaatasime) kesköist missat, ma panin isegi ühe küünla põlema (mul pole kunagi varem juhust seda teha olnud), aga kuna mõningane osa meie seltskonnast oli kirikus viibimise jaoks võrdlemisi kaheldavas (loe: valjuhäälses ja mitte mööda sirget joont kõndivas) konditsioonis, siis seadsime õige pea sammud kodu poole.

Siinkohal teeksin väikese vahepeatuse ja ning tutvutaksin teile veidike Pariisi ühistransporti. Erinevus Londoniga seisneb näiteks selles, et üldiselt pole mitte kuskil töötajaid, kes valvaks, et kõik ikka väravast oma piletiga läbi läheks, seega sõidetakse julmalt ja palju jänest – meie sõitsime ka esimesel õhtul, sest algul unustasime pileti osta (tahtsime päevapiletit ja seda igalt poolt ei saanud) ja hiljem ei viitsinud osta (sest kui Maris veel kaine peaga arvas, et RARi (Pariisis on tavaline metroo ja mingid muud rongid ja siis veel sada erinevat asja) peal ikka jänest sõita ei saa, siis purju jäädes otsustas sujuvalt, et ikka saab ja sai ka).

Londoni metroo tundub mulle ühtlasi olevat tunduvalt selgem ja loogilisem kui Pariisi oma. Mulje on kindlasti mingil määral petlik, sest esiteks on prantsuskeelseid jaamanimesid tunduvalt raskem meeles pidada, kui ingliskeelseid, teiseks olen Londoni süsteemi juba kuid kasutanud, peabki lihtsam tunduma. Aga siiski, mulle tundub, et Londoni metroo on idioodikindlam – igal pool sildid ja nooled, kuhu minna (väjapääs, teised liinid) – Pariisi metroole tuleks see ka kasuks, üksi olles eksiks ma seal raudselt ära.

See silt tekitas kohe koduse tunde:

Esimese hooga eeldasin selle sildi mõtte olevat: jänest ei tasu sõita, jääd (näppupidi ukse) vahele, aga tegelikult manitseb see lihtsalt käsi mitte ukse vahele toppima. Kui järele mõelda, siis väljend jänest sõitma ei ole just rahvusvaheline ja selle tõlge muudesse keeltesse ei seostu enam kui tõenäoliselt pikakõrvalise loomaga:

Ja Londoni üks nii kuulsatest reklaamlausetest mind the gap kõlab prantsuse keeles palju kohmakamalt:

Kui Londonis võite suuremates metroojaamades kohata üksiküritajatest pillimehi, siis Pariisi metroost leidsime terve orkestri täies aus ja hiilguses:

Rahvarohkus oli Londoniga sarnane:

Tuletades meelde Vaska reisimeenutust Barcelona räpastest postkastidest, tegin pildi ka Pariisi omast. Ütleme nii, et sellise kujundusega kasti (?) esimese hooga küll otsida ei oskaks:

Kuigi meil oli vapper plaan laupäeva hommikul varakult ärgata ja Pariisi minna (Maris elab… nad nimetavad seda eeslinnaks, suburb, “küla” nimega Gagny – ca 20 000 elanikku), siis väsimusel olid teised plaanid, mistõttu lendas korstnasse minu kinnisidee mõnest tänavakohvikust ja klassikalisest prantsuse hommikusöögist – croissant & cafe au lait.

Magasime välja ja käisime hoopis kohalikus poes – Marisel ja Triinul oli vaja nädala toiduvarud ära osta ning meie veetsime enamiku ajast joogiriiulite juures – Prantsusmaal, vastupidiselt Inglismaale, on poodides suuremas valikus huvitavaid mahlu, lisaks leidsime veidra kohvimaitselise Coca-Cola. Alkoholi kaasa ei ostnudki.

Kui lõpuks kella kahe paiku Pariisi jõudsime, siis jalutasime Les Halles’il, külastasime üht mõnusat kingapoodi (kust ma leidsin isegi ühed pika säärega saapad, mis mulle parajad olid – st 41 polnud väike ja säär polnud liiga lai nagu tavaliselt, aga 50 eurot ei raatsinud ikkagi maksta), puhkasime jalga suvalisel trepil…

Ostsin endale ägeda suure punase koti (mis jäi üldse mu ainsaks ostuks seal, peale söödavate asjade):

Ning maandusime Pompidou keskuse juures, mis on (sarnaselt Montmartre’ile) koht, kus chillib alati palju inimesi ja mille juures toimub alati midagi:

Seekord näiteks oli seal mingi tüüp, kes alguses niisama rahvaga (lolli) nalja tegi, aga mingi aja pärast eskortis masside hulgast välja hispaanlase, hiinlase… itaallase? Ja saksa naise ning pani nad kõik parajat komöödiat tegema. Ma tean, et teile ei ütle need kaks lauset mitte midagi ja teil ei ole üldse naljakas, aga koha peal oli see üpriski mõjuv vaatepilt. Panen siia paar fotot ka üles, ehkki jällegi – teile need ilmselt suurt huvi ei paku. Mulle endale mälestuseks siis rohkem 🙂

Kui etendus lõpuks läbi sai (me vist istusime seal ikka tunni-paar), liikusime veidi edasi ning jõudsime improviseeritud nukuteatrini:

Süütute purskkaev (peab teid ometi kultuuriliselt ka harima, eks):

Pariisis müüakse selle nime all hoopis kingi:

Kilometre zero of french national highways, located in Paris on the square facing the main entrance of Notre Dame cathedral, and considered the official centre of the city of Paris:

Triumfikaar:

Need olid siis pildid, mida laupäeva mööda linna ringi kolistades tegime. Taaskord sai ära käidud ka Notre Dame‘is (ma olen korra varem Pariisis käinud, suvel 1999, nii et minu jaoks on see tõesti taas kord), aga pilti ei viitsinud teha. Nälga kustutasime ladina kvartalist ostetud kebabiga, mis oli ausõna parem, kui Londoni omad. Teistmoodi. Maitsvam… Siinmaal ei söö ma enam peaaegu mitte kunagi kebabi.

Ja õhtul läksime Mehega kahekesi Eiffeli torni. Kahekesi sellepärast, et Maris on seal oma turismigruppidega x korda käinud ja ei viitsinud kaasa tulla (ja tema toa… korteri… maja 😀 naaber Triin oli meid juba veidi enne internetikohviku kasuks hüljanud). Õhtul sellepärast, et eelmine kord käisin ma valges ja mõtlesin, et tuledesäras Pariis oleks ka ilus vaatepilt.

Ja seekord läksime isegi tippu! Eiffeli tornil on kolm korrust, neile minemiseks on järjest kallimad hinnad. Too esimene kord Pariisis kaheksa aastat tagasi käisin ilmselt teisel korrusel, sest esimene on ikka liiga madalal ja kolmandale on meeletud ootejärjekorrad.

Seekord kasutasime Marise hüva nõu, mida tavaturist tõenäoliselt ei tea – ostsime pileti esimesele korrusele, sealt läksime trepist teisele ja sealt ostsime pileti kolmandale (üldiselt toimub liiklus liftides). Säästsime umbes kolmandiku rahast ja see ronimine polnud üldse raske.

Ja kuna me olime tornis nii hilja ning turisti(kõrg)hooaeg oli möödas, ootasime tippu saamist (Marise sõnul täiesti tavalise) nelja tunni asemel kõigest 15-20 minutit.

Tipus olid muuhulgas ära toodud paljude (kõigi?) maailma riikide pealinnad ja nende kaugus Pariisist:

Tegelikult polnud seal midagi NII erilist, olgem ausad. Vaateliselt vähemalt. Ning suht kitsas ja ülerahvastatud oli (ma ei kujuta ette, milline olukord veel suvel olla võib). Aga linnuke on kirjas… Ma olen olnud Eiffeli torni tipus! Ja see tunne oli rohkem selline… Vaimne. Ülev tunne (noh, ma ju olin suht kõrgel ka, irw).

Igatahes avastasin ma, et mobiilil on levi täiesti olemas ja otsustasin, et on parim aeg oma Eesti kallitele helistada. Kell oli Eestis selleks ajaks kuskil pool kaksteist, seega ajasin üles ema, tabasin Pipsi mingilt ÄP ürituselt ning… Hmm, ma ei teagi, kus Vaska oli, igatahes ta ei maganud veel. Kaidi ja õeke ei võtnud miskipärast telefoni vastu (ja Rootsis oli kell mu meelest siis pool üksteist, laupäeva õhtul ometigi ei magata nii vara või mis?).

Pühapäeva hommikul laenas Maris mult fotoka (tal endal on ainult filmipeegel) ning pildistas oma majast ja majaümbrusest umbes 15 minutiga peaaegu 300 pilti. Mina neid siia üles panna ei viitsi, panen ainult paar (ninnunännu) pilti, mis ta meist tegi:

Ja selle mõnusa pildi Marise voodist, mis näeb päikese käes eriti ahvatlev välja (seda me kaks ööd kolmekesi sõbralikult jagasime):

Pühapäeva hommikul saime üles varem kui laupäeval ning lootsime Pariisi jõudes ikka kuskilt selle croissanti kätte saada. Teel jaama pildistas Maris Gagnyd, mille haljastus olevat mitmeid auhindu võitnud. Päris muljetavaldav oli, indeed:

Pariisi jõudsime aga ikkagi nii hilja, et kõik kohvikud meid croissanti küsimise peale välja naersid – nendel oli aeg sealmaal, et söödi juba lõunat. Istusime siis meiegi lõpuks alistunult restorani ja tellisime praed (ma isegi ei mäleta täpselt, mida – mingi veiseliha värk ja well done oli nende mõistes ikkagi seest veidi roosa).

Ja siis viis Maris meid La Dèfence’i, mis on ainus osa Pariisist, kuhu on lubatud ehitada pilvelõhkujaid – kohalikud nimetavad seda Väike-Ameerikaks ja turistid sinna just eriti ei satu.

Seal pole mitte mingit liiklust – sinna saab metrooga ning on hiigelsuured maa-alused parklad, kuhu saab autod jätta, aga koha peal pole mingeid liiklusvahendeid. See on peamiselt äripiirkond, Wikipedia andmetel töötab seal 150 000, aga elab vaid 20 000 inimest.

Kujutage siis ette – meeletult palju modernseid pilvelõhkujaid, aga samas täielik vaikus – ei mingit liiklust, ei mingeid masse. Töötajad töötavad oma kontorites, väljas chillivad vaid need, kellel aega on… Vaikus, rahu, linnulaul, lõõgastus… Rohelust on seal palju.

See oli täiesti uskumatu koht. Oma osa oli kindlasti ka faktil, et lõunasöögi kõrvale joodud vein oli kergelt pähe hakanud ning ilm oli üle mõistuse ilus ja päikeseline… Aga tunne oli taaskord täiesti maagiline.

Seal oli purskkaev, mille põhja muster meenutas Eesti lippu:

Ja lähedalasuvatest kõlaritest lasti klassikalist muusikat ning veejoad purskasid vastavalt selle tugevusele… Ehk siis veemuusika. Ja see oli ka tõeliselt võimas vaatepilt:

Kuna fotod ei saa seda kõik adekvaatselt edasi anda, tuli mul pähe, et mu fotokal on olemas ka video tegemise võimalus. Allolev eksemplar on küll väga lühike ja niru, sest ma ei plaaninud tollal seda üldse avalikuks vaatamiseks üles panna, aga aimu saab siiski rohkem kui kahelt eelmiselt fotolt. Jah, ma tegin endale lõpuks YouTube’i konto!

Õhtu lõpetasime Cité saarel Henri IV väljakul, mis on jällegi üks populaarne chillimiskoht:

Lõpetuseks paar pilti kohalikest suveniiridest (me mõtlesime küll, et ostame ka midagi, aga kõik tundus liiga mõttetu):

Ja siis oligi aeg hakata taas Gare du Nordi poole liikuma (olime hommikul oma kohvrid jälle sinna hoiule pannud).

Tahaks öelda, et tagasisõit kulges sama edukalt, kui reisi esimene osa, aga… Mnjah.

Alustuseks leidsime bussi jõudes, et kõik kohad olid täis. Õigemini – kaks vaba kohta veel oli, aga neid hoidsid mingid tüübid oma sõpradele kinni. Pärast pikemat prantsuskeelset mula, millest me mitte midagi aru ei saanud, aeti kõik pärast meid bussi tulnud inimesed välja ning teatati oma sõpradele kohti hoidnud tüüpidele, et meie peame need kohad endale saama. Sõbrad istusid siis kokku ja meie saimegi endale kaks viimast kohta.

Pärast järjekordset prantsuskeelset mula läks buss järsku pooltühjaks… Ja täitus siis teiste inimestega. Ma päris täpselt ei tea siiani, mis värk oli, aga nagu ma aru saan, oli tegemist bussijuhi kammiga, kes ei vaadanud küllalt korralikult pileteid ja lasi bussi kahe erineva reisi inimesed.

Väikese hilinemisega saime siiski välja sõidetud. Ja alguses saime rahulikult tukkuda – täpselt nii, nagu plaanitud.

Aga siis tulid passikontrollid.

Kui esimesel sõidul oli kontrolle kaks (mõlema riigi poolel), siis ainult üheks pidime välja minema, teisel puhul korjati passid bussis kokku ja toodi hiljem tagasi. Esimene kord läksime eurotunnelist, mis tähendas, et jäime bussi, mis oli kuskil vagunis ja poole tunni pärast olime jälle maa peal.

Tagasiteel käsutati mõlemaks passikontrolliks bussist välja. Ja pärast kahte kontrolli, kui kergendatult ennast bussis taas magama sättisime, pandi järsku tuled põlema ja kõik rahvas hakkas bussist välja valguma. Tagasiteel pandi meid nimelt laeva peale… Ja see reis võttis juba poolteist tundi, mistõttu bussi jääda ei lubatud (hmm, äkki oleks isegi lubatud, aga siis oleks kõik see poolteist tundi seal pimedas luku taga istunud).

Laevas oleks põhimõtteliselt olnud ka võimalik magada – seal oli mitmeid söögikohti ja baare diivanitega ning niisama istekohti, kuhu inimesed ennast magama keerasid – aga Mees tahtis ringi vaadata ja nii me seal siis chillisime. Tegelikult jätkus tegemist mingiks ajaks küll… Aga siis oli kõik ära vaadatud ning söögikoht, kust mõtlesime midagi hamba alla otsida, just kinni pandud. Saiakese ega võileiva isu ei olnud (kohvikud olid lahti), seega lõbustasime ennast ülejäänud aja Tomi & Jerry multikate vaatamisega (mis, ma pean kurvastusega tõdema, ei tundu enam üldse naljakad, ehkki kooli ajal oli see mu konkurentsitu lemmikmultikas).

Oleks võinud arvata, et laeva sadamasse jõudes saame kohe tagasi bussi magama minna, aga ei. Turvakontroll oli seekord eriti aktiivne, mistõttu me passisime nii kaua sadamas, kuni saime lindi pealt kätte oma kohvrid, mis keegi aktivist oli bussi pakiruumist välja tõstnud, ning lõpuks bussi jõudes tõdesime, et ka see on suht aktiivselt läbi otsitud – pagasiriiulitel olnu oli ilmselgelt teises asendis.

Lõpuks saime silma veel veidikeseks kinni lasta, aga buss jõudis ebanormaalselt kiiresti tagasi Victoriasse.

Kõige selle tagajärjel olime nii väsinud, et läksime teisipäeval magama õhtul kell viis ja magasime hommikuni.

Mental note: hommikul kell viis ei saa Victoriast nädalast travel cardi osta ja kui metroo väravad on juba lahti, ei tähenda see seda, et esimene rong enne 15 minutit tuleks… Sõida nii vara hommikul parem bussiga.

Aga kokkuvõttes oli reis ikkagi ülivägaäge ja ma tahan kindlasti veel Marisele külla minna.

Ja Londonis elamise üks kõige meeldivamaid asjaolusid on kindlasti see, et võõrale maale turistitama minnes tundub kõik nii kuradi odav (Eesti turisti jaoks on võõral maal reeglina ju kole kallis). Peakski rohkem reisima, kuni veel siin elan, ega hiljem seda võimalust enam tule – siin jääb elamise kõrvalt reisimiseks rohkem üle ja lennupiletid on meeletult odavad…

Kõigest kaheksa päeva läkski, et see postitus valmis saada… Aga arvestades fakti, et selles on 125 fotot, annate ehk andeks 😉