Nälg tapab

Millegipärast pole meil kodus kunagi süüa. Poes pole me kunagi tihti käia viitsinud, 1-2 korda nädalas ehk. Arve läheb siis küll alati vähemalt £20 ja paariks päevaks on kõike head-paremat küllalt, aga… Viimased… Nädalad? Kuu? Pole me näiteks üldse koju saia ega muud võileivamaterjali ostnud. sest kui sa juba saia ostad, siis peab ju sinna midagi peale ka ostma, aga kes seda valida viitsib…

Me ju sööme mõlemad töö juures – mina töötan 5-6 päeva nädalas ja reeglina on päevas kaks söögipausi. Kui mul on hommikused vahetused, siis ma ei tahagi enne süüa, kui õhtused, siis näksin midagi, mis kodus olemas (tavaliselt pole küll midagi, kui eelmisel päeval just kokatud pole ja sellest midagi alles) või siis ostan teele miskit kaasa – tavaliselt kaks juustuburgerit mäkist, sest need on alati valmis ja saab kiiresti kätte. Mees sööb töö juures lõunat ja… Nii see läheb. Sooja toitu teeme (loe: Mees teeb) kodus ehk kord-kaks nädalas.

Ja kui õhtuti süüa vaja ning ise kokata ei viitsi, siis on alati olemas rämpstoit. Mehe põhiline koht on vist meie tänava nurga peal asuv rämpsuputka, mina lähen sageli töö juures asuvast hiinakast läbi. Ja siis on veel muidugi McDonalds… Ja Vera Cruz (mis pannakse küll juba kuuest kinni, nii et see on rohkem nädalavahetuste luksus, mina saan muidugi nädala sees ka käia).

Sellega võin teid lohutada, et puuvilju ostame ikka tihemini – Mees toob tavaliselt töölt tulles midagi või satume mõnele puuviljaturule või…

Aga jah. Praegu näiteks on kole nälg, sest viimati sõin kella nelja paiku Vera Cruzis pastat. Kodus pole mitte midagi peale apelsinide. Riisi ja aedvilju võiksin ka kokata, aga kell kaksteist öösel üldse ei viitsi (rääkimata sellest, et muul ajal ka ei viitsi). Aga samas nälg on kole. Apelsinid seda vist ei kustuta… Und ka pole.

Raske juhus. Sojakastet peaks ka olema ja see on ometi hea. Aga kogu see mässamine? Ma kohe ei teagi, mis ma teen 😛

EDIT: Vedasin ennast läpakaga kööki ja poole tunniga oli söök valmis. Riisi keetsin küll kogemata poole rohkem kui vaja (koguselises, mitte liiga pehmeks keemise mõttes, eks) ja soolasin räigelt üle ning välimus polnud ka kõige kaubanduslikum, aga võttes arvesse fakti, et ma pole juba kuid kokanud, võib tulemusega siiski rahule jääda. Apelsin sai magustoiduks ja nüüd on jälle küllalt jaksu poole ööni üleval olla, et blogi kirjutada 😉