Ta tegi seda jälle. Paar tundi pärast ära leppimist tegi ta seda jälle.
Ja jälle leidis aset tavaline nõiaring: lubaduse murdmine/murda tahtmine ja sellega kaasnev jutt -> minu vihastamine -> tüli täpselt samade argumentidega -> tema ignoreerimine ja magama keeramine.
Ja ei olegi eriti vahet, kas ta parasjagu siis murrab seda lubadust või ainult räägib selle tegemisest. Minu tuju on täpselt ühtemoodi rikutud, tülid täpselt sama sõnastusega ja ikka jõuame me lõpuks välja selleni, et hoopis mina olen süüdi, sest vingun tema kallal kogu aeg ja rikun tema tuju (ehkki minu vingumine saab 99% puhkudest alguse sellestsamast ühest lubadusest, mida ta nii kangesti kogu aeg murda tahab).
Ja kui ma pakun, et lähme siis lahku, kui ta arvab, et nii on kergem – siis ta saaks kogu aeg teha, mida tahab – siis ta ütleb, et võib-olla peakski ja keerab magama. Konkreetselt ära ei ütle kunagi midagi ja millalgi järgmisel tunnil/päeval/nädalal tunnistab, et ei taha minna.
Et noh, tavaline värk.
Ainult intervallid on erinevad. Ja need intervallid meie suhte kvaliteedi määravadki.
Ja mida tihedamini need tülid korduvad, seda vähem jääb alles normaalset ja kvaliteetset suhet.
Mul on lihtsalt pime viha ja nõutus ja masendus. Nagu alati.
Tema lihtsalt keeras selja ja ignoreerib ja magab. Nagu alati.
P*rsse.
põhimõtteliselt sul on kaks võimalust:
* muuta oma suhtumist sellesse, mida tema teeb ja mis sulle ei meeldi. ta teeb seda nagunii, see on juba selge. miks siis mitte eemaldada valemist tülid ja lubadusemurdmine? just live with it.
* lõpetada see suhe ära (jah, lõpetada ise, sest temal ilmselgelt pole motivatsiooni. miks ta peaks, ta võib selles suhtes teha, mida tahab, k.a. lubadusi murda).
mina samas olukorras valisin viimase variandi, sest lubaduste murdmine on mu jaoks kõige hullem asi, aga teiste inimeste sõltuvustega ma ka elada ei suuda.
Ma olen täpselt neidsamu argumente endale ja talle lõpmatuseni korranud. Ja nagu ma mingis eelmises postis mainisin – nii endale kui talle tunnistanud, miks ma selles suhtes ikka veel olen. Mu põhjused on suht võrdselt nii emotsionaalsed kui ratsionaalsed.
Aga eile õhtul ma mõtlesin jälle jube pikalt selle kõige üle ja jõudsin järeldusele, et midagi tuleks muuta jah. Ja ma vist isegi mõtlesin välja, mida.
Nüüd ma pean sellest veel temaga rääkima. Ja millal see ükskord juhtuda võib, arvestades fakti, et täna jõuan ma töölt koju peale 23, homme ca 22, on nädalavahetus ja temal vabad päevad… Konditsoon vestluseks ühesõnaga… Võib olla kaheldav. Eks näis. Ükskord ikka.
ma ei kujuta ette, mis võib see nii printsipiaalne asi olla, mida abs ei saa aktsepteerida. suhe ongi kompromiss ja see on töö ja see kõik on nii kuradi palju aega võttev, aga selle nimi on kokkukasvamine. äkki sa reageerid oma põhimõttelisusega üle? + veel üks tähelepanek – unusta ära mõte, et meestega saab asjad “selgeks rääkida”, ei saa, minu kogemus ütleb, et nad ei ole üldse võimalised kainelt ja mõistlikult asju lahti rääkima…lahendus võiks olla, et minna peale targemalt kui otserünnakuga, sest see võib tihti omandada väljapressimise maigu. ja trotsist ütlevad inimesed asju (sest sa tegelikult ei jäta talle muud võimalust kui öelda, et võibolla jah peaks lahku minema). nii sa võidki jääda kokku ja lahku käima inimestega, sest alati on midagi, mis tundub ületamatu ja vastuvõetamatu. kui teil läheb juba asi mustrisse, siis see on kõige hullem. aga mustrisse sattumiseks on alati vaja kahte. isegi kui tema on süüdi, siis sinu reaktsioonist sõltub asjade edasine käik. muudad ennast, muudad olukordi.
ja ära hakka mõtlema liinil: miks mina pean alati painduma, las tema muudab ennast, see on enesealandamine jne. suhe ei ole nii mustvalge ja ma ikkagi rõhutaksin seda “naiseliku paindlikkuse” momenti (ükskõik kui tobedalt see ei kõla), aga jällegi, minu kogemus näitab, et sa suudad kõike, kui sa tegutsed nutikalt – tead seda kivi-ja-veetilk lugu küll.
Ma ei saa sulle seletada, ma tõepoolest ei saa. Mitte siin. Iga edasine seletus annaks probleemi olemuse päriselt välja ja ma lubasin endale, et ma ei tee seda.
Ma olen siin sada korda erinevaid asju üritanud kirjutada ja need siis jälle ära kustutanud. Las ta praegu jääda. Kui ma olen temaga uuesti rääkinud ja loodetavasti mingites asjades selgusele jõudnud, küllap kirjutan sellest blogis ka. Küll ümber nurga, aga siiski 🙂
ega ma ei peagi täpselt teadma (ainult uudishimu mõttes tahaks :)), ma kirjutasin rohkem üldistest asjadest, mis on nii ükskõik mis konkreetse errori puhul.
Sa saad aru, et ta ei murra neid lubadusi mitte Sulle vaid iseendale?
Ja, et, kuni ta sellest ise aru ei saa, ei muutu midagi. Tema jaoks. Ja Sinu jaoks.
Tore on lugeda internetist oma eraelust 🙂
Aga jah, te olete kõik täiesti õieti aru saanud – E ei ole milleski süüdi… E ongi süüdimatu.
Tänan tähelepanu eest!
tikker on ainult väga delikaatselt isiklikke asju puudutanud.
(tikri kaitseks st)