Üks maas!

Ma olen kõigis saadetud töömeilides hoiatanud, et ma enne poolt nelja telefoni vastu võtta ei saa ja julgustanud kõneposti teadet jätma. Täna pärast tööd saingi siis esimese linnukese kirja. Ja tagasi helistati kõige esimesest kohast, kuhu ma üleeile CV saatsin. Selleks ajaks, kui ma koju vaikusesse jõudsin ja üritasin tüübile helistada, oli ta juba läinud, aga homme pidi ikka terve päeva kohal olema (pood on kuueni lahti), niisiis homme uuele katsele.

Ma miskipärast usun, et nad ei maksa piisavalt palju, aga noh, vaatame. Oluline on see, et juba kõige esimesest kohast helistati tagasi. Mis annab lootust, et kõik ülejäänud kohad hakkavad seda ka riburada pidi tegema. Muhahahahaa.

Aga eile öösel olin ma kaheni üleval (raamat oli liiga huvitav, et pooleli jätta!), mistõttu täna töölt koju jõudes oli konditsioon nii laip, et põhimõtteliselt jäin pärast mõningast netis surfamist kuue-seitsme paiku magama. Siiani magasin, sõin nüüd ühe banaani ja magan kohe varsti edasi. Nii et töökuulutustega jäi täna vahe sisse – aga pole hullu, homme saan kahe päevaga ikka järje peale.

Homme on pärast tööd jõulupidu. Jajah, jõulupidu esimesel veebruaril. Sest obviously me olime jõulude ajal liiga busy, et siis pidu pidada, nagu meile viimasel staff meetingul teatati. Haa haa. Hakkab pool viis, tund pärast mu vahetuse lõppu, kuskil seal lähedal mingis galeriis. Ainult oma töötajatele, tasuta jook ja snäkid. Rõhutati, et tulge kasvõi vähesekski, aga näidake nägu ära. Ma siis vist lähen, kui viitsin. Ja joon tasuta alkoholi. Miks mitte. Nojah, muidugi on s*tt see, et täna jäi suurest väsimusest duši all käimata, mistõttu mu soengu konditsioon on homme… Khm, jah. Aga pole hullu, panen peavõru pähe ja kärab küll.

Mu ülemus on muide selline imbetsill, et ei võtnud mulle vaevaks teatada, et ma ei saagi selle kuu lõpus palka (alustasin tööd 15, siis anti paber, et palgapäev on iga kuu viimane tööpäev ja OTSE LOOMULIKULT ma eeldasin, et saan ka). Täna sattusin Austraalia tšikiga rääkima, kes nädal tagasi alustas ja talle olla öeldud, et saab alles järgmise kuu lõpus. Kui Ben täna ringi käis ja payslippe jagas ning mulle midagi ei andnud, hiilis mul külm kahtlus hinge. sest vaadake, ma olen omadega nii pankrotis, et mul polnud rahakotis piisavalt raha isegi homme metrooga tööle sõitmiseks (st tööle veel oleks saanud, aga tagasi mitte) – Tinderboxi viimasest palgast on paar nädalat möödas ning nende viimane tšekk jõuab mulle alles laupäeval arvele. Ja ma ostsin Eesti lennupiletid vahepeal. Ja käisin shoppamas. Igal juhul läksin siis Beni käest küsima ja tüüp teatas mulle täiesti ükskõiksel toonil, et oh jah, sa saad ka järgmise kuu lõpus. Et ta lootis, et saan ikka see kuu, aga mingi segadus oli (panga?)andmetega (?) ja ei saa. Ja kui ma ise poleks küsima läinud, siis ma olekski lihtsalt OODANUD oma palka. Sellest rääkimata, et ma kahtlustan nende andmete mitte kohale jõudmise või mis iganes muu segaduse tekitajana ka tema auväärset isikut, sest ta on lihtsalt nii sooda. Sellest ma ei hakka parem rääkima, et ma kolmandat nädalat tööl käin ja mulle ikka seda plastikkaarti antud pole, millega ma alt väravatest läbi saaks, nii et ma pean ennast iga jumala hommik raamatusse kirjutama ja ootama, kuni turvamees helistab üles ja laseb mul kellelgi alla järele tulla (ja see keegi tuleb sageli 5-10 minuti pärast, mistõttu ma lihtsalt HILJAKS jään, ehkki olen kümme minutit enne seitset kohal…). Nojah, Ben lubas suure suuga, et ma saan homme selle passi ka kätte, ma käisin talle täna lihtsalt närvidele sellega mitu korda. See peaks muide fotoga olema, aga minu käest pole keegi fotot küsinud, ehkki ma Benilt mingi hetk küsisin, et kas sa tahad, ma võin tuua ja ta ütles ei-ei. Ja üleüldse jäi mul tema jutust mulje, et pass on ammu valmis, lihtsalt tal pole aega olnud sellele järele minna või midagi. Ma pole muidugi päris kindel.

Tramaivõi. Aga ma selle palgajutu peale tegin talle kohe sellist nägu, et ta teatas mulle 10 minuti pärast, et ma ikka saan selle “kohe”. Tšekiga. Mis tähendab, et enne nädalat-kahte ma seda ikkagi ei saa – kõigepealt peab ta tšeki raamatupidamisest kätte saama ja siis mina selle panka viima ja 3-4 päeva ootama. Oi, kuis ma vihkan seda tšekimajandust.

Aga noh, ma peaks vist õnnelik olema, et ma £160 eest järgmise kuu lõpuni elama ei pea, mis siis, et ma tegelikult saaks läbi häda isegi hakkama – raudne väljaminek on ainult neli travelcardi, kokku veidi alla £100, siis veel veidi süüa aeg-ajalt (noh, tööl saan ju viis päeva nädalas korralikku hommikust ja lõunat) ja veidi elektrit-gaasi ka (sest üüri ma ju hetkel ei maksa). Lihtsalt kokku oleks tulnud hoida kõvasti ja väheke Mehe kulul elada.

Tegime austraallasega nalja, et siin saaks palga siis kiiremini kätte, kui me lihtsalt töölt ära läheks – SIIS nad oleks sunnitud kohe maksma. Ta tahab ka ära minna, baristaks – Austraaliast kaheaastane kogemus olemas ja kandideeris meil algselt, teadagi… Baristaks.

Oeh, kuidagi sai nüüd nii pikk jutt kokku. Lähen tagasi magama 😉

2 thoughts on “Üks maas!”

  1. No see oleneb täiesti kohast, kus töötad. Tinderboxis sain iga nädal, praegu saan kord kuus, Mees ja Iiris saavad ka kord kuus, Kay sai iga kahe nädala tagant jne jne jne.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top