Kogu tõde Maasikast

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen alates 17. sünnipäevast pidevalt beebipille võtnud ning jõudsin eelmise aasta lõpus järeldusele, et ehk oleks õige aeg väike vahe sisse jätta. Miks? Esiteks soovitatakse jätta iga seitsme aasta tagant aastane paus, et organism puhata saaks, muidu võivad lapsesaamise võimalused tulevikus väga nirud olla, aga nii viie-kümne aasta pärast ma ometigi tahtsin lapsi saada. Teiseks olid tekkinud ka mõned muud mitte nii meeldivad kõrvalnähud, millel siinkohal pikemalt ei peatuks.

Niisiis konsulteerisin arstiga ning detsembri lõpus otsa saanud tabletileht jäigi viimaseks. Selle asemel hakkasime arsti soovitusel kasutama küünlaid, millel tuli lihtsalt 10-15 minutit enne vahekorda sulada lasta, mõju pidavat olema neli tundi.

Nagu näha, neist ei piisanud. Ma ei oska siiani öelda, miks. Kas sellepärast, et ma lugesin arsti õpetusel ohutuid ja ohtlikke päevi (tsükli algusest esimesed seitse ohutud, kümme ohtlikud, ülejäänud ohutud), ehkki küünaldega kaasas olnud infoleht soovitas neid kogu aeg kasutada? Sellepärast, et me ei lasknud ehk iga kord hoogu sattudes küünlal piisavalt sulada, ehk polnud seitsmest minutist küllalt? Ehk hoopis sellepärast, et tegime vahel sohki – seksisime nelja tunni jooksul korduvalt, uut küünalt kasutamata, ehkki infoleht hoiatas, et iga vahekorra jaoks tuleb uus panna…

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Mõni neist variantidest ilmselt käiku läks, ehk isegi mitme kombinatsioon. Küllap pean arstiga nõu, kui jälle Eestisse satun, aga teda ma ausalt öelda küll milleski ei süüdista – ilmselgelt oleks tulnud ise hoolikam olla.

Ma lihtsalt ei osanud karta, et pärast seitsmeaastast pidevat tabletivõtmist rasestumine kohe nii kerge on – et detsembri lõpus jätad pooleli ja jaanuari lõpus juba oledki rase. Reeglina läheb organismil aega, et ennast jälle “töökorda” saada – emaka aastate jooksul õhendatud limaskest tagasi kasvatada ja muud taolist.

Ju see oli siis mu 120% immuunsüsteem 🙂

Ja miks ma nii kaua aega midagi ei kahtlustanud, ehkki mõningad tundemärgid oleksid võinud ju häirekellad helisema panna? Sest teisel või kolmandal ülikooliaastal pidin tablettide võtmises sunniviisilise vahe jätma (unustasin ühest lehest 2-3 tabletti järjest võtmata ning pidin lehe seega pooleli jätma) ja siis ilmnesid täpselt samasugused sümptomid – päevi ei tulnud igavesti kaua ning rinnad olid valusad. Tookord kartsin rasedust ning tegin esimest korda elus testi, mis oli otse loomulikult negatiivne. Lõpuks päevad tulid ja kõik sai korda.

Tagantjärele mõeldes oleks võinud päevade nii pikk viibimine ikkagi ärevaks teha – sest pärast tablettide pooleli jätmist tulid esimesed päevad tavalisest vaid kahepäevase hilinemisega.

Aga mina olen süüdimatu. muud asjad olid mõttes. Ja ma tõesti ei arvanud, et rasestumine nii kiiresti ja nii kergesti juhtub. Seega jäid päevad hiljaks nädala, kaks ja lõpuks kolm… Ilma, et ma oleks suuremat muretsenud.

Oleks ma enne teadnud, et raseduse varajase staadiumiga kaasnevad kõhugaasid! SEE oleks mind küll kahtlustama pannud! Ma ei suutnud mitte kuidagi välja mõelda, miks ma töökoha vahetusest alates kogu aeg pidevalt peeretan – süüa antakse uues kohas ju palju paremini ja mitmekesisemalt. Arutasin seda mitu korda Mehega, ta soovitas mul toitu korralikumalt mäluda…

Aga ainsad minule teadaolevad raseduse tundemärgid peale päevade ära jäämise olid tollal iiveldus, valulikud rinnad ja suurenenud söögiisu.

Jällegi – tagantjärele mõeldes esines mingil määral kõiki.

Mäletan Rootsi-Eesti reisi veebruari lõpus, kus ma pidevalt süüa tahtsin ning sealseid võllanalju võimaliku raseduse teemadel (need jooksid ikka mitu korda läbi), mis olid aga täiesti pahaaimamatud ja muretud.

Mäletan, et märtsi teisel nädalal Ronni ja Katre juures elades kurtsin pea igal õhtul, et sees keerab, aga arvasin põhjuse olevat selles, et elasime elutoas, mis oli ühenduses köögiga, kus keegi pidevalt suitsu tegi – küll lahtise akna peal ja kinnise ukse taga, aga suitsuhaisu oli siiski tuppa tunda.

Ja see kõik ei teinud mind siiski vähimalgi määral murelikuks.

Ma ei hakanudki muretsema, kui järele mõelda. Käisime lihtsalt esimesel päeval uues korteris ühe naela poest eluks vajalikku kraami ostmas ning lambikupli, põrandapesuämbri ja muu taolise kõrval sai naljaviluks soetatud ka silma jäänud kaksikpakk rasedusteste.

See oli pühapäev peaaegu kaks nädalat tagasi – 16. märts.

Tegin ühe testi samal õhtul ära ning avastasin oma üllatuseks, et esimese kolme sekundiga ilmusid nähtavale kaks triipu, mis järgmise viie minuti jooksul kuskile ei haihtunud.

Olin suhtelises šokis, aga keeldusin asja esialgu siiski sulaselge tõe pähe võtmast – mõtleks, £1 poest ostetud testid, need võivad paljugi näidata! Alateadvus aga noris: mis vahet seal on, kust sa testi ostad, tehtud on need ju kuskil mujal, usaldusväärses kohas.

Seega kihutasin esmaspäeva õhtul lähima perearsti vastuvõttu, mis asus õnneks paari minuti jalutuskäigu kaugusel meie uuest kodust ning sain omale kolmapäeva õhtuks aja. Tegin samal õhtul veel kaksikpaki teise testi ning otse loomulikult oli ka see positiivne…

Teisipäeva õhtul sain kokku Iirisega ning ehkki ma ei tahtnud enne, kui midagi kindlat tean, asjast kellelegi rääkida, ei suutnud ma muidugi suud kinni hoida. Iirise esimene reaktsioon oli: “Ma vaatasingi enne, et sul oleks nagu rinnad suuremaks läinud” ning üleüldine vaimustus, et nüüd saab Primarkist ilusaid rasedariideid osta ja kõhust ägedaid fotosid teha. Ta lubas mulle lastetuppa pildi joonistada ja lapsehoidjaks tulla, kui mul titega kodus istumisest juhe täiesti koos on ning ma tahan laupäeva õhtul välja jooma minna.

Ühesõnaga üdini positiivne. Mina keeldusin veel lõplikult oma rasedusse uskumast.

Kolmapäeva õhtul jõudsin siis lõpuks arsti juurde – lootuses, et mult võetakse nüüd vereproov, mille tulemus on ikkagi 100% ning mõtlesin isekeskis, kaua selle tulemuse teada saamisega küll aega minna võib, suured pühad olid ju ukse ees… Arst aga vahtis mind nagu ilmaimet ning küsis, miks ma apteegist testi pole ostnud. Minu vastuse peale, et ostsin ja tegin, aga äkki pole ikka õige, kraamis ta oma sahtlist välja teise samalaadse testi ning teatas mulle umbes 20 sekundi pärast, et ma olen rase indeed. Et selles polevat mitte mingisugust kahtlust. Et juba kaheksa nädalat ning tähtaeg on 29. oktoober.

Kuna olin silmnähtavalt endast väljas, soovitas ta mul nädalake mõtlemisaega võtta ning järgmisel kolmapäeval tagasi tulla, sest nendesamade suurte pühade pärast poleks vahepealsel ajal nagunii suurt midagi juhtunud (nad oleks pidanud mu kuskile edasi suunama).

Oi, ma olin alguses ikka täitsa paanikas. Nutsin terve õhtu. Mõtlesin korraks isegi abordivõimaluse peale, ehkki olen terve elu olnud täielik abordivastane ning kuulutanud alati kõigile, et kui ma kogemata rasedaks jääma peaks, siis teeksin aborti vaid juhul, kui lapse isa on tõeline tolkam. Aga see mõte läks sama kiiresti kui tuligi – ma ei suutnud PÄRISELT mõelda, et võiksin seda teha.

Mehe esialgne reaktsioon oli, et tema minu asemel teeks abordi, sest ajastus on ikka väga vale, aga ta saab minust ka aru ja toetab mu otsust, mis iganes see ka poleks.

Lõpuks rahunesin maha ja helistasin emale. Ja pärast seda kõnet tõenäoliselt otsustasingi 100% ära, et sünnitan – no enne oli see protsent ehk 90%.

Ema oli õnnelik, et saab lõpuks ometi vanaemaks. Ja tuletas meelde, et esimese raseduse katkestamise puhul võib olla arvestatav oht, et enam ei rasestugi. Nentis, et ju siis Maasikas tahtis tulla juba nüüd (Maasikas kui nimi tekkis muidugi väheke hiljem).

Neljapäeva õhtul sain ma Vaskal MSNis sabast kinni. Minu rabava uudise peale teatas ta, et tal oli esmaspäeval ühistranspordis loksudes täiesti lambist tulnud mõte: “aga mis siis, kui Tikker on rase” ning ei olnud seega üldse nii üllatunud, kui oleks võinud. Oli selle asemel aga kuradi elevil ja ütles, et on tunne, nagu saaks tädiks. Ja ei olnud üldse kuri, et ma nüüd temaga NY-sse tulla ei saa, lubas selle asemel hoopis Londonisse kolida ja mulle lapsehoidjaks tulla.

Reedel saatsin õekesele Egiptusesse sõnumi, tema paistis asjaga ka üliväga rahul olevat, niisamuti Maris, kelle informeerimise õe kohustuseks jä (ta oli egiptuses Marise grupiga, nagu mina kaks aastat tagasi).

Laupäeva hommikul utsitasin Meest oma perekonda informeerima, sest tahtsin testi pildi blogisse panna (läks lihtsalt sünnipäevateemaga nii hästi kokku) ning ei arvanud, et oleks väga kena, kui lähisugulased sellisest asjast sealtkaudu teada saaks (mitte et Mehe perekond pühendunult mu blogi loeks, aga tema noorem õde on küll vahel kiiganud ja sellest oleks täiesti piisanud).

Kui ma siis kuulsin, kuidas Mees vastas küsimusele, mis tunne on, et alguses oli küll kõhe, aga nüüd hakkab mõte juba täitsa meeldima, siis oli mu süda juba suht rahul.

Vahepeale ja järgmistesse päevadesse jäi rohkem või vähem minupoolset sõprade informeerimist ning esimesed mitte nii üdini positiivsed, vaid pigem ettevaatlikud ja äraootavad reaktsioonid (“kas jätad alles?” või “kas peaks õnne soovima või kaasa tundma?”). Siis õnneks jälle neid positiivseid ka (Piiat ja Nadjat ma ennist juba tsiteerisin).

Praegu mõtlen küll – jumal tänatud, et neid positiivseid alguses (ja üldse) nii palju tuli. Just seda mul oligi vaja. Kui ma ise olin veel ikka veel poolenisti paanikas ja äraütleval seisukohal, oli ütlemata hea tunda teiste jäägitut usku minu hakkama saamisesse.

Mitte et keegi oleks üldse negatiivselt reageerinud, kõik soovisid ikka lõpuks õnne, keegi ei tulnud moraali lugema 😉

Ja nii see läkski. Tükk aega ei jõudnud asi päriselt kohale, ei tea, kas on praegusekski jõudnud. Tegelikult ei tea isegi seda, kas lootega on kõik korras – mul on vaid kõik raseduse sümptomid ja kaks triipu testil. Eestis saaks kohe arsti juurde, tehtaks vereproovid ja ultrahelid ja kõik… Siinmaal aga ütles perearst, et suunab mu andmed teise kohta edasi, kust minuga siis ise ühendust võetakse, kui on aeg esimeseks ultraheliks, mis leiab aset 12-15 nädalal. Et kui loode senini vastu on pidanud, siis on nurisünnituse oht kohe tunduvalt väiksem ning kui see enne juhtub, ei saa nemad nagunii midagi teha ning ükski UH ei muudaks seda.

Niisiis võib mul mu poolest olla kasvõi emakaväline rasedus (no okei, siis vist oleks selle aja peale juba rämedad valud) või… Äkki loote süda ei löögi (samas, kui loode on surnud, siis peaks ju toimuma nurisünnitus või midagi, ega ta sinna sisse ju ei jää). Ma ei tea midagi noist asjust! Aga kuna ma testi alles kaheksandal nädala tegin ja kaks triipu tulid ja sümptomid on, siis ma lihtsalt eeldan parimat ja ootan pikisilmi esimest UH-d.

Ja mõtlen kogu oma elu ümber. Kõik vähegi konkreetsemad plaanid, mis mul tulevikuks olid, on nüüd pea peale keeratud. Ma pidin veel aastaid oma noorust ja vabadust ära kasutama, reisima ja maailma avastama… Ma pidin saama lapsi viie-kümne aasta pärast, kui mulle on kutsumus puuga pähe löödud, ma olen abielus ja majanduslikult kindlustatud… Ja me oleks pidanud seda ette plaanima, et juba enne rasestumist tervislikult elada-toituda ja kõik algusest peale õigesti teha…

Just see ongi nii raske. Ma olen ju perfektsionist. Ma tahan teha kõike kõige paremini, eriti kui tegu on nii olulise asjaga nagu su oma laps, su järeltulija. Ma olekski tahtnud seda kõike põhjalikult planeerida, ülitervislikult toituda, “õigel ajal” seksida, triipe oodata ja kõike muud. Mitte kogemata rasedaks jääda, sellest alles kaheksandal nädalal teada saada ja nentida, et raseduse ajal on juba üksjagu alkoholi tarbitud ja muidu ebatervislikult elatud…

Aga ma pole ju esimene, kellega nii läks. Plaanimatuid rasedusi juhtub pidevalt, kõigiga. Ja ikka sünnivad terved lapsed, mis siis, et ei ole olnud võimalust algusest peale kõike perfektselt teha. Kõik saavad hakkama, küll saame ka meie.

Ju siis pidi täpselt nii minema 🙂

Ju siis pidi minema nii, et ma jään 24-aastaselt rasedaks. Et see juhtub siin, Londonis, koos Mehega. Ju me peame siis pingutama, et oma suhet paremini tööle saada, selle asemel, et mugavalt koos eksisteerida ja lõpuks tõenäoliselt asjale käega lüüa ning lahku minna.

Sest nüüd on Maasikas, kelle pärast tuleb pingutada 🙂

Ja ma tunnen, et ma tahan pingutada. Ja ma arvan, et kui me pingutame, siis me saame kõik asjad tööle ka. Sest on põhi, millele ehitada. Tunded on ju endiselt alles 🙂

Ahjaa, mis puutub rahalisse poolde, siis uurisin kohalikke seadusi ning tuleb välja, et vahetasin täpselt õigel ajal töökohta – kogu raseduse aja sama tööandja juures töötamise korral saab pärast dekreeti jäämist kuus nädalat 90% palgast ning sealt edasi £112 nädalas, seda erinevatel andmetel 39 või 26+26 nädalat ehk kuni aasta. Erinevate tööandjate puhul oleks ka kogu selle aja mingit raha saanud, aga esimesed kuus nädalat tunduvalt vähem. Niisiis pole mõtet enam uut tööd otsida, peab septembrini vastu küll.

Lisaks mitmed muud rahalised toetused, millest osa saan kindlasti, osa võib-olla. Üldiselt pean lihtsalt süvenema ja uurima ja taotlema… Lastetoetus näiteks on esimese lapse puhul ca £18 nädalas.

—

Ja kui keegi nüüd nuriseb, miks ma kirjutan nii pikalt ja detailselt päevadest, küünaldest, seksist, valusatest rindadest, peeretamisest ja muust taolisest, siis – ma ei oska teisiti. Ma ei oska kirjutada lühidalt ja ülejala, kui tegu on nii tähtsa asjaga minu elus.

Kõik raseduse ja lapsesaamisega seotu on minu jaoks ikka veel midagi hirmsuurt, -keerulist ja hoomamatut. Aga eks ma hakkan seda sasipundart tasapisi lahti harutama, küll lõpuks asetub kõik oma kohale. Pusled mulle ju meeldivad 😉