Mar 172008
 

Istun siin meie all tsurkade internetiputkas. Üllatavalt normaalne on! MSN on olemas, klaver on suht okei ja üldse täitsa inimese tunne. Pätt olen aga sellepärast, et lisasin language barile eesti keele ja saan nüüd isegi normaalse inimese kombel kirjutada.

Lahke naabri wifi nimelt ei ilmutanud endast täna mingeid elumärke, aga netti oli vaja.

Esiteks tähtis teadaanne: eile Orkutisse kirja pandud aadress oli vale! Värdjas kinnisvarafirma andis meile vale postikoodi, aga siinmaal on postikood jube oluline asjapulk, milleta ei pruugi kiri kohalegi jõuda, sest ühenimelisi tänavaid on palju. Tegelikult ma juba kontrollisin, seda tänavat on ainult üks terve Londoni peale… Ühesõnaga õige postikood on nüüd Orkutis kirjas. Ühtlasi tekkis küsimus, kas maja numbri lõpus ikka on a või mitte, sest ükski andmebaas seda ei tunnista… Võimalik, et seda a-d lihtsalt pole lõpus. Aga kui ka pole, peaks korrespondents ikkagi meie majja toodama. Uhh, milline segadus.

Muudest uudistest nii palju, et mu kallis ülemus teatas mulle täna hommikul, et aprillist alates meil enam hommikusöögipause pole ning et oma ninarõngast ma homsest alates enam ka kanda ei või. Mingu p*rse, tegelikult ka.

AGA! Mul on homme varahommikul töövestlus selles ägedas kohas, mida teile eelmises postituses mainisin ning ma päriselt ka kavatsen selle saada. Sest mul on lõplikult kõrini praegusest.

Mh, okei, praegu polegi vist rohkem miskit kirjutada, tegin teile eile paar pilti mu uue toa sinisest diivanist ja ägedast uuest lambikuplist, aga neid siit arvutist ju lisada ei saa, peate kannatama.

Tubade vaheseinad on meil muide papist, kui kõrvaltoas räägitakse, siis on täiesti selgelt kosta. Grr. Ilmselt kolime sama agentuuri kaudu kolme kuu pärast lihtsalt teise kohta. Nii on seaduslik.

Kui lahke naabri wifi igaveseks kadunud on, tulen ilmselt igal õhtul tunnikeseks siia tsurkade putkasse istuma, sest ma ju võin kulutada naela netis istumiseks, kui ma saan normaalses MSNis olla, eesti tähtedega kirjutada ja muud lõbusat. Ja see koht on sõna otseses mõttes meil üle ukse astuda.

Kuulmiseni!

Mar 162008
 

Vaatasin kõik uue hooaja senised osad ära ja ei oskagi midagi arvata. Kas viga on minus või sarjades, et need iga hooajaga üha totramaks lähevad? Kas on asi formaadis, mis algul tundub nii uus ja huvitav, aga hiljem nii etteaimatav? Kõik kohtunike naljad tunduvad idiootsed, tülid lapsikud, erinevate osalejate erinevad eluraskused, mille pärast nad pidevalt pisaraid valavad, üle pingutatud…

Aga võib-olla on viga minus. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga sarkastiline.

Mar 162008
 

Nägin siis eile õhtul lõpuks meie uue elamise ära.

Alguses olin küll väga skeptiliselt meelestatud ja vandusin, et kolin välja punkt kahe kuu pärast, vahepeal sentigi üüri maksmata, et deposiit ja ühe kuu üür kulutatud saaks, ning mind ei huvita, mis saab lepingust, sest see on Swammi nimel, aga… No siis ma vaatasin veel pikalt ringi ja otsustasin, et kuna kaks kuud on piisavalt pikk aeg, võtan ma parem positiivse hoiaku ja otsin meie uue elamise juures ainult head. Ja kui ma olin seda mõnda aega otsinud, siis leidsin, et võime seal ju ehk sügiseni ka elada, nagu Swamm algselt ette pani, vast saab hakkama küll. Kui kuus kuud välja venitaks, saaks suure tõenäosusega seaduslikult välja kolida (ega Swamm ju ometigi lepingut enne alla kirjutamist läbi lugenud, mis te õige arvasite, ja meil pole veel oma koopiat ka, aga peaks varsti saama) – ROHKEM seal küll elada ei taha.

Aga mis seal siis on…

Esiteks transport. Kui rõõmustasin enne, et saan nüüd metroole poole lähemale, ei võtnud ma arvesse, et tegu on väga pika tänavaga ning otse loomulikult elame meie seal teises, kaugemas osas. Ehk metroost hoopis poole kaugemal kui enne. See-eest on meil praktiliselt maja kõrval rongijaam Loughborough Junction, kust järgmine peatus on juba Elephant & Castle, mis asub esimeses tsoonis. Jaam asub teises tsoonis, nii et 1-2 tsooni nädalase travel cardiga saab täitsa seaduslikult sõita, kuivõrd mul aga travel card enam ära ei tasu ning kummalgi jaamal pole väravaid, siis ei ole mingit vahet – saab niisama sõita.

Rongide miinuseks on muidugi see, et nad käivad harva, eriti hommikul ja hilisõhtul – nii 2-4 korda tunnis. Päeva jooksul õnneks tihemini.

Tööle hakkan pool ajast tõenäoliselt minema rongi ja metroo, pool ajast bussiga. Maja kõrvalt läheb üks buss ka, mis viib kohe päris lähedale mu töökohale, lihtsalt busse ei saa tipptundide ajal eriti usaldada… Aga enne seitset on liiklus normaalne, siis võib minna küll. Ja pärast tööd on aega loksuda, siis võib kauem ka minna.

Et natuke rohkem planeerimist ja tüütust on selle transpordiga, aga tegelikult pole hullu – saab hakkama ja hoiab raha kokku ja kõige lähemad peatused on tõesti minuti jalutuskäigu kaugusel. Ilusa ilmaga võib muidugi selle 10-15 minutit Brixton Stationisse ka jalutada.

Naabruskond mulle eriti ei meeldi, samas on ka sellel nii plusse kui miinuseid. Miinuseks kindlasti kaugus peatänavast ja metroost, korraliku toidukaupluse puudumine (Tesco vms) ning… Üleüldse on see lihtsalt üks pikk mõttetu maju ja väiksemaid urgasasutusi täis tänav. Samas elame me praktiliselt kahe take away kohal – millest üks on hiinakas! :D Nüüd jääb üle ainult loota, et sealsed toidud okeid on, siis olen küll või sees. Aga Londoni Hiina take awayd võivad nii väga head kui väga halvad olla, eks pean proovima. Teine koht on nime järgi miskine oriental, Caribbean food, Mehe sõnul tavaline junk. Mina seal lähemalt uurimas ei käinud, eks avastab hiljem.

Väga lähedal on ka suhteliselt korralik off license, no umbes selline nagu meil Alconbury Roadil oli… Või äkki mitte nii hea, aga peaagu. Ja natukene kaugemal, aga ikka suht lähedal on veel teine off license, mis paistis ka piisavalt korraliku valikuga olevat. Ja neis müüakse ju sellist mõnusat alternatiivset kaupa, mida Tescodes pole – Poola vorste ja muud taolist. Olen nendest puudust tundnud! Ja kaua on need kohad lahti ka, kauem kindlasti, kui tesco.

Muid lähedalasuvaid asutusi pole jõudnud veel avastada, paljukest me eile õhtul ikka ringi vaadata jõudsime. Ahjaa, üks odav internetikohvik on ka kohe järgmises majas, aga see mind ei huvita, sest ma põhimõtteliselt käin netis ainult oma läpakaga ning ÕNNEKS levib kellegi lahke naabri wifi ka akna juures, kuniks oma püsiühenduse ümber suunatud saame (BT lubab seda teha 4-5 tööpäeva jooksul, mis reaalselt tähendab 2-3 nädalat, vähemalt seniseid kogemusi arvestades). Vähemalt eile levis, loodame siis parimat.

Ja korter ise… Khm.

Sissepääs on mingi suvaline uks kuskilt õue pealt, mis ei meenuta kuidagi välisust. Neli kellanuppu seal on, aga fonolukust võite ainult unistada. Korter ise asub kõige kõrgemal, kolmandal korrusel, meie naabrid on hiinlased (korteri eelmised elanikud olid ka). Trepikoda, st kitsas keerdtrepp, mis üles viib, on väike ja suht närune. Vaip on kohati lahti, nii et väga purjus peaga võib ohtlikuks osutuda.

Korteriuksele tuleb veel üks korralik lukk juurde saada, siis on enam-vähem. Uksest sisse astudes ongi elutuba, vastasseinas kaks suurt akent, vasakult viib uks magamistuppa, paremast seinast lähevad uksed kööki ja duširuum/WC-sse.

Köök on 2-3 korda väiksem, kui eelmine. Samas – söömiseks polnud ruumi kummaski, praeguses on lihtsalt vähem kappe ja panipaiku ning kaks inimest eriti süüa tegema ei mahu. Külmkapp ja pesumasin on olemas, gaasipliidi ahi esimesel vaatlusel ei töötanud (kurat!), kappe on põhimõtteliselt ainult üks kraanikausi kohal, millel üks uks ka veel puudu. Mingi teine pisike kapiuberik on ka põrandal, aga see on enam kui kahtlane. Ühesõnaga asjade paigutamisega läheb veidi raskeks.

Duširuum on veel hullem karp, kui köök. Teed ukse veidi lahti, paremal on kraanikauss, otse ees pott ja vasakus nurgas ukse taga dušikabiin. Kraanikausi kohal on väike nelinurkne peegel (nii umbes ühe põrandaplaadi suurune), kust ma oma rindu imetleda võin (jajah, hiinlased elasid siin, mäletate).

Ühesõnaga kitsas ja nõme ja vanni pole – aga minul on tegelikult suht suva, sest ma ei käinud kunagi vannis ja dušš käib nüüd üles, mis mulle väga sobib. Et jällegi – ei saa kurta.

Uuest remondist ei saa selle korteri puhul küll kuidagi rääkida. Põrandad on mingist… Laminaadist vist, näeb välja hele ja korralik – kordi parem, kui vana korteri suurte pragude ja räpase muljega laudpõrand. Seinad on igal pool helebeežid, kui mitte valged, neutraalne seega… Ja teeb üldmulje avaramaks. Kõige koledamad on uksepiidad ja aknaraamid, kust värv maha koorub – seda eelkõige küll elutoas. Need värvime ilmselt ise üle. Kardinaid pole üldse, kõik peame ise ostma. Lambikupleid ka mitte, aga see annab mulle lõpuks ometi võimaluse osta see hiina stiilis paberist kuppel, mida saab hirmodavalt ja mis näeb cool välja.

Toad on peaaegu ühesuurused, elutuba on veidi suurem. Kuna seal on aga rohkem mööblit, paistab meie tuba isegi ruumikam. Võrreldes eelmise korteriga on meie magamistuba poole suurem, elutuba see-eest veidi väiksem.

Meie toas on üks suur aken (kõik aknad on küll suure tänava poole ja raudtee on lähedal, aga väga hullu müra ei täheldanud), õnneks on kardinapuu ja konksud olemas, nii et ainult kardinate ostmise ja külge riputamise vaev.

Ühe seina peal on riiul, õigemini kaks üksteise kohale kinnitatud… Noh, lauda. Selline primitiivne. Aga mahutab!

Väike diivani moodi asi on, kuhu on hea riideid-kotte visata või ise istuda. Kui hästi läheb, saame elutoast tugitooli ka, sest see vist ei mahu sinna.

Ja riidekapp! Oi, mul on nii hea meel! Väike, aga tubli – ega mul neid asju nii palju polegi.

Hetkel on seal veel ka suur madrats ja kummut, aga need lähevad ilmselt elutuppa. Ja meil on ju oma voodi ning öölaud olemas.

Mingit kummutit oleks ikkagi meil ka vaja, kuhu ülejäänud riided ja pudi-padi panna ning ma tahaks suurt peeglit kuskile seinale… Lähedal pidi kasutatud mööbli pood olema, lähen millalgi seda avastama.

Aga üldiselt, kui ära sättida, siis on meil mõnus ruumikas tuba – ütleks, et parem, kui eelmine :P Ja mu külalistel on nüüd ruumi samas toas magada, suur madrats on ka täitsa olemas.

Elutoas on hetkel üheinimesevoodi, kaks lahtikäivat diivanit ja tugitool, seinal ka väike riiuliplaat. Kott-tool ja üks lai madrats sai veel eelmisest kohast ära hiivatud, need tulevad siis lisaks… Eks näis, kuidas kogu see asi lõpuks kujuneb ja mis mööbel kuhu läheb – aga need suured madratsid saab ruumipuudusel kasvõi meie voodi alla ladustada, külaliste tuleku puhuks.

Et siis. Pole hullu. On plusse ja on miinuseid, aga meil Mehega on tegelikult mõnus, sest me saame endale ägedama toa, kui enne. Läbikäidav elutuba seevastu… Oh, jah. Anttil ja Swammil saab “lõbus” olema.

Kolime oma väheste asjadega sinna täna sisse ja koristame-sätime võimalikult palju ära. Homme saab siis Mehe töö juurest ülejäänud elamise kätte.

Tegelikult on täitsa põnev, mul sõrmed juba sügelevad. Võrdlemisi räpane seal ju on, aga võrreldes eelmise korteriga ikka kukepea. Saaks ainult sättida!

PS. Leidsin reede õhtul Kummipuust toreda tööpakkumise – otsitakse baristat kesklinna kohvikusse, kogemuse olemasolul palk kohe £7 tunnis, tööaeg E-R 6.30-15.30 (mulle väga meeldib), tasuta hommiku- ja lõunasöök, üks foto oli ka juures ja selle pealt tundub, et vormiriietust neil polegi. Kandideerimise kriteeriumid olid ka väga konkreetsed, üldse jättis väga hea mulje. Seal ei saa vist eriti alt minna.

Tähtaeg on homme kell üks, kindlasti kandideerin. Mul on küll juunis suht pikk puhkus kavas, mis võib ehk takistuseks saada (avalduses peab järgmise kolme kuu puhkuseplaanidest teada andma), aga no loodame parimat. Hoidke pöialt!

PPS. Uus aadress on nüüd Orkutis üleval. Kõik potentsiaalsed sünnipäevakaardid jäävad küll hiljaks… Ma loodan, et keegi mulle midagi vanasse korterisse saatnud pole, sest sealt ei saa ma suure tõenäosusega enam mingit korrespondentsi kätte.

Mar 162008
 

Sain täna oma läpakale uue toitejuhtme ja saan seega lõpuks kirjutada eelmise reede seiklustest. Avastasin, et pildimaterjali nii kohutaval kombel polegi, nagu lootsin, aga midagi ikka.

Eelmise neljapäeva õhtul pakkisin kogu elamise kokku ja läksin reede varahommikul tööle nagu tavaliselt. Õhtul kella seitsmest koju jõudes oli korter täitsa tühi – swammi tuba, mis hommikul veel väga sassis oli, oli nüüdseks tühi ning pea kõik meie elamises leiduvad asjad päeval Mehe töö juurde viidud. Ja kui nüüd ausalt öelda, siis see korter nägi ikka kordi parem välja, kui meie sissekolimise hetkel.

Tädike, kellega me korteriasju ajasime, vahetas kohe koha peal luku ära ja vastas meie deposiidinõudmistele, et Swammi sõber, kelle kaudu me varem seda korteriasju ajasime (Swamm rääkis oma sõbraga, see sõber omakorda tädikesega, korteri õige üüriline, kes praegu viibib vist kuskil Uus-Meremaal, on selle tädikesega vist kuidagi sugulane), on meile valetanud ja me peaks oma raha tema käest küsima. Jajah. See tädike oli üks uss, ütleme nii. Aga kuna deposiit polnud suur ja me elasime seal viimased kuud nagunii praktiliselt tasuta, oli meil õnneks üsna ükskõik.

Võtsime kaasa oma viimased (nö eluks vajalikud) asjad (Anttil kohver, minul spordikott, läpakas ja õlakott ning Mehel seljakott) ja suundusime Reinu pubi poole. Metroos alustasime murede uputamisega pudelisse ning Reinu juurde jõudes oli tuju juba päris lõbus (no olgem ausad, ega ta ennegi halb polnud). Panime kotid Reinu korterisse, jõime kõrval asuvas pubis ühed joogid (oma pubis ei saa ju rahus tööajal juua) ning läksime siis välja jalutama.

Kuivõrd MINNA meil nagunii kuskile polnud, istusime esiteks suvalise lähedal asuva maja trepi peale mu töölt ära veetud võileiba sööma. Külm sundis peagi edasi liikuma. Picadilly Circuse läheduses nägime järelkäruga limusiini ning jooksime teise limusiini ja politseiauto vahelt punase tulega üle tee. See ongi London…

St Jamesi pargis leidsime endale juba kinni oleva kohviku väliterrassi näol ülicooli piknikukoha – lauad-toolid olid küll ära hiivamise vältimiseks ketis, aga koha peal andis neid edukalt kasutada ning katusealusel olid oma küttekehad, mis ka öösel sees olid ja meile mõnusat sooja tegid. Nii me siis seal istusime, sõime taaskord mu töölt pärinevaid salateid ja küpsiseid, jõime Vana Tallinnat, kuulasime Antti mobiilist muusikat ja nautisime elu, piknikku ning vaadet. Mingil hetkel ühines meiega Hollandis elavate eestlaste paar, kes meie juures paar viimast ööd kämpinud olid.

Üheteistkümneks (ametlik sulgemisaeg) suundusime tagasi Reinu pubisse, et sealt koos edasi järgmisesse kohta minna. Kuna siinmaal ei tähenda sulgemisaeg seda, et sind minutipealt välja pekstakse, vaid kõigest seda, et enne ühtteist saad viimased joogid osta ning need siis rahus ära juua, tegime pubis veel mõnda aega aega parajaks.

Saabus ka otsustav hetk, kus mind tabas surmauni, mida pärast viietunnist ööd ning kümnetunnist tööpäeva ka oodata oli, õnneks oli aga Reinul viimane purk Red Bulli, mille ta lahkesti mulle andis ning see turgutas mu tagasi elule. Jajah, ma tean, et ma lubasin seda enam mitte juua, aga mõnikord käib ikka tõesti asja ette, harjumust ma sellest ei tee, luban!

Lõpuks liikusime Mehe, Antti, Hollandi eestlaste, Reinu, pubi teise uue baarmeni (täitsa tore Läti poiss) ja kolme püsikliendiga (keskealine kiilanev britt, kogukamat sorti must naine ja imepisikest kasvu Vietnami poiss – ei taha üldse rassismihõngulisena kõlada, vaid lihtsalt seltskonna värvikusest aimu anda) edasi järgmisse pubisse:

Veel üks Red Bull, seekord viinaga, ning tuju oli kohe väga laes. Jõime seal sulgemiseni ning liikusime siis tagasi Reinu pubisse, kus kõik ühiskassasse mingi summa annetasid ning siis rõõmsalt edasi jõid. Kuna pubi oli suletud, lubati meid baarileti taha ja puha:

Ahjaa, Reinu pubil on tegelikult nimi ka:

Ja siis on seal muuhulgas selline äge keerdtrepp, mis viib esimeselt korruselt teisele, kus on lounge ning kolmandale, kus on naiste WC (sinna on vastavalt joobeastme suurenemisele päris tüütu ronida… Aga lõbus samas!) ning sissepääs korterisse.

Kella kahe paiku öösel muutus seltskond järsku sportlikuks ning kõik hakkasid pubi põrandal harjutama kukerpalle ning hundirattaid. Mina piirdusin argliku ja spordivaenuliku inimesena turiseisu ja silla tegemisega.

Öö edenemine nõudis ka esimesed ohvrid – järjest läksid koju püsikliendid, Mees lõpetas liigse alkoholitarbimise tagajärjel Reinu voodi kõrval põrandal, kust teda enam liigutada ei õnnestunud ning Rein ise jäi magama oma elutoa diivanile (jajah, saite õigesti aru – VOODISSE magama ei jõudnud keegi). Kuna meil Anttiga ikka veel und polnud, otsustasime kella nelja paiku öösel koos Hollandi eestlastega Ronnile tööle külla minna. Läti poiss jäi baari koristama.

Eestlased olid ennast selleks hetkeks juba nii segi joonud, et lärmasid koledasti ja olid juba veidikene tüütud. Ühtlasi ei teadnud keegi meist, kus asub Ronni hotell (ainus info oli, et kuskil Lancaster Gate’i lähedal) või lähim bussipeatus, et sinna sõita. Antti võttis orienteerumise enda peale, mis tähendas, et me kablutasime suvaliselt mööda pimedaid tänavaid ja jõudsime tõenäoliselt ringiga samasse kohta tagasi.

Vahepeal jõudsime sattuda ummiktänavasse, kus asus mingisugune hotell, istuda selle sissepääsu vastas pingi peal, tarbida mingitel segastel asjaoludel meiega kaasa sattunud 80-kraadist rummi ning arutada edasisi tegevusplaane – Antti oli alguses üsna kindel, et Lancaster Gate on kuskil nurga taga, kuhu võib vabalt ka jala minna, minul olid seevastu omad kahtlused. Üks eestlastest jõudis sel ajal veel purjus inimesele omase enesekindlusega käia hotellis küsimas, kus neil WC on – sai ka, mis tahtis.

Lõpuks edasi liikudes jäi tee peale ette üks politseinik, kes meie appihüüde peale teatas, et Lancaster Gate’i jala küll ei lähe ning näitas kätte suuna lähima bussipeatuseni. Tolles peatuses kaarti uurides pidime tõdema, et õige buss läheb hoopis kaugemal asuvast peatusest ning asusime minu juhtimisel vapralt selle poole orienteeruma.

Tee peal otsustasid eestlased, et nemad on nüüd liiga väsinud ning lähevad oma hotelli magama. Nii nad siis läksid ja rohkem pole me neist midagi kuulnud.

Meie Anttiga liikusime aga edasi ning jõudsime minu (täiesti orienteerumisvõimetu inimese!) juhtimisel õnnelikult õigesse peatusse. Rõõmustasime, et buss on varsti tulemas ning… Magasime selle lihtsalt maha, kuna see kihutas nii kiiresti mööda. Ootasime siis 20 minutit järgmist. Päris külm oli väljas!

Poole kuueks hommikul jõudsime lõpuks Ronni hotelli, kus saime sooja, pehme diivani ning kuuma kohvi ja teed. Mees, kes oli selleks ajaks reinu juures üles ärganud ja mulle nördimust täis sõnumeid saatnud (see polnud tema meelest eriline argument, et teda polnud meie lahkumise hetkel kuidagi võimalik üles saada), otsustas meiega ühineda ning tema tuli tõepoolest jala… Jõudis kusjuures suht kiiresti kohale ka.

Unelesime hotellis, kuni Ronni tööpäev hommikul kell kaheksa läbi sai, läksime kõik ingli näoga temaga koju kaasa ning küsisime, kas võime järgmiseks nädalaks öömaja saada. Mis neil muud üle jäi, lubasid ;)

Nii möödus meie esimene öö kodututena. Ei olegi juba ammu tervet ööd suutnud üleval olla, viimati sain selle vägitükiga oma mäletamist mööda hakkama oktoobris 2006.

Peaks tihemini harrastama!

Mar 162008
 

Avastasin, et mu pangaarve läks neljapäeval miinusesse, sest Ryanair, kust me nädal enne seda kahed lennukipiletid ostsime, võttis ühtede piletite raha maha kohe, aga teise millegipärast alles nädal aega hiljem.

Ma tõepoolest ei osanud karta, et kõik raha ühel õhtul ostetud piletite eest ühel ajal (st paar päeva pärast tehingu sooritamist) maha ei lähe.

Ja oma konto tegin ma viimse piirini tühjaks vaid sellepärast, et meie uue korteri üüri ja deposiidi raha kokku saada – minu osa oli vaid £420, aga andsin kokku £640. Alguses andsin küll ainult £500, aga Mehel polnud veel palk üle tulnud ja nii ma siis tegingi oma konto tühjaks – küll Mehe käest saan järgmine nädal elamisraha.

Jajah. Nüüd maksan trahvi £15 + iga miinuses oldud päeva eest £6 juurde. Homme on pühapäev ja pangad kinni, enne esmaspäeva ei saa ka parima tahtmise juures raha arvele panna. Arvutage siis ise.

Huvitav, kuidas mul õnnestub niiviisi jätkates see 38k juuniks kõrvale panna, mida silmaopiks vaja on.

P*rsse, ma vihkan siinset pangasüsteemi. Ja ma ei tee enam KUNAGI oma kontot täiesti tühjaks, sest nagu näha, ei saa kunagi kindel olla, et sul jälle miski täiesti ootamatu asi maha ei lähe.

Ja ma ei arva, et ma oleks ise kuidagi hooletu olnud, kui ma ei võrrelnud pärast lennukipiletite ostmist pangaarvelt maha läinud rahasummat Ryanairi kinnitusmailis olevaga. Ma ostan ühel õhtul piletid, mult läheb paari päeva jooksul raha maha – JAH, ma eeldan, et KÕIK raha läks KORRAGA ja KOHE.

Kurat, kurat, kurat. Värdjad süsteemid.

Ma nüüd lõpetan vahutamise, mis sest ikka kasu on.

EDIT: No mis ma enne ikka hädaldan, kuniks see trahv on reaalselt mu kontolt maha läinud, ÄKKI juhtub ime… Eriti küll ei usu, Iirise ja teiste kogemusi arvestades. Mul endal läks tegelikult konto aastavahetuse paiku £2.20 miinusesse, aga ma praegu vaatasin väljavõttelt, et reaalne miinus (kuniks miinust bronnis näitab, pole midagi, trahvi võetakse reaalsest konto miinusesse minemise päevast) oli samal päeval tulnud, kui ma raha juba panka panin, niisiis sellepärast ei tulnud trahvi. Nüüd on £39 ilmselt kindlustatud… Noh, kui võetakse, siis ma lähen panka nukrat nägu tegema, et nii ja naa, mina pole süüdi, niigi vaene jms. Äkki halastavad. Proovima ometi peab…

Mar 142008
 

Avastasin, et modelle tehakse juba mõnda aega kaks hooaega aastas ning 10. tsükkel algas 20. veebruaril, seega olen juba neli osa maha maganud. Andke kodu ja netti, kähku!

Miks ma üldse selle avastuse tegin – olen viimase nädala jooksul taasavastanud telekavaatamise võlusid. Ronnil-Katrel on jubepalju erinevaid kanaleid. Paar õhtut olen modellide teist hooaega vaadanud, praegu leidsin kuskilt näiteks Ally McBeali, mida pole küll juba aastaid näinud… Nostalgia!

Mar 142008
 

Tükk aega polnud IMDB-s UK esilinastuse kuupäeva, aga nüüd siis lõpuks on – näeme seda koos Belgiaga kõige esimestena: kolmapäeval, 28. mail. USA kinodesse jõuab see näiteks 30. mail, Eestisse 6. juunil.

Eks need kuupäevad võivad vast veel muutuda, aga loodame parimat. Ma ei mäletagi, millal viimati mingit filmi nii väga ootasin. Tahan minna KOHE, kõige esimesel päeval. Jama on muidugi see, et mul pole siin ühtki endataolist fänni, kellega koos minna. Aga no mis seal ikka.

Juhhei!

Mees ja Swamm on praegu meie uues korteris. Mina näen seda ilmselt homme.

Mar 112008
 

Jajah, meie oleme elus ja terved, seda ei saa aga öelda minu läpaka kohta, mis ongi mu ebaaktiivse netielu põhjus. Toitejuhe, mis juba tükk aega möönduste ja väänamistega töötas, otsustas sellegi piiratud tegevuse lõpetada ning aku peab mu kallil läpakal teatavasti tervelt 10 minutit.

Niisiis võtke teadmiseks, et me leidsime ajutise ulualuse tuulises North Actonis Ronni ja Katre juures ning selle nädala jooksul peaksime kolima uude kodusse Coldharbour Lane’il, ikka Brixtonis. Nagu kombeks, pole korterit näinud keegi peale Swammi, aga ehk Mees ikka näeb, enne kui lepingule alla kirjutab.

Mul on teile kirjutada oi kui palju oma põnevatest seiklustest reede öösel (Vaska natuke teab, ma hoidsin teda öö jooksul messidega kursis), aga seda ei tee ma mitte enne, kui olen taas oma läpaka eestikeelse klaveri taga (muutsin salaja Ronni & Katre arvuti keele Eestiks, et vähemalt täpitähti saaks, eks muudan pärast selle postituse lõpuni kirjutamist sama salaja tagasi) ja Photoshopiga (sest fotosüüdistusi on ka üksjagu). Mida ei juhtu enne, kui a) ma ostan uue toitejuhtme või b) Ronn mängib elektrikku. Loodeavasti pigem b-variant, sest a võtab rohkem aega ja raha.

Aga tegelikult on päris tore olla oma tavalisest rutiinist välja raputatud, sest ma olen oma kodutupäevade jooksul palju põnevat korda saatnud ja suhelnud ja üldse… Siin arvutis pole isegi MSNi, mis on hea, sest ma olen sellevõrra seltskondlikum.

Aga ma praegu rohkem ei viitsi. Lootke siis, et mu läpakas saab varsti korda!

Mar 062008
 

Läksin täna tööle ja mida mulle teatatakse? Nokamütsi peab nüüdsest kandma ainult siis, kui delis võileibu teed, muidu pole enam vaja. Juhhei! Ma poleks elu seeski uskunud, et selline asi juhtuda võiks! Üks klient täna juba mainiski, et te näete nii erinevad välja nüüd, ma vastasin, et jah – me näeme nüüd poole paremad välja, nagu inimesed.

Leidsin staff roomist 10 suuruses suheliselt uue väljanägemisega vormipluusi (tõenäoliselt oli keegi seda korra selga proovinud ja siis mingil põhjusel ära põlanud, originaalpakendis ja voltimisjäljed olid sees) – kuna see oli juba mitu päeva seal riiulis olnud, siis järeldasin, et võin selle omastada. Proovisin selga ja no täiesti paras oli. Põhimõtteliselt täpselt samasuguse lõikega, kui mu omaaegne Eesti vormipluuski, ainult tumelilla ja ilma logota. Võtsin endale ja loodan teise samasuguse veel välja kaubelda.

Tegin eksperimenti ja jätsin pluusi põlle sisse toppimata, mitte keegi ei öelnud mitte midagi. No see oli küll pärastlõuna ja kohvikus, kus on rohkem omaette, päeval ja suure saali peal oleks vast ütlema tuldud… Igatahes kavatsen seda eksperimenti homme korrata, olen homme terve päeva kohvikus.

Ühtlasi kavatsen eksperimendi korras suured kõrvarõngad kõrva unustada, kohvikus ja omaette olemine tuleb jällegi kasuks. Kui keegi peaks midagi ütlema tulema, siis vastan lihtsalt, et oih, unustasin, ja võtan ära. Ehk ei öelda midagi…

Paar päeva tagasi, kui Ben küsimas käis, kuidas mulle 8.30-17 vahetus meeldib, vastasin talle, et mulle meeldib igasugune vahetus, kus ma saan kogu aja kohvikus olla. Selle peale ta mainis, et tal on midagi mõttes… Ja jättis siis jutu sinnapaika. Huvitav, kas ta arvab, et ma ei tea, et Tracie ära läheb? Ilmselt ta siis mõtleb mind isegi kohvikusse panna… Ma eeldan. Ja noh, loodan siis raha ka juurde saada.

Ühesõnaga uuenenud asjaolude valguses võiks ma sinna küll mõneks ajaks pidama jääda – kui saaks täiskohaga kohvikusse ja veidi palka juurde. Sest NOKAMÜTSIST sain ma lahti!!! Me peaks ju iga poole aasta tagant boonust ka saama, juuni lõpuni võiks seega vähemalt ära olla.

Aga nüüd oleks veel teist suurt imet vaja, sest me peame homme õhtul kella kuueks välja kolima ja uut korterit veel leidnud pole. Swamm ja Antti käisid eile mingeid kohti vaatamas, aga kõik olid urkad, homme läheb Swamm veel ühte kohta vaatama, niisiis pöidlad pihku.

Ega ma üleliia ei muretse, sõpru on, kelle juures mõnda aega kämpida, lihtsalt jube tüütu on, eriti võttes arvesse seda, et meil (eriti mul) on palju asju ja kõigele lisaks on veel voodi ka…

Mis seal ikka. Hoidke pöialt, et see homne korter oleks korralik ja me saaks valutult ümber kolida.

Mark kutsus meid eile õhtul pubisse, et pärast oma Eesti keele tundi klaasike juua. Neil on nimelt jube bitch õpetaja, kes kogu aeg iga pisivea peale karjub (ja no te kujutate ette, kui raske välismaalastel eesti keelt õppida on!), nii et Marki sõnade kohaselt on need pikimad kaks tundi tema nädalas ja tal on pärast seda kolme õlut vaja, et jälle normaalseks saada.

Üks teine tüüp tema tunnist oli ka meiega pubis – vanem mees, kes on (oli?) abielus prantslannaga. Huvitav tegelane.

Lõbus õhtu oli ja ühe ägeda jalaga siidriklaasi panin pihta (õigemini lasin Markil kotti panna, sest mul endal oli liiga väike kott) ja mõnus oli ennast üle pika aja üles lüüa ja ilusana tunda – ma ju ei viitsi üldse väljas käia…

Noh, teisipäeval on Eesti pubiõhtu jälle, sinna tuleb ikka minna – kasvõi sellepärast, et Markilt oma siidriklaas kätte saada!

Aga nüüd pean pakkima hakkama. Võeh.

Mar 062008
 

Eile õhtul sai kahed piletid ära ostetud.

11. juuni – 24. juuni (Mees tuleb kuskil nädal hiljem ja tagasi läheme koos) ning 10. juuli – 14. juuli.

Juunis teen oma silmaopi ära ja saame jaanilaupäeval ka veel Eestis olla, juulis on Mehe õe pulmad ja minu suguvõsa kokkutulek.

Rohkem me sel suvel küll Eestisse ei jõua. Et juunis soe ilm oleks!!!