See neetud raha

Ma tegelikult arvutasin üpris hästi välja, et me oma rahadega umbes detsembrini hakkama saame ja täpselt nii läkski.

Aga ma ei teadnud, et vanemahüvitise taotlemiseks läheb tööandja kirja vaja, sest suvel väideti vastupidist. Ma ei osanud arvata, et ma saan selle kirja vale kuupäevaga ning mu järgmine e-mail jääb kahe silma vahele, nii et õiget kirja ei saadeta ning taotlemine muudkui venib ja venib.

Jaa, ma saatsin selle viimase õnnetu meili juba esimesel detsembril, ma oleks pidanud ammu ise uuesti torkima minema… Aga ma tegin seda alles nüüd. Olen suht kindel, et teist korda mu kirja enam ei ignoreerita, saatsin uue meili nii ülemusele kui ühele töökaaslasele, et too ülemusele meelde tuletaks. Aga nagu ma aru saan, siis enne veebruari algust mingit raha nagunii ei tule – seda juhul, kui ma taotlen enne 15. jaanuari ning asi veel mingil muul põhjusel ei veni.

Noh, loodame parimat.

Aga praegu on raha nii otsas kui otsas. Õigemini, mingi pisku veel on, väiksed ootamatud sissetulekud olid. Sellest pole aga suurt kasu, pärast üüratute kommunaalide maksmist ei jää peaaegu miskit järele. Ja jõulud on ees. Ja mitu sünnipäeva. Ja ehkki mulle on öeldud, et ei ole vaja kinke teha, siis ma ju ei saa päris nii (eriti sünnipäevadega), endal on halb.

Küll ma midagi välja mõtlen ja küll me kõige sellega hakkama saame, lihtsalt niru tunne on.

Mõtlen küll, kas oleks pidanud Meest varem tööd otsima utsitama, aga… Kuradi hea on olnud temaga koos kodus olla ja lapse seisukohalt on ju eriti hea, et isaga esimestel elukuudel nii palju koos olla saab.

Aga igalt poolt kummitatakse majanduslanguse teemadega – kõik räägivad, kuidas töö leidmine läheb järjest raskemaks ja kuigi ma üldse ei kahtle, et selle töö leiab, siis enne veebruari ju sealtki raha ei tule.

Vahepeal peame võlgades elama, sest üür tahab ikkagi maksmist. Ja kuigi ma tean, et kui see vanemahüvitis tuleb, saame tagantjärele möödunud kuude eest ka, nii et võla tagasi maksmine ei ole probleemiks, on siiski s*tt. Sest võlgu ma vihkan, kirgliselt.

Ja kedagi peale eneste süüdistada pole. Ise oleme olnud laisad ja mugavad.

Nüüd mõtisklen põhimõttelistel teemadel, millele üldse võib kulutada ja millele mitte. Tegelikult peaks ju meeletult kokku hoidma, ostma ainult kõige odavamat sööki ja hädavajalikke esmatarbekaupu ning makse maksma. Aga ma olen neid jõule nii kaua oodanud ja ei kujuta küll ette, et raha kokku hoidmise pärast nüüd kuuse ja piparkoogitaigna ostmata jätaks. Mõned asjad lihtsalt peavad olema.

Need šabloonid ja kõik muu kohviga seotud nänni jätsin igatahes Iiriselt tellimata, sest kui meil alguses jäi kokkulepe, et ma maksan talle jaanuaris ning veebruar oleks vast ka veel okei olnud ning ta lubas mind suisa jõulukingituse korras veidike toetada, siis ma… Kuidagi ei tahtnud. Tähendab, hirmsasti tahtsin neid asju, sest Eestist ei saa ja kes teab, milla keegi jälle tuleb, aga praeguses rahalises seisus, kus küll teab, et mingi hetk hakkab raha sisse tulema, aga rangelt võttes ei saa ju isegi selles kindel olla, et see juhtub veebruaris, äkki läheb midagi veel nihu ja lükkub hoopis märtsile… Ei tundunud kuidagi olevat õige kulutada. Oeh.

Positiivse poole pealt nii palju, et uus õppelaenu graafik saadeti lõpuks koju ja jube hea oli poole väiksemaid summasid vaadata. Alla 400 krooni kuus pole tõepoolest enam mingi raha, üleüldse võiksin paari kuu pärast selle võla ühes tükis tagasi maksta. Seda ma muidugi ei tee, sest esiteks langeb raha väärtus iga päevaga ning teiseks pole üldse võimatu, et mõne aasta pärast saab järele jäänud laenust veel pool riigi poolt kustutatud. Elame-näeme 🙂

Ja see on ka positiivne, et mul ühtki muud laenu kaelas pole. Praegust majandusseisu arvestades kohe äärmiselt positiivne.

—

Esimese jõulukaardi sain kah. Katsilt 🙂 Aitäh!

Ma ise plaanisin suure hoolega kaarte saatma hakata, aga nüüd on jõulud peaaegu ukse ees ja mul on tunne, et kõik jääb jälle tegemata. Samamoodi, nagu me plaanisime see aasta varem kuuse tuua, et seda kauem nautida ning nüüd on jõuludeni ikka ainult viis päeva.

Päh.

—

Peame homme kell 9.15 lastehaiglas olema, Plikal on röntgen (kõik imikud käivad selles vanuses puusi pildistamas, nagu ma aru sain). See tähendab poole kaheksast äratust. Kell on pool neli. Mul pole ikka veel und. Viimased ööd on graafik jälle nii p*rses. Päeval ka magada ei taha või kui korra uni tapabki, siis raudselt sel hetkel magada ei saa ja hiljem enam ei taha. Ja ma nii kardan, et see uni tabab mind järgmisena homme õhtul, kui Vaska sünnipäeva tähistame.

Pean päeval natuke magama, kindluse mõttes. Ehk õnnestub.