2008

Et enam ei unustaks

vaska says:
tead, mis ma mÔtlesin eile
et need pÀevad seal sinu juures pÀrnus
need on mul olnud ĂŒhed ilusamad ja suvisemad
rand, ja krokodilli mÀngimine ja virsikud jÀÀtisega ja dr hauss
tikker@tartu says:
oojaa… krokodilli mĂ€ngimine
vaska says:
ja see kui Mees tuli ja sina olid nii Ônnelik
tikker@tartu says:
🙂
vaska says:
ja su ema, kes on nii tore
hÀsti mÔnus oli
tikker@tartu says:
vat ma ei bloginud siis eriti, ei viitsinud
nĂŒĂŒd on detailid meelest lĂ€inud
hea, et sulgi meeles
vaska says:
ma ka mitte 🙂
tikker@tartu says:
tuletasid mulle uuesti
jaa
tahaks suve
vaska says:
mul on jah see TUNNE tÀpselt meeles
ja kuidas olid ilusad ilmad koguaeg
tikker@tartu says:
oi, olid… see nĂ€dal oli hĂ€sti mĂ”nus
sellest eelmine nĂ€dal sadas kogu aeg 😀
vaska says:
😀
no ma rÀÀgin, see oli nagu vÔlunÀdal

HinnavÔrdlusi

1) Minu vana lĂ€pakas HP NX6325, millel voolujuhtme pesa p*rses oli ja mille parandamine oleks HP esinduses maksnud 3000 krooni ringis, sest nende sĂ”nul oli ainus vĂ”imalik viis kogu emaplaadi vĂ€ljavahetamine, tehti Bytehouse‘is korda 650 krooni eest. Sealsamas saime 350.- eest ka oma UK mobiililt koodi maha.

2) Kui pakk Libero newborn mĂ€hkmeid maksab Maximas 69.90, siis Ülikooli Apteegis on hind 159.40. Jajah, pĂ€riselt. Samad mĂ€hkmed, sama suur pakk. Lase veel issi poodi 😉 No mis seal ikka, 90-kroonine Ă”ppetund. Aga sellist ĂŒĂŒratut hinnavahet kohtan ma kĂŒll esimest korda elus.

(Jajah, me kasutame hetkel neid vastikuid ĂŒhekordseid mittelagunevaid mĂ€hkmeid, sest Moltexi kĂ”ige vĂ€iksem suurus on hetkel veel nii suur, et kĂ”ik tuleb vahelt lĂ€bi. Ja riidemĂ€hkmeid ei vĂ”i enne kasutada, kui naba tĂ€ielikult paranenud on. VĂ€hemalt könt tuli tĂ€na Ă€ra, vĂ€ga kaua aega vast enam ei lĂ€he)

Muust elust nii palju, et tĂ€na kĂ€is meil Kats kĂŒlas. Ja siis ma avastasin, et tegelikult on veel katsikukinke, mis polegi fotole jÀÀdvustatud – ema ja Kaidi kaardid, ema kingitud CD ning Marise raamat… Lisaks siis veel Katsi kink. Maasikakooki pildile ei saanud, sest pildistamise hetkeks oli see juba kĂ”hus 😉 Aga need lilled, oimaivĂ”i. Nii ilusad!

Ülehelikiirusel ehk Maasika sĂŒnnilugu

Nii meeletult palju on viimastest pĂ€evadest kirjutada, ei teagi kohe, kust alustada… Eks vast sealt, kus viimati pooleli jĂ€i.

Niisiis limakork tuli Ă€ra kolmapĂ€eva hommikul ja esimesed reaalsed valu moodi asjad andsid ennast tunda sama pĂ€eva hilisĂ”htul. Viimane sissekanne enne sĂŒnnitust sai kirjutatud neljapĂ€eval kell kolm.

Valude pikkust ja sagedust hakkasime mÔÔtma alles Ă”htul kuue paiku – mul oli nĂ€lg, kodus polnud suurt midagi sĂŒĂŒa, seega otsustasime poodi minna ja tee peal vĂ”ttis Mees mobiiliga aega. Mulle endale oli kogu pĂ€eva tundunud, et pole miskit regulaarset, pole nii tihedalt, pole nii pikad. Selgituseks neile, kes sĂŒnnitusest ja muust sellisest midagi ei tea (sest kuni rasedaks jÀÀmiseni oli see ka minu jaoks tĂ€iesti tundmatu teema) – haiglasse soovitatakse minna siis, kui valud on minut pikad ja korduvad iga 4-5 minuti tagant.

Tuli vĂ€lja, et minu omad olid umbes 40-50 sekundit ja 2-4 minutiliste vahedega. Endal oli ikka selline tunne, et vĂ€ga tĂ”sine asi olla ei saa, sest valu polnud nii hull. ÄÀrmiselt tĂŒĂŒtu kĂŒll ja iga valuhoo ajal pidin muud tegevused katkestama, aga… No ei olnud mu meelest nii hull, kui ma ette kujutasin, et peaks olema.

MĂ”tlesime, et kĂ€ime Toomelt lĂ€bi ja laseme ĂŒle vaadata, alati saab ju koju tagasi tulla. Enne lĂ€ksime veel koju ja sĂ”ime salatit. Haiglakoti kĂ€skisin ka Mehel koju jĂ€tta, sest “pole ju kindel, kas jÀÀme sisse ja me elame nii lĂ€hedal, et sa vĂ”id sellele iga kell jĂ€rele minna”.

JĂ”udsime Toomele umbes poole seitsmeks. Kolmveerandist pandi mind pooleks tunniks KTG alla (asjatundmatutele: masin, mis mÔÔdab loote sĂŒdamelööke ja emaka tegevust). See aga tĂ€hendas, et ma pidin voodis pikali olema ja ei saanud enam valude ajal mööda tuba ringi jalutada ning kohe oli poole vastikum olla.

Varsti lĂ€ks miskipĂ€rast sĂŒda pahaks, aga voodist ju vĂ€lja ei saanud – hea, et jĂ”udsin pea pĂ”randa poolegi keerata. Sellega seoses – miks krt ma seda kuskilt kuulnud polnud, et oksendamine on sellisel puhul tĂ€iesti normaalne nĂ€htus? See tuli mulle ĂŒllatusena. Aga nojah, vĂ€hemalt hea teada, et ma jĂ€in normaalsuse piiridesse, eks 😉

KTG pĂ”hjal arvati, et jÀÀn sisse. Siis kontrolliti avatust. Asjatundmatutele: emakakael peab sĂŒnnituseks tĂ€ielikult avanema, see on umbes 10 cm. Valude ajal vaikselt hakkab avanema ja teoreetiliselt peaks nonde minutipikkuste 4-5 minuti taguste valude ajal olema avatus umbes 4 cm kanti, aga on ka 2 cm-ga haiglasse sisse jĂ€etud. Mul oli see 8 cm!

Kell pool kaheksa helistasin emale ja andsin olukorrast teada. Kessule helistasin ka ja ĂŒtlesin, et ta vist saabki oma sĂŒnnipĂ€evakingi kĂ€tte.

Mind viidi teise, vanniga sĂŒnnitustuppa – tahtsin ju vettesĂŒnnitust. Kell oli pool kaheksa lĂ€bi. Vesi pandi vanni jooksma. Tammusin ringi ja valutasin. Oksendasin veel korra, seekord Ă”nneks kraanikaussi (st sai kohe alla lasta, ei hakanud haisema, eelmises toas oli pĂ€rast tĂŒkk aega tunda). Mingi 5-10 minuti pĂ€rast saatsin Mehe koju haiglakoti jĂ€rele – eeldasin, et valutan seal veel tunde, enne kui asjaks lĂ€heb, sest esmasĂŒnnitused on reeglina aeglased ja suht tavaline on haiglas 12-24 tundi valutada.

LĂ€ksin WC-sse. Seal tundsin, et miski tuleb mu seest vĂ€lja. Katsusin – umbes nagu vett tĂ€is Ă”hupall rippus vĂ€lja, mahtus ilusti peopessa. Karjusin Ă€mmaka sinna ja kĂŒsisin, mis vĂ€rk on. Ahah, nojah, veed tulid… Ainult et kui reeglina kott rebeneb, siis minul tuli tervena.

Ja siis hakkasid kohe pressid ka. TĂ€hendab, kĂŒsiti, kas on pressid ja mina vastasin: kust krt ma tean, millised need olema peaks. MĂ”istus lihtsalt ei vĂ”tnud, et asi nii kiiresti minna vĂ”ib.

Igal juhul talutati mind tagasi sĂŒnnitustuppa, kus ma hĂŒsteeriliselt Mehele helistasin ja ĂŒtlesin, et ta koti Ă€ra unustaks ja kohe tagasi tuleks, sest muidu vĂ”ib liiga hilja olla. Mees muidugi ei uskunud mind, aga hĂŒsteerilise naisega pole ju mĂ”tet vaielda 😛

Ja edasi lĂ€ks kĂ”ik juba nii kiiresti, et ei olnud aega millestki aru saada. Vajusin sinnasamasse vanni kĂ”rvale pĂ”lvili ja… 10-15 minutit hiljem oli ta olemas. Mees jĂ”udis viis minutit enne tagasi, enam tĂ€psemalt poleks saanud. Vann ei jĂ”udnudki vett tĂ€is joosta ja ĂŒks Ă€mmakatest (mul oli neid miskipĂ€rast suisa kaks, teine ehk praktikant vms) ei jĂ”udnud pĂ”llegi ette panna 😀

Jaa, valus oli ikka. Kole valus. Ilmselt seda valusam, et mul polnud absoluutselt mingit aega ennast selleks nö vaimselt ette valmistada (nii paljukest, kui see ĂŒldse vĂ”imalik on) – kujutasin ette, et valutan veel tunde, enne kui reaalseks pressimiseks lĂ€heb ning ka see osa oli mu kujutlusis tunduvalt pikem… Aga ei – pĂ”mm, pauk ja valmis.

Oo jaa, ma tean, et mul vedas ropult 🙂

Õmblemisest ei pÀÀsenud, vĂ€ikesed hĂ€bemokad rebenesid natuke. Samas lahkliha ja kĂ”ik muu jĂ€i terveks – Ă€mmakate sĂ”nul sĂŒnnitasin ma suht ebatavalises asendis, sest enamasti pĂ”lvitada lihtsalt ei jĂ”uta.

NĂ”elumine vĂ”ttis kolm korda rohkem aega kui sĂŒnnitus ise, vĂ€hemalt nii tundus. Tuimestusest hoolimata oli natuke aeg-ajalt tunda, nii ma siis vingusin seal ja nĂ€itasin keelt 😀 Aga laps oli rinnal ja meel ĂŒtlemata hea.

Poole ĂŒheksast helistasin emale ja teatasin, et ta on nĂŒĂŒd vanaema.

Millalgi lĂ€ks Mees jĂ€lle haiglakotile jĂ€rele, mina olin nĂ”elutud, Maasikas oli esimese tissi kĂ€tte saanud ja vĂ”eti vajalikeks protseduurideks Ă€ra. Mul polnud miskit teha, pidin lihtsalt ootama. SĂŒnnitus lĂ€ks nii kiiresti, et ei jĂ”udnud Ă€ra vĂ€sida, tundsin ennast ĂŒllatavalt hĂ€sti. MÔÔtmine-kaalumine oli veel tegemata, seega ei saanud ka sĂ”numeid saatma hakata, sest mis sa sinna muud ikka kirjutad. Hakkasin selle asemel hoopis helistama, sest kannatamatus oli suur ja tahtsin ju tĂ€htsast sĂŒndmusest teada anda 🙂

LĂ”puks jĂ”udis Mees tagasi ja meid koliti perepalatisse. See oli ĂŒks mu suurimaid muresid seoses sĂŒnnitusega – kas ikka jĂ€tkub palateid, ega ometi Meest koju saatma ei pea. Aga oli tĂ€itsa olemas!

Palatis oli vaja ennast sisse seada ja jĂ€lle tissitada, nii et sĂ”numite saatmiseni jĂ”udsin alles hilisĂ”htul. Ja kuna ma tegin selle vea, et ĂŒritasin sama sisuga SMSi korraga kĂŒmnele inimesele saata, lĂ€ks mu telefon tĂ€iesti lolliks – osad sĂ”numid jĂ€id lihtsalt kuskile rippuma, ei lĂ€inud kohale. Ja kui ma lĂ”puks arvasin, et lĂ€ksid, siis jĂ€rmisel pĂ€eval pĂ€rast telefoni korraks vĂ€lja lĂŒlitamist tundus, et siiski ei lĂ€inud. Samas saatis mu telefon miskipĂ€rast sĂ”numi inimesele, keda ma nonde kĂŒmne hulka ĂŒldse ei pannud ja vist suisa mitu korda jĂ€rjest (kui raporteid uskuda).

Nii ma ei tea pÀris tÀpselt siiani, kas kÔik mu sÔnumid jÔudsid kohale vÔi mitte, aga kui ma Ôigesti aru sain, siis Oop, Nadja ja Rarru vist ei saanudki kÀtte. HÀbivÀÀrne.

Ja siis algas haiglaelu. Uue olukorraga harjumine. Tissitamine. Oi, sellega oli alguses ikka tegemist – ei osanud last Ă”igesse asendisse saada, Ă€mmakas pidi aitama. Aga piima jagus ja eks me Ă”ppisime need nĂ”ksud ise ka suht ruttu Ă€ra, ĂŒldiselt lĂ€ks pĂ€ris hĂ€sti. Kui tavaliselt kaotavad vastsĂŒndinud kaalu esimesed kolm-neli pĂ€eva, siis Maasikas oli esimesel pĂ€eval kĂŒll 68 g maha vĂ”tnud, aga teisel pĂ€eval tuli juba juurde ja kolmandaks pĂ€evaks oli kaal isegi suurem, kui sĂŒndides.

Ei oska enam noist kolmest pĂ€evast mingit detailset ĂŒlevaadet anda. Maasikas ainult sĂ”i ja magas. Magas nii magusasti, et me olime sunnitud teda iga kolme tunni tagant söötmiseks Ă€ratama – ĂŒldse ei raatsinud, aga lihtsalt pidi, sest muidu oleks kaal koledasti langenud ja see oleks juba kurjast olnud. Aegamisi kujunes vĂ€lja rutiin, kuidas teda vaikselt mĂ€het vahetades ĂŒles ajada ja mis nippidega tissi otsas magama jÀÀmist takistada.

Öösel oli kĂ”ige raskem – kui pĂ€eval sai reeglina ilusti kĂ”igepealt mĂ€hitud, siis tissitatud ning jĂ€lle tuduma, siis öösel hakkas Maasikas jaurama, nii et mĂ€het tuli tavaliselt kaks korda vahetada (lasi söömise ajal lihtsalt tĂ€is) ja piima ajas nii vĂ€lja, et vahel tuli kolm korda tissi anda, muidu ei jÀÀnud lihtsalt rahule ja magama. Ikka öösel, eks. Siis oli kĂŒll tuju vilets. Aga saime hakkama, hommikuks olid vaevad juba ununenud ja tuju jĂ€lle hea.

Toome, muideks, oli otsast lĂ”puni super kogemus. Eks ma olin palju kuulnud ja lugenud ja natuke kartsin kĂŒll. Kurje tĂ€disid ja muud 🙂 Aga absoluutselt KÕIK inimesed, kellega me seal kokku puutusime, olid sĂ”bralikud, viisakad, abivalmid. KĂ”ik Ă€mmakad, praktikandid, arstid, söögi- ja koristajatĂ€did… KĂ”ik!

Meie perepalat polnud midagi uhket, aga kĂ”ik vajalik oli olemas ja mĂ”nus oli olla. NĂ€gime ĂŒle ukse kĂ”ige ilusamat palatit ka, see oli kena kĂŒll. Aga tegelikult polnud meilgi miskit viga, ausĂ”na.

Toit oli ka ĂŒllatavalt hea. Okei, hommikusöögipudrud polnud maitse poole pealt just kĂ”ige meelierutavamad, aga tĂ€iesti tavalised ja toitvad. LĂ”unaks ja Ă”htuks olid lihtsad toidud, hĂ€sti tehtud, me tĂ”esti nautisime. KĂ”ik sai alati Ă€ra söödud, jĂ€rele ei jÀÀnud kunagi midagi. Ja no see kirsikissell… NjĂ€mm!

KĂŒlalisi ei kĂ€inud meil esimesel pĂ€eval ĂŒldse, aga teisel pĂ€eval selle eest topelt. Otse loomulikult oli ajastus “perfektne” – esimesed kaks seltskonda ehk KĂŒlli oma perega ning Maiden-Rarru-Piia saabusid kĂ”ik siis, kui meil oli just tissiaeg. Ja otse loomulikult pidi siis probleeme tekkima tissi suhu saamisega, mis tĂ€hendas et me jaurasime ja jaurasime, kĂŒlalised suhtlesid rohkem omavahel ja kuna palatis oli jube palav, siis ei pidanud nad eriti kaua vastu ka ja lĂ€ksid Ă€ra. Minuga rÀÀkida ei saanud pea ĂŒldse, Mehega veel natuke… Aga vĂ€hemalt nĂ€gid Maasika Ă€ra.

Siis oli kolm tundi vahet ja meie tegelesime oma asjadega… JĂ€rgmine kĂŒlaline tĂ€di Haide sattus tĂ€pselt jĂ€rgmise tissiaja peale. Seekord lĂ€ks vĂ€hemalt probleemideta ja kiirelt, nii et ma sain samal ajal jutelda.

Õhtuks jĂ”udsid kohale ka vĂ€rsked vanavanemad – minu ema koos oma mehega.

Ei oskagi vist haiglast midagi rohkemat kirjutada. PĂŒhapĂ€eval saime poolest pĂ€evast vĂ€lja, jĂ”udsime kella kolmeks koju. Maris sĂ”itis Tartusse, et Maasikas Ă€ra nĂ€ha ja oli meil paar tundi kĂŒlas. Ema jĂ€i kauemaks, sĂ”itis alles tĂ€na tagasi.

Kardetud reaalsuste kokkupÔrget ei toimunud ja asjad sujusid kodus sama hÀsti kui haiglas, vaat et pareminigi. Esimene öö nÀiteks oli parem kui kÔik haiglaööd. Me jaurasime ikka kella kolmest poole viieni, aga kÔik lÀks kuidagi sujuvamalt.

PĂŒhapĂ€eva Ă”htul tabas mind piimapais – rinnad olid metsikult rasked, hellad ja pornostaari suuruses. LIIGA suured. Aga meie vĂ€ike “pump” töötas efektiivselt ja pĂ€rast kahte tissitamist oli kĂ”ik jĂ€lle normis, seni pole suuremaid probleeme tekkinud.

Eile kĂ€isid Mehe ema ja Ă”ed kĂŒlas, tĂ€na Kessu ja perearsti Ă”de, kes oli hĂ€sti tore, vaatas Maasika ĂŒle, ajas meiega tunnikese juttu, andis igasuguste asjade kohta praktilist nĂ”u ja vastas meie arvututele kĂŒsimustele. JĂ€rgmisel nĂ€dalal lĂ€heme kaaluma, et vaadata, kas Maasikas on kĂŒllalt juurde vĂ”tnud.

Kui ma oleksin jĂ”udnud varem blogi kirjutada, oleks mul palju rohkem rÀÀkida, aga mida aeg edasi, seda rohkem mĂ€lestused kokku sulavad. Mis seal ikka, sai vast piisavalt. NĂŒĂŒd saan edaspidi hakata jĂ€lle normaalse pikkusega sissekandeid kirjutama.

Ja lÔpetuseks pilte ka!

Viis tundi vana:

KahepÀevane:

KĂ”ik need ilusad lilled, mis meile toodi… Ja muud kingid kah 🙂

Haide kimp oli kĂ”ige ilusam. Maasikaga ja puha 🙂

Piia vanaema tehtud ingel. Vist. Piia, oli nii vÔi? Ma ise olin tol hetkel tissitamisega nii ametis, et ei jÔudnud teie jutte suurt kuulata.

KolmepÀevane:

Ja jĂ”udsimegi koju…

Esimene öö oma voodis:

Marise toodud lilled:

Teine öö kodus:

VĂ€limuselt kĂ”ige normaalsem kohv, mille ma oma masinast olen vĂ€lja suutnud vĂ”luda. NĂ€ete siin kuskil lille vĂ”i sĂŒdant, ah? HĂ€bivÀÀrne 😛 Aga kui ma piima vahustamiseks vĂ€iksema kannu saan, lĂ€heb asi vast paremaks. KĂŒsimus on vaid selles, KUST ma selle kannu leidma peaks. Eks nĂ€is.

ViiepÀevane, koos vanaemaga:

Scroll to Top