Rasedus- ja sünnitusmõtted
Jõudsin täna õhtul üle pika aja otsapidi perefoorumitesse, lugesin sünnitulugusid ja muud taolist.
Ma olen vist ikka täiesti süüdimatu. Mind ÜLDSE ei huvita, mis saama hakkab. Ma ei viitsi absoluutselt hakata mõtlema sellele, mis asjad tuleks lapsele ära osta – ja neid ju ikka jätkub. Riideid loodan Kessu käest saada, või kaltsukatest või kelleltki teiselt – uusi ei taha kohe üldse osta. Mähkmesüsteemi peab muretsema, siinmaal oleks kindlasti parem valik, aga see transport (ma ei kujuta eriti ettegi, mis see kõik täpselt sisaldab ja no ei viitsi ometi uurida ka). Vanker? Kandelina (seda tuleks vist jälle pigem Londonist valida)? Kõik need muud ei-teagi-mis-asjad. Tüütu!
No ja siis sünnitusega seonduv. Ma ei karda, ma ei viitsi lihtsalt. Olen optimist ja eeldan, et kõik läheb hästi. Sünnitusplaani kavatsen ka Kessult kopeerida, sest kui kunagi vastavaid raamatuid lugesin ja tolle teema üle mõtisklesin, siis minu mõtted langesid Kessu omadega ideaalselt kokku. Valuvaigisteid ei kavatse kasutada. Tean küll, et kui asjaks läheb, võin juba teisiti mõelda, aga epiduraali puhul peab mu meelest piisavalt vara ära ütlema, sest hiljem on juba liiga hilja seda teha. Ja no vara pole ju ilmselt veel nii palju valusid. Eks saab vast hakkama niisamagi.
Vaktsineerimine. Mida võtta, mida jätta? Ideaalis nii vähe kui võimalik, aga ikkagi nii palju kui vajalik. Ja see on teema, mida ma pole üldse uurinud – ei tea, mida tehakse, millal tehakse, mida läheb tänapäeva oludes rohkem vaja, mida mitte…
Tasuline ämmakas? Ema arvab, et see on jube oluline, mina ei ole nii kindel. Kui ma seda tahaksin, peaksin kähku asjaga tegelema hakkama, kaks kuud enne tähtaega soovitatakse teada anda. Ma ju ei tea, millised on head… Okei, ühte tean – Evelin Ilvesest olen tõesti palju positiivset lugenud. Aga Toome ämmakad pidavat üldiselt toredad olema, on see siis ikka vaeva ja 3000 kr väärt?
Kahju, et Toome ära kolida ei jõua minu sünnituse ajaks, esimesi Maarjamõisa sünde ennustatakse detsembri teise poolde. Ainsad asjad, mille pärast ma viitsin juba praegu natukenegi muretseda, on see, kas meile ikka jätkub perepalatit (sest ma ÜLDSE ei tahaks ilma Meheta olla, eks), no ja kõige olulisem – ega Maasikas ei otsusta selle nädala sees sündida, kui Mees veel Londonis peab olema.
Aga üleüldiselt ma ei viitsi ikkagi üldse mõelda. Tahaks käega lüüa ja lasta asjadel omasoodu minna. Eluks vajalikud tarbeesemed minu valdusesse aga siiski vist päris omaalgatuslikult ei tule – mul on tunne, et ma pean nende muretsemiseks reaalselt midagi tegema 😉 No olgu, kui dekreeti jään, hakkan mõtlema, ma luban. Nädala pärast siis.
Kas ma olen vastutustundetu, et ma millegi vastu huvi ei tunne?
Seda ma võin küll öelda, et ma armastan pisikest pudilast, kes mu kõhus siblib, juba ammu. Kuidas teisiti saaks?
Mõistus saab aru, et kahe kuu pärast on mul laps, aga reaalsuses see tunne küll kohale ei jõua. Absoluutselt ei kujuta ette.
