Paar minutit pärast pildi tegemist kuuldus toast hädakisa. Asja uurima läinud Mees avastas, et Plika oli oma pea täitsa kahe voodi vahelisse prakku kinni keeranud ja tõstis lapse oma voodisse tagasi.
Ja magabki kümnest saadik… See on küll esimene kord. Ma huviga ootan, millal ärkab.
…kogu tänaõhtusele mölapidamatusele.
Elu ei ole sugugi roosamanna ja 100% perfektne. Plika ikka jaurab piisavalt. Raha on pea täiesti otsas. Üüriarve tuli poole suurem, kui arvestasime. Vanemahüvitise taotlemine seisab selle neetud kirja taga, mille mu UK tööandja vale kuupäevaga saatis…
Aga küll me saame need asjad lahendatud.
Mul on kodus terve ja armas laps, kes üle poole ajast on siiski rõõmus ja rõõsa ja rahulik. Ja mul on mees, keda ma armastan ning kellest paremat isa ma ei oskaks ette kujutada. Ainult tänu temale olen ma nii puhanud ja rahul ja rõõmus, nagu ma olen.
Elu on ilus.
EDIT: Mees jõudis just koju.
“Ma tõin sulle kingituse. Sa saad selle aknast välja visata.”
Sünnitusest on nüüdseks üle kuu aja möödas ja ehkki kõik pole veel päris nii nagu enne, olen ma asjade üldise seisuga siiski üliväga rahul.
Hetke kaalu, mis üldiselt vist kõige huvi pakkuvam number oleks, ei oska ma teile kahjuks öelda, sest kodus mul kaalu teatavasti pole. Ise arvan, et äkki mingi 70 ringis (enne sündi oli 65), aga tõesti ei tea.
Kui enne rasedust olid mu mõõdud 92-74-96, siis hetkel on need 102-88-100.
Rinnad on vahelduva eduga sama suured kui raseduse ajal või veel suuremad – olenevalt sellest, kui palju piima parasjagu sees on 😀 Ma ilmselgelt ei kurda ja loodan salamisi, et ehk jäävad ka pärast imetamise lõpetamist natuke suuremaks.
Puusaümbermõõt on mul eluaeg keskmisest väiksem olnud, peale vaadates pole ilmselt mingit vahet näha. Ainult seelikud-püksid on mul kõik nii keha järgi ostetud, et hetkel pooled ikka veel selga ei lähe. Selles mõttes oleks parem, kui ma ikka endise mõõdu tagasi saaks.
Kõht on ainus asi, mille juures ma natuke nurisen – on veel veidike lödi 🙂 Samas see on ikka suhteliselt vähe – kui riided on seljas, siis ei saa midagi aru ja isegi riieteta pole hullu – vabalt läheks randa ja ujuma, häbenemata.
Nabarõnga panin ka paar nädalat tagasi uuesti sisse, auk oli täitsa läbistatav endiselt. Ma ei teagi, kaua rõngas väljas oli, 2-3 kuud vist. Aga mu auk oli neli aastat vana ka, sellepärast vast nii hästi vastu pidas. Naba ise, mis pärast sünnitust oli ikka veel päris lai, on taas suhteliselt normaalse mõõdu omandanud.
Ja noh… Strateegilised kohad on ka suhteliselt ilusti paranenud. Õmblused on kõik väljas ja kui kohati on veel väheke hell, siis seda jääb järjest vähemaks. Sünnitusjärgne seks on alguses suhteliselt ettevaatlik tegevus, aga mida edasi, seda paremaks läheb.
All in all, hästi läks. Häbematult hästi läks kogu see asi. Nii sünnitus kui sellest taastumine. Ja elu lapsega on ka kergem, kui julgesin loota.
*sülitab kolm korda üle vasaku õla*
Igatahes peaksin ma olen elav näide ja lootus kõigile neile, kes hetkel lastest midagi ei arva. Ma kinnitan teile – ükskõik kui vähe teile väikesed lapsed ka meeldivad, enda oma on ikka hoopis teine asi. Emadus tuleb iseenesest, sa hakkad asjadele hoopis teistmoodi vaatama 🙂
Mul polnud küll plaanis nii noorelt sünnitada, oleks tahtnud veel oma elu elada ja maailma näha… Aga kuna läks nii, nagu läks, siis võin nüüd terve rea noorena sünnitamise eeliseid üles lugeda: rasedus ja sünnitus kulgevad kergemalt, organism taastub pärast sünnitust kiiremini, endal pole veel nii palju elukogemust, seega oled süüdimatum ja lapse kasvatamine on tunduvalt kergem, sest sa ei muretse veel nii paljude asjade pärast… Ja seda “oma elu” saab ju vabalt siis edasi elada, kui lapsed üles kasvatatud ja ülikooli saadetud – 20 aasta pärast olen ma alles 45, ongi rohkem elukogemust ja raha, et kõike teha.
Nagu näete, olen ma lootusetu optimist 🙂
PS. Ja Plika, kes tavaliselt õhtuti alati rahutu on ning pärast üheksat reeglina enne magama ei jää, kui ühe-kahe paiku öösel ning kes eile öösel suisa neljani jauras, on kümnest saati tudunud nagu inglike. Õnnistus, tõepoolest.
Käisime täna arsti juures. Tuli välja, et Plika kosub mühinal – pikkust on 55 cm (sünnil 50) ja kaalu 4950 g (sünnil 3320). Nii et piima on küllalt 🙂
Aga punased täpid tunnistati allergiaks, pean nüüd oma söömist piirama hakkama. Šokolaadi ja mandariine võin vabalt vältida, aga kardan, et see on äkki ikkagi piimast… Ühesõnaga hakkan nüüd ennast vägistama ja piima mitte jooma. vaatame, kas läheb paremaks. Oeh.
Käisin täna onutütar Adal külas, tal on ka kaks väikest last. Ajasime jälle paar tundi mõnuga titejuttu. Ühtlasti õnnestus üks teine onutütar ka üle vaadata, keda ma viimati vist tõesti aastaid tagasi nägin – ta juhtus kogemata läbi astuma. Nii tore oli teda näha… Ja ta oli nii suureks kasvanud 🙂
Ja Plika sai omale VEEL ühe kotitäie riideid, sealhulgas ilusa punase body. Kas teate, kui vähesed nii pisikesed riided erksates toonides on? Enamasti ikka valge või roosa või helesinine või muud pastelltoonid. Oi, see punane on ilus.
Üks minu oodatud jõululastest otsustas varem ära tulla. Veel tänase kuupäeva sees, ma arvan. Ma olen niii elevil, ei suuda ära oodata.
…saab olema täpselt selline!
Daki juurest leidsin lingi. Ja ma olen siiras vaimustuses!
Mul on kogu aeg olnud unistus ehitada oma maja, viimaste aastate rohelisemaks kasvamise käigus on idee täpsustunud passiivmajaks. Ja ma olen samas alati mõelnud, kust kogu see raha tulema peaks.
Noh – sellelt lehelt võite lugeda, kuidas umbes 60 000 krooni eest maja ehitati. Täiesti uskumatu!
Sellist asja peab siin Eestis ka teha saama. Ja meie teeme selle ühel päeval veel ära, pange tähele.
Lugege kindlasti ehituslugu ja muud, mis seal kirjutatud – huvitav ja informatiivne. Ja noh… uskumatu.
Tõepoolest. Ma olen vaimustuses.