January 2009

Hammas on korras ja piima hind langeb

/ hambaarst, kodumajandus / 7 Comments

Mõtlesin, et mõni positiivse peakirjaga postitus tuleks ka vahel kasuks 😉

Uue plommi panemine läks maksma 650 krooni – sellest ühekordsed vahendid ja visiit 75, tuimestus 100 ning täidis 475 krooni. Oskab keegi öelda, kuidas mu kulutused Tartu hambaarsti üldise hinnaklassiga võrreldes tunduvad? Minu meelest tiba kallivõitu…

(Ei hakka üldse rääkimagi sellest, et UK-s on hambaravi kuni aastase lapse emale tasuta ja kogu selle praeguse rahajama valguses tundub kolimine ehk enam mitte nii õigustatud olevat. Aga küll see jama saab korda!)

Silmaga nähtavaid auke polnud, seega oli rasedusaegsest kaltsiumi söömisest kasu. Lõpliku kindluse annaks röntgenipilt, aga selle teeb millalgi hiljem. Muud uudised on suhteliselt teada: mul on igemepõletik ja hambakivi. Kolme-nelja kuu pärast, kui hormoonid on paika loksunud, pean kõigepealt sügavpuhastuse tegema, siis saab põletiku välja ravida. Esihammaste iluraviks (kaks neist on suretamisest tumedad) on ka selle arsti hinnangul tõenäoliselt ainus võimalus kroonid panna, sel juhul neli tükki ning kokku läheb see lõbu maksma umbes 20k. Hambasisene valgendamine ei anna minu hammaste puhul tõenäoliselt tulemust ja suure täidise hulga tõttu võib hammas selle protsessi käigus üldse murduda.

Niisiis 650 krooni vaesem ja midagi uut eriti teada ei saanud. Vähemalt võin rahul olla, et hambad rasedusaja nii hästi üle elasid ja et mul nüüd uus plomm on – saab jälle mõlema suupoolega süüa 🙂

Piima hinnast nii palju, et kui 2. jaanuaril maksis Pere piim Maximas veel 7.80 ja alates 7. jaanuarist on hind olnud 7.10, siis Kaubahalli Comarketi Tere piim maksis 9. jaanuaril 7.90, 14. jaanuaril 7.50 ning täna juba 6.90! (kuupäevad on siis vastavalt sellele, kuidas ma mingisse poodi sattusin ja hinnalanguse avastasin)

Piim on teatavasti asi, mida meie peres meeletutes kogustes tarbitakse, seega hoian selle hinnal kõige teravamalt silma peal. Jaanuarikuu jooksul oleme näiteks seni ostnud 43 liitrit piima ning vahepeal, kui ema neli päeva siin oli, ostis tema ka kindlasti – neid pole mul lihtsalt kirjas, sest meie ei maksnud.

Üleüldse saab aina selgemaks, et Maxima hindadesse tuleb väga suure ettevaatusega suhtuda – piim on hetkel Comarketis isegi sutsu odavam, Tere 400g 20% hapukoor maksab Maximas 10.40, Comarketis ainult 9.50 (ehkki kõige odavam tuleb Maximast ostetud 500g Farmi hapukoor, mis maksab 9.80) ning siis veel muidugi eilne fooliumi hinna 7-kroonine vahe Maxima kahjuks…

Samas on endiselt mitmeid asju, mis on Maximas tunduvalt odavamad – hakkliha kilo on 50 kr (Comarketis on ainult kinnised pakid, millest odavaima kilohind vist ca 80 kanti), 10 pakki pabertaskurätte saab 9.90 eest, liiter vaniljejäätist on 13.80 jne. Ega polegi muud teha, kui teraselt hindu jälgida ja meeles pidada, kust mida odavamalt saab. Vähemalt on hea teada, et meie põhiline kuluartikkel piim on kodupoes täiesti arvestatava hinnaga 😀

Mulle kusjuures kohutavalt meeldib hindu uurida, kõige odavamat otsida ja üldist statistikat teha – ma teeks seda ka siis, kui meil raha rohkem oleks. Praegu on peamine häda pigem selles, et poes käies on laps enamasti kaasas ja siis tuleb kiiresti teha, sest käru poodi sisse võttes ärkaks ta pikemat aega soojas ruumis viibides üles ning kui Mees käruga välja jääks, hakkaks tal minu tundidepikkuse hinnauuringu peale lihtsalt külm. Aga noh, eks ma võimalust mööda ikka uurin ja valin – kodune statistika aitab ka kaasa.

Minu jaoks ongi kõige šokeerivam see, et nii mitmed asjad on kesklinnas asuvas Comarketis odavamad kui väidetaval säästuketil Maximal – aga iseenesest ju väga meeldiv, ei pea kaugelt tassima. Kõige odavamalt saaks ilmselt ikkagi Säästumarketist – sinna pole pärast Eestisse tagasi kolimist pea kordagi sattunud, sest kõik nende poed jäävad meie igapäevasest marsruudist kaugele. Samas peaks vist ikka korra käima ja üle vaatama (Google Mapsi andmetel on lähim neist Tuglase tänaval – 2,3 km) – kui mingeid asju oluliselt odavamalt saaks, võiks vahel ju kaugele ka jalutada – vähemalt seni, kuni meie rahaline seis eriti niru on. Kui asjad jälle joone peale saame, siis piisab Comarketi, Maxima ja turu vahel valimisest.

Turg, kusjuures, mis iseenesest peaks ju ka kõige odavam koht olema, pole seda paljude asjade puhul enam ammugi. Eesti päritolu puu- ja köögivilju ning muid juurikaid on sealt muidugi hea osta, Nurme kohviku pasteeti, mune ja liha vist ka – aga hakkliha oli näiteks Mehe väitel nii kahtlase välimusega, et jäigi ostmata, piim on ka kallis jne jne jne.

Oskab keegi Tartus veel odavaid toidupoode soovitada?

P*rses

/ london/UK, virin/urin / 5 Comments

Helistasin just, et uurida, mis värk selle rahaga on. See on jah mingi imepisike summa, mis mu Eesti sotsiaalmaksust kokku tuli, jagatuna terve aasta peale, hetkel makstud vist nov ja dets eest. Kirjad, mis ma sinna viisin, olevat olnud vaid tõestuseks, et ma enam UK-s ei tööta. Ennist räägiti all klienditeeninduses küll veidi teist juttu – viimane kiri oli küll selle tõestamiseks, aga esimene just tolle 2007. aasta EL-is töötamise pärast.

Aga jah, väideti, et andmeid pole ja ju sellepärast rohkem ei maksta ja eelmine aasta olevat ka üks sarnane juhtum olnud, mida ei saadudki korda, sest enne sai hüvitise maksmise aeg läbi, kui andmed kohale jõudsid.

Inimene, kellega ma telefonis rääkisin, oli väga viisakas ja lubas kõrgemalt poolt täpsemalt uurida, helistan esmaspäeval jälle. Aga tema jutt küll kuigi lootustandev ei tundunud.

Suvel öeldi mulle, et mina ei saa midagi tõestada, nad peavad ise uurima. Reaalselt taotlema minnes öeldi, et neid andmeid võibki ootama jääda, too ise kirjad, läheb kiiremini. Nüüd öeldi mulle, et neist kirjadest ikka kasu pole ja et teisel ainsal taolisel juhtumil jäigi raha saamata, sest andmed EI JÕUDNUD KOHALE.

Kui keegi oleks mulle seda suvel öelnud… Ma küsisin pensioniametist ja otsisin kinnitust ministeeriumist… Igalt poolt kinnitati, et seaduse järgi on õigus saada. Kuskilt ei mainitud, et tõenäoliselt ei saa sa vastavalt seadusele midagi, sest andmevahetus ei funktsioneeri.

Ma ei tea, kuidas nad neid andmeid üldse saavad – oleks loogiline, et UK maksuametist? Ma tean seda, et UK on kohutavalt bürokraatlik maa ja kõik asjaajamine nendega võtab tohutult aega. Aga see pole ju minu süü, see pole ju normaalne, et mina ei saagi sellepärast seadusega ette nähtud toetust?

Ma olen täiesti šokis. Ses mõttes, eks me saaks muidugi hakkama ka selle rahaga, pole mingit küsimustki, hakkama saab alati. Küsimus on pigem selles, et me usaldasime seadust ja tegime oma ülejäänud elu ja lapse elu puudutavaid otsuseid vastavalt seadusele, mis – nagu näha – reaalselt eriti ei funktsioneeri.

No ega ma vaikselt istuma ei jää. kui mulle esmaspäeval midagi tarka ei öelda, lähen uuesti kohale. Mul on olemas absoluutselt kõik payslipid aastast 2007 – pakkusin neid juba eelmine kord koos kirjadega, aga ei tahetud. Payslipil on ilusti näha, et ma olen töötanud londonis ja minu pealt on makstud makse.

Ja kui sellest ka ei piisa, siis lendan kasvõi ise Londonisse maksuameti tõendi järele. Minu jaoks on tunduvalt tulusam maksta paartuhat lennupiletite eest kui saada poolteist aastat olematut raha.

Ja ikkagi ma ei saa aru – ei tohiks ju olla nii raske UK maksuametist küsida, kas ma töötasin 2007. aastal selles firmas, kust ma ka tõestuseks kirja tõin. Bürokraatia bürokraatiaks – üle paari kuu ei tohiks infopäring küll aega võtta. Kui Mees näiteks 2006. aasta lõpus UK-s töötamise põhjal töötu abiraha taotles, täitis ta hunniku pabereid ja tõi tõestuseks kõik oma payslipid ning kuu aja pärast olid asjad korras ja raha arvel.

Oeh. PALUN, miks asjad juba korda ei saa. Ma olen sellest kõigest väsinud.

Elust ja olust

/ edevuse laat, igapäevaelu, kodumajandus, plika, seltsielu / 2 Comments

Oleme nüüd kaks päeva järjest külalisi vastu võtnud – eile käis Vaska ja täna Haide. Mõlemat polnud juba nii kuu aja kanti näinud, oli ka viimane aeg! Kohvitasime, koogitasime, imetlesime last ja rääkisime juttu. Külalised on toredad 🙂

Millegipärast on nii, et ma ei oska sellistest külaskäikudest midagi põhjalikumat kirjutada – alati on küll hiiglama tore, aga blogisse pikemalt üles tähendada ei õnnestu.

Kui Vaska eile edasi liikus, läksime teda saatma ja Plikaga jalutama, munakarbid kotis. Kuna jõudsime turule kella ühe paiku, mil kõigi sobivate lettide ees oli vähemalt neli inimest järjekorras, ei viitsinud ootama jääda ning poetasime karbid Anttile, et too need ahju topiks. Nii palju siis sellest 😛

Kui lõpuks koju tagasi jõudsime, olime nii väsinud, et tuksusime ülejäänud õhtu lihtsalt arvutis.

Täna läksime samamoodi Haidet saates Plikaga jalutama. Kui Maximas käidud sai, läks Mees lapsega Antti juurde, kunas mina kammisin natuke poode.

Käisin muuhulgas Walkingus odavaid kummikuid vaatamas ja lõpetasin viie paari kingade proovimisega. Kummikuid ei ostnudki, sest kuigi kollane on hiiglama lahe, ei sobi see mu riietega ja punase-mustaga kummikuid oli ainult 46-47 suurust 🙂 Küll aga jäid hinge ühed kingad.

Leidsin oma auväärses 24-aastases elus esimese lemmikkingadisaineri – seni polnud kunagi ükski firma meelde jäänud, aga netist kingade pilti otsides vaatasin neid kohe hulgim läbi ja pidin tõdema et see kaubamärk istub mulle ülihästi – sellised… Elegantsed ja mugavad (vastandina ebapraktilistele hirmkõrgetele tikk-kontsaga monstrumitele, mida Eesti kaubandusest nii palju leida võib). Ega kõik muidugi ei meeldi, aga päris paljud siiski.

Kui järgmisel kuul rahaasjad lõplikult jonksus ja 41 number veel alles, siis ostan vast ära 🙂 Praegu olid 899 -> 629 – ma loodan, et jälle täishinna peale tagasi ei lähe, pigem ehk ikka odavamaks. Tegelikult peaks vist kohe ära ostma, 41 kaob ju imekiiresti… Mh, ehk isegi võib juba praegu – ma mõtlen selle üle.

Tänase päeva avastuseks on tõdemus, et 10-meetrine rull fooliumit maksab Maximas seitse krooni rohkem kui Kaubahalli Comarketis (22.90 vs 15.90) – peaks nagu vastupidi olema…?

Mõned fotod ka. Ostsin Maximast täna 15 krooni eest beeži kohvitassi – suht igav värv, aga kuju on õige 🙂 Nii mu kollektsioon ühe-kahe kaupa täieneb ja köögiriiul ajab juba üle.

Juhtus ime, et ka mina jäin täiesti arvestatava välimusega pildile (99% ajast olen teatavasti kaamera taga):

Ja muidugi traditsiooniline ööpilt (huvitav, kas ma ka kunagi tüdinen?):

Väga veider

/ igapäevaelu / 2 Comments

Läksin just netipanka, et uurida, kui s*tt seis täpselt on – homme nimelt hambaarsti juurde ja see on teadagi va raharöövel.

Ja mida ma näen – mingi kummaline summa raha on. Uurin lähemalt – eile oli mulle vanemahüvitist kantud. Aga mis aja eest, seda teab vaid jumal taevas. Minu arvutuste kohaselt peaks see olema umbes poole kuu raha, aga miks pagana pärast peaks nad just poole kuu raha mingil suvalisel kuupäeval kandma?

Minu jaoks on ainus mingilgi määral loogiline seletus, et nad maksid mulle novembri eest – aga samas oli mul tol kuul saada ainult 12 või 13 päeva eest (unustasin teatavasti UK töökohta õigel ajal lahkumisavalduse kirjutada ning mu töösuhe lõppes alles novembri teises pooles) ning sel juhul tuleb igakuine summa tunduvalt suurem, kui ma arvutasin.

Ega’s midagi – tuleb oodata 9. veebruari, siis saab vast selgust. Peaasi, et mingeid selliseid jamasid ei oleks, mis minu arvutatud summa väiksemaks teeksid.

Praeguseks on aga hambaarsti raha olemas. Ja natuke söögiraha. Ja järgmise kuu üüriraha. Ja tundub, et veebruaris saame võlad ka tagasi makstud 🙂

Raamatuhullustus

/ raamatud / 7 Comments

Sattusin mõni päev tagasi tegelema raamatute listiga, mille kirjutasin kunagi hirmammu kõigi kingiprobleemidega inimeste elu kergendamiseks.

Ja täna sattusin ma kausta, kus mul on Exceli dokumendid nende kirjanike bibliograafiatega, kelle teoseid ma omale kõige naha ja karvadega tahan: Rex Stout ja Erle Stanley Gardner eesti keeles ning Mary Higgins Clark ja Jackie Collins inglise keeles.

Noh, Astrid Lindgren ja Louise Bagshawe ka, aga Lindgreni kohta pole ma jõudnud eesti keeles ilmunud ja endal olemasolevate raamatute kohta mingit korralikku ülevaadet teha ning Bagshawe’i raamatud on mul kõik peale viimase olemas – kui järgmine kord Londonisse satun, siis ostan selle ka.

No ja siis on mul juba olemas kõik eesti keeles ilmunud Frances Hodgson Burnetti ja Georgette Heyeri raamatud (haa, tegelikult on veel kaks, mis kunagi varem ilmusid, ma just avastasin – neid mul pole) ja inglise keeles Anne of the Green Gables kõik osad. Louisa May Alcotti “Väikesed naised” ja kõik selle järjed läbisegi eesti ja inglise keeles… Ja veel kümneid (sadu?) muid raamatuid. Ja ma tahaks veel kangesti osta Petrone Printi kirjastatuist nii üht, teist kui ka kolmandat. Aga see selleks.

Need neli ülalmainitut ikkagi, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Korrastasin ja kaasajastasin kõik oma tabelid ära ning kuna mulle meeldib nii kangesti statistikat teha, siis:

Rex Stout – 33+6 olemas, 13+1 puudu, 3 pole eesti keeles ilmunud
Erle Stanley Gardner – 33 olemas, 20 puudu, 38 pole eesti keeles ilmunud
Mary Higgins Clark – 15 olemas, 21 puudu
Jackie Collins – 11 olemas, 16 puudu

Kokkuvõtvalt: 98 olemas, 71 puudu, 41 pole eesti keeles ilmunud

(jajah, ma olen ilge statistikapede, ma tean)

Esimesed kaks on väikeste mööndustega – mind huvitavad vaid Nero Wolfe ja Perry Mason, teiste peategelastega raamatuid ma endale ei taha, ehkki kogemata on paar tükki juba olemas. Sellest siis võimalikud erinevused numbrites, kui keegi peaks märkama (ehkki ma olen kindel, et pole ühtki hullu peale minu, kes selliste asjade üle nii täpset aru peaks). + tähendab Robert Goldsborough kirjutatud Nero Wolfe’i lugusid.

Ääh. Ja siis ma surfasin Raamatukois ja avastasin, et neil on viis mul puudu olevat vanemat Stouti-Gardnerit praegu kasutatult müügis. No ja 12 Öölast on veel täitsa uuena müügis. Ainult et mul pole ei 320 krooni Raamatukoi ega ammugi 937 krooni Elmatari jaoks.

Need uued raamatud mind niiväga ei närigi, neid vast poodides veel mõnda aega jätkub. Aga kõik vanad kasutatud raamatud, millele õnnestub näpud taha saada, see on ju suuuuur varandus.

KUI ma veebruaris emapalga kätte saan ja KUI need viis raamatut veel alles on, siis ostan küll kohe ära. Uued oodaku paremaid (loe: rikkamaid) päevi. Või sünnipäeva.

Ja kuigi ma tean, et raamatute ostmine pole üldse öko, siis mõningaid raamatuid ma ikkagi tahan endale. On küllalt ka neid, mida osta ei raatsi, mida raamatukogust laenutada – aga kõige lemmikumad võiks ikka kodus riiulis olla. Sest üks õige kodu on mõnusate suurte raamaturiiulitega. Et lastele ka kirjanduspisik külge hakkaks 🙂

(Jajah, mul on kodus praegu umbes 20 lugemata raamatut ja ma tahan neid juurde osta. Jajah, kui ma Londonisse lähen ja kuskilt mõne Clarki või Collinsi sooduspakkumise leian, à la kolm raamatut £5 eest, siis ma ostan neid sealt ükskõik kui suure hunniku. Jajah, ma tean, et ma olen hull)

RAAMATUD JU!

Scroll to Top