Jan 282009
 

Kuna mul sattus üle pika aja ette vaba hetk ühes tahtmisega fotosid korrastada, hakkasingi sellega vaikselt tegelema. Ühtlasi vaatan vanu fotoalbumeid läbi ja nii mõnegi foto puhul tekkis mõte: huvitav, kas fotol oleval inimesel endal üldse on see pilt olemas? Huvitav, kas tal paneb ikka veel fotosid albumitesse?

Minu meelest on kurb tõde see, et digi surub üha enam peale ja vähemalt minu tutvusringkonnast ei vaevu suur enamik juba ammu fotosid paberkandjale tegema. Piisab ju sellest, kui need arvutis olemas on ja sealt vaadata saab – näebki suuremalt kui väiksel 10×15 paberitükil.

Mul jooksevad ka parimad pildid screensaverina, aga minu jaoks ei asenda albumeid miski. Ärge saage valesti aru, ma jumaldan digifotograafiat – see annab mulle hindamatu võimaluse pilte ise oma tahtmist mööda kadreerida ja töödelda. Aga siiski – nii mõnus on neid pärast parimate välja valimist, töötlemist ja paberile trükkimist kronoloogiliselt albumisse paigutada.

Nii mõnus on seda albumit hiljem ise lehitseda ja sõpradele näidata. Kohe teine tera kui ekraani vahtimine.

Kui paljud teist endiselt paberkandjal fotoalbumeid “peavad”?

Jan 282009
 

Mul läks eelmise postituse kirjutamisele (seda siis koos üle lugemise ja vajaliku vigade parandamisega) pea kolmveerand tundi. Pole ju eriti pikk tekst tegelikult?

Aga pean tunnistama – mul on ikkagi jube hea meel, et ma kogu aeg nii palju kirjutan – kirjutan ju endale ajalugu. Kui ma ei kirjutaks, ei mäletaks ma kolmveerandit neist asjadest juba paari kuu pärast.

Juba praegu on aasta-paari taguseid postitusi põnev lugeda – enamik on meelest läinud ja ma ise olen kohutavalt palju muutunud.

Nii et hästi kulutatud aeg, ma ütleks. Olgu mu hobid nii tavalised kui tahes, neist on kasu.

Jan 282009
 

Ausa ülestunnistuse mõttes pean kõigepealt ära mainima, et eile ei teinud ma peaaegu mitte midagi asjalikku – pühapäeva õhtul vara magama minemisest ei tulnud miskit välja, seega magasin poole kaheteistkümneni ja vahtisin terve päeva Dexterit (ma hakkasin alles esimese hooaja keskelt Mehega koos vaatama, nii et esimesed osad olid puhta nägemata). Plaanitud turule minemisest ja koristamisest ei tulnud niisiis miskit välja, aga kuna ma olin enesele lubanud mitte põdeda, siis võtsin asja vabalt.

Õhtupoolikul tuli meelde, et teadliku vanema projekti infopäev on, kuhu ma esiteks unustasin ennast kirja panna ja teiseks oli alguseni ainult poolteist tundi. Kuna Mees ei julgenud lapsega koju jääda, sest too oli terve päeva erilise apluse märke ilmutanud ning iga tunni tagant tissi nõudnud, läks ta hoopis ise ja mina jäin koju. Kuna Dexteris tulid juba need osad peale, mida ma näinud olin, võtsin ennast kokku ja tegin natuke kasulikke asju ka – tunne sai kohe asjalikum.

Eile õnnestus siis lõpuks normaalsel ajal magama minna – umbes üheteist paiku. Nii polnud mingi probleem täna üheksast ärgata. Pärast dušši ja hommikusööki kihutasime Kessu juurde, kes oli lahkelt lubanud oma pesumasinat kasutada.

Kuniks pesu pesi ja laps Kessu akna taga lõunaund magas, veetsime meie mõnusasti aega Kessu plikat toites (loodetavasti hakkab minu laps ka nii hästi sööma – peaaegu kõik toit sai suhu, ei löönud lusikat ega keeranud järsku pead ära) ja Kessu küpsetatud imemaitsvat porgandipirukat süües. Njämm. Kreegimehust tehtud morssi saime ka veel. Udupeen.

Hiljem kodus jätkasin sama toimekalt – koristasin ja küürisin puhtaks vannitoa ja esiku. Kahju on vaid sellest, et vannitoas pole võimalik seda puhtust suuremat hoida – kõik läikima löödud peeglid, roostevaba teras ja puhtakspestud totsikud on rikutud pärast järgmist duši all käimist – meil pole kraanikaussi (kraani torust jookseb vesi otse vanni) ja ainsad riiulid asjade hoidmiseks asuvad dušile nii lähedal, et vesi pritsib peale, hambaharjatops näiteks on pidevalt poolenisti vett täis.

Aga noh, hetkel pole veel keegi duši all käinud, seega on topsid tühjad ja puhtad ning segisti ja dušitoru läigivad :P Naudin seda ilu, kuniks antakse.

Esikus panin peale põhjaliku põranda puhastamise ja pesemise veel hunniku jalanõusid korralikult ära, paigutasin joped ümber, nii et uksele lähim nagi jäi külaliste jaoks vabaks, ning sorteerisin kõik mütsid-sallid-kindad ära – seal riiulis valitses juba mitu kuud täielik tohuvabohu.

Kööki hoiame endiselt hoolega piinlikus korras, nüüd siis ongi veel toad jäänud. Kuna Vaska tuleb homme külla, siis pean täna enne magama minekut elutoa näilisse korda saama, magamistoa ukse saab lihtsalt kinni lükata :P

Kuna ta tuleb juba hommikul, on meil pärast tema lahkumist just paras aeg lapsega välja jalutama ja turule minna (meil on terve suur kilekotitäis munareste kogunenud, saame need loodetavasti mõnele tädikesele ära anda, kes neid korduvkasutaks). Ja ehk õhtul veel koristada.

Plika oli õhtul veidralt närviline – muudkui nuttis ja oksendas. Oksendas ilmselt sellepärast, et ta ripub mul pidevalt tissi otsas ja ei krooksu korralikult. Miks ta nii palju nuttis, ei tea siiani – ehk oligi lihtsalt õhk maos. Igatahes kussutasin ta üle pika aja süles magama – aga siis sai uni ka nii sügav, et ta ei sipelnud isegi soojast sülest jahedale tekile panemise peale.

Nii et igati produktiivne päev on olnud ja ma olen endaga ülirahul.

Lõpetuseks üks vahva foto. Mees, kes voodis fotol näha olevas asendis selga puhkas, jäi sinna samamoodi magama. Karu pani ta siis silmile, kui ma toa tule põlema panin, et lapsele täis oksendatud riiete asemele kummutist midagi puhast otsida.

Selle foto tegemise ajal ta juba norskas. Lõpp naljakas vaatepilt. Olete te kunagi kohanud kedagi, kes sellises asendis magaks? Ja see karu silmil, see on nagu kirss tordil :D

Ega’s midagi, hiljemalt tunni aja pärast vaja magama minna, hakkan parem tuba koristama :)

Jan 272009
 

Kuna olin mitmelt poolt lugenud, et 2-3 kuu vanustel lastel tekib sageli kasvuperiood, mil neil on rohkem piima vaja ning nad tahavad seega mõni aeg tavalisest tunduvalt tihemini süüa, et piima tootlus suureneks, siis ei olnud ma eile kuigivõrd üllatunud, kui laps mul terve päeva praktiliselt iga poole tunni tagant tissi otsas rippus. Kui me ta õhtul kell üksteist lõpuks magama saime, magas ikkagi hommikul kuueni välja, nii et öö oli ka rahulik.

Täna oli tal esimese kahe söögikorra vahe juba olude sunnil lühem, sest läksime ju välja ja enne seda oli vaja kõht täis saada. Siis magas ta pikalt Kessu akna taga lõunaund ja sõi jälle kodus üles ärgates.

Niisiis oli eilne ununenud ja mina ei saanud tükk aega aru, miks laps nii viril on ja magama jääda ei taha, ehkki on silmnähtavalt unine. Lõpuks välgatas, et viimasest söögist on juba üle tunni aja möödas. Nojah – ahmis mõnuga tissi ja jäi seal otsas lõpuks magama. Nagu naksti.

Endal oli päris häbi, et asja kohe läbi ei hammustanud ja vaesel lapsel nälgida lasin :P

Jan 272009
 

Ärkasin täna kella peale, üheksast. Laps magas vähemalt pool tundi kauem, jõudsin veel duši all käia. Aga nähtavasti pole vaeseke harjunud nii vara ärkama ja nii pikalt üleval olema – tahtis vägisi igas asendis magama jääda. Söömisest ei tulnud eriti miskit välja, paar lonksu võttis, siis sülitas tissi suust välja ja magas nagu nott.

Me lähme nüüd Kessu juurde pesu pesema, laps saab nii kaua akna taga lõunaund magada. Loodetavasti ei ärata nälg teda üles ;)

Jan 262009
 

Naeratus on meil pikemat aega juba täiesti tavaline asi, aga täna hakkas Plika esimest korda päriselt naerma.

Mees pani ta kõhuli tegevustekile ja keeras tal näo ees teki külge õmmedud krabisevat lehte edasi-tagasi – laps muudkui vaatas ja naeris. Täitsa pikka aega.

Selleks ajaks, kui ma ükskord fotoka kätte sain ja filmima hakkasin, oli ta kõhuli olemisest juba väsinud ja naer oli kohati veidi nutune… Aga see oli naer, surmkindlalt.

Hästi jabur oli seda kuulata. Midagi täiesti uut :)

Meil on praegu netiga probleemid – kaob iga natukese aja tagant ära ja tuleb siis kohe tagasi, videot seega üles laadida ei saa.

Jan 262009
 

Mulle tuli just Myspace’i uudiskiri, aga mul pole mitte kõige vähematki mälestust seal registreerumisest. Ma ei leidnud kuskilt kohta, mis registreerumise aega ütleks, aga olin pannud postikoodi, millest sain teada, et elasin tollal Mustamäel – seega siis millalgi 2006. aastal.

Huvitav, MIKS ma seda tegin…

Ühtki uudiskirja pole ma kusjuures varem saanud.

Noh, hiljemalt 48 tunni pärast on see nende lubaduste järgi kustunud. Jube keeruline on sellistest kontodest lahti saada.

Jan 262009
 

Mul tuli just plomm välja. Niisama seda ilmselt jätta ei saa, juba hammaste pesemisel oli tundlik. ÜLDSE ei ole tahtmist hambaarsti juurde minna, veel vähem talle maksta.

Jan 262009
 

Ma ei koristanud täna mitte midagi :P

Magasin üheteistkümneni, sõime kuidagimoodi kella poole kolmeni hommikust (ausõna, ma ka ei tea, kuidas see võimalik on), käisime Maximas ja kulutasime jälle 500 krooni… Tagasi jõudes oli lihtsalt väss peal ja nii sai ülejäänud õhtu niisama maha logeletud. Söödud ja Dexterit vaadatud ja lapsega tegeletud.

Aga noh, homme on ka päev. Ja ma üritan pidada seda lubadust, mille ma endale juba igiammu andsin ning mida ma olen viimasel ajal pidevalt meelde tuletanud – ei ole mõtet põdeda asjade pärast, mis on juhtunud, sest põdemine ei tee neid paremaks. Ei ole mõtet vihastada, kui 20 krooni maksnud lambipirn enne lambi sisse jõudmist maha kukub ja katki läheb. Ei ole mõtet enda peale vihastada, et ma täna midagi koristada ei viitsinud – eile koristasin vähemalt neli tundi ühte väikest kööki ja lõppude-lõpuks – kuhu mul kiiret? Endal on lihtsalt puhtas ja korras kodus parem olla, muud midagi. Kuniks koristada ei viitsi, karistab mind segadus :)

Kui külalised tulema peaksid, saaks kõik ülehelikiirusel korda, aga seda pealiskaudselt. Seni jätkan “üks ruum korraga, aga põhjalikult” plaaniga.

Vähemalt on köök selleks puhtaks pelgupaigaks, kus ma religioosse pühendumusega korda hoian, kuniks mujal veel sassis on.

Aga õhtuti on ju hoopis põnevam arvutis istuda ja blogi kallal nokitseda. Nokitsemist, nagu mainisin, jätkub määramata ajaks – nelja aasta postituste sildistamine. Muuseas otsustasin vanadele postitustele pilte ka lisada, kui mul neid mingist kirjeldatud sündmusest olema peaks – tol algusajal ei tulnud miskipärast pähegi seda teha. See kõik kokku on aga suhteliselt aeganõudev ettevõtmine – loen ju kõik läbi ka.

Nojah, nagu juba mainitud – kuhu mul kiiret :)

Tahaksin hakata jälle oma fotoalbumitega tegelema – viimased fotod said paberkandjale ju enne Londonisse kolimist, pea kaks aastat tagasi. Raha fotode tellimiseks pole hetkel nagunii, aga albumisse valimine ja üleüldine organiseerimine võtab nagunii päevi, kui mitte nädalaid.

Mh, enne pole vist mõtet, kui blogiga lõpetanud olen – kõik see nokitsemine võtab nii palju aega, pean ennast kasvatama, et seda aega rohkem kohustuste jaoks hoida.

Nädalavahetus on läbi, täna pean küll hiljemalt kolmest magama minema, et homme kella peale tõusta jõuaks. Vaatame, kuis see üllas plaan õnnestub.