Unine laupäev

Võib ju võtta nii, et me käime Pärnus puhkamas, eks? 😉

Kõigepealt olime eile tavalisest kauem üleval (saime nii poole kahest või kahest magama). Selle tagajärjel magasin mina täna veerand üheteistkümneni (Mees ja Plika tõusid juba enne üheksat).

Pärast poole päevani kestnud hommikumantlis luuserdamist toppisime ennast lõpuks riidesse ja läksime jalutama, et laps ikka oma värske õhu normi kätte saaks.

Hiljem kodus lõunasöök, siis niisama äraolemine, siis õhtusöök ja siis jälle niisama äraolemine. Nii see päevake läbi saigi 🙂

Okei, ma pean tunnistama, Mees on minust tunduvalt tublim olnud – peale varase ärkamise olid temal ka hommikust saati riided seljas (mina olin see hommikumantlilohe) ning isegi poodidesse jõudsid nad emaga õhtupoolikul – Mees tahtis ema autoga sõitmist proovida, mina jäin lapsega koju.

Plika ei väsi mind meeldivalt üllatamast – ta peab ennast lihtsalt nii hästi üleval! Eks oma osa ole muidugi nii selles, et ta on juba natuke vanem, kui ka selles, et siinsed näod ja keskkond hakkavad talle juba tuttavamaks saama.

Igal juhul on ta olnud enamik ajast paras rõõmupallike – muudkui seletab ja laliseb omaette, naeratab laialt, istub meie söögiaegadel viisakalt turvatooliga laua ääres ja kõristab oma lambukestega, laseb vanaisal ennast väikse kõdi ja lollide nägudega naerutada… Vahel muidugi on väsinud ja viu-viu ka, aga seda kindlasti mitte rohkem, kui kodus olles, pigem isegi vähem. Isegi õhtul mängis tükk aega omaette lambukestega ja rääkis vanaemaga juttu, ei mingit virinat ja kussutamist. Kui ma ta lõpuks voodisse panin, magas praktiliselt minutiga.

Pildi peal on hetk tänasest õhtust, kui Plika vanaemaga telekat vaatas.