Käisime ennist Plikaga jalutamas – kuna käru pole kaasas, siis linaga ning nagu Pärnus ikka, suundusime mere äärde.
Meretee algusesse oli pargitud üksjagu autosid, mis oli suhteliselt kummastav – tavaliselt pole neid seal ühtki.
Mere äärde jõudes nägime, et kaugel-kaugel on ridamisi musti täppe – no neid oli ikka PALJU. Jalutasime mööda jääd tükk maad edasi, aga täppideni ei jõudnudki – üks inimene tuli tagasi ja kinnitas, et tegu on tõepoolest kalameestega.
Igal juhul oli see väga ulmeline vaatepilt – nii kaugele, kui silm seletas, oli kõik täiesti valge ja vaikne, maa ja taevas ühte sulanud, silmapiiri polnud praktiliselt nähagi… Ja siis need mustad täpid. Selja taha vaadates paistis tumehall linn.
Kahju, et fotokat kaasas polnud.