Ma olen kirjutanud seda blogi alates jaanuarist 2005 – praeguses stiilis alates suvest 2006. Ma olen lugenud läbi igavesti palju teiste blogisid ja näinud paljudes neist ringlevat küsimusi kõige blogimisega seotu kohta. Ise pole millegipärast neile kunagi vastanud, aga nüüd tuli tahtmine. Kindlasti on neid küsimustikke erinevatest aegadest ja mitmeid varieeruvaid, aga mina kasutan seda, mille Krati blogist leidsin.
1. Kuidas ja miks sa alustasid?
See oli detsember 2004, kui Kaidi tuli MSNis rääkima, et näe, selline huvitav asi on, Madis tegi, ma tegin ka. Nemad kumbki kusjuures praegu ei blogi (st olemas on, aga pole juba nii ammu kirjutanud, et ma isegi ei lingi neid). Igatahes – ma siis registreerusin Bloggeris. Ise ei viitsinud kohe kirjutama hakata, aga kui olin jaanuari lõpus läbi ilgema häda oma seminaritöö valmis treinud, oli enese väljaelamise vajadus nii suur, et valmiski esimene blogipost.
2. Kas see on sinu jaoks muutunud ja kas oled leidnud mingit uutmoodi identiteeti?
On muutunud, oo jaa. Ja kuidas veel 😀 Alguses kirjutasin puhtalt endale ja oma sõpradele – oli kord juba selline aeg, et ei jõudnud kõiki nii tihti näha, kui oleksin tahtnud, seega oli hea oma elu kõigile ligipääsetavasse kohta kirja panna. Kirjutasin harvemini – kohati pikemaid postitusi suvalistel kindlatel teemadel, kohati hetki igapäevaelust, kohati pikki kronoloogiaid, kus sai kõik viimas(t)e kuu(de) jooksul juhtunu lühidalt kokku võtta.
2006 oli minu jaoks suurte muutuste aeg. Olin pärast pea kolmeaastast ja turvalist suhet jälle vaba ja vallaline, esimest korda elus majanduslikult täiesti iseseisev – sukeldusin täiega ellu. No ja siis tulid need eriti kreisid kuud koos Lepaga – ju siis tundsin ise, et on, mida kirja panna, on, mida tahaks hiljem mäletada. Ja hakkasin tihemini kirjutama. Samas stiilis nagu praegu.
2006. aasta lõpus avastasin esimest korda, et mu blogi loetavus on päris suur ja et neid lugejaid tekib järjest juurde. Tekkisid ka esimesed püsikommenteerijad, kellest on praeguseks välja kasvanud täitsa asjalik võrgustik. Uusi linkijaid tuli järjest juurde…
Ja koos selle kõigega läks ka vastutus järjest suuremaks. Olen alati olnud keskmisest kõvasti avameelsem ja kirjutanud internetiavarustesse probleemideta isiklikust elust ja siseheitlustest – asjadest, mille avalikust jagamisest paljud suurema privaatsfääriga inimesed sageli aru ei saa, mille peale nad õlgu väristavad, mille pärast nad mulle isegi etteheiteid teevad.
No ja siis muidugi kõik need lõppematud küsimused. Kui palju on liiga palju? Kui palju ma võin ennast kõigile avada, ilma et see mulle ennast ühel päeval valusalt kätte maksaks? Kas ma ikka olen endale teadvustanud, kui palju perverte netis ringi liigub? Jne jne jne.
On olnud lahkarvamusi sõprade-tuttavatega, kellest olen kirjutanud midagi, mis neile ei meeldi ning mida on tulnud kas muuta või üldse maha võtta. On olnud juhuseid, kus minust on arvatud, et ma olen kellegi kohta tema teadmata midagi kompromiteerivat kirjutanud, ehkki tegelikkuses olid nood inimesed asjast täiesti teadlikud ning minust arvati ilma põhjuseta s*tasti. On olnud liiga palju ärritavaid kordi, kus keegi on muretsenud, kas ma ikka kellestki teisest midagi liiga palju kirjutanud pole – ehkki see “teine” loeb ka mu blogi ja ütleks ise, kui talle miski ei sobi.
On olnud vestlus tööandjaga, sest kunagi, kui kirjutasin veel pea olematule lugejaskonnale, rääkisin kõigest otse loomulikult õigete nimedega ning hiljem natuke kreisimalt ja suuremale lugejaskonnale kirjutades ei olnud see enam vastuvõetav – muutsin pärast seda vestlust oma kirjutatu üldisemaks ja probleem sai seega lahendatud.
On olnud lõputuid vaidlusi paljude inimestega, kes arvavad, et ma kirjutan liiga avalikult, et ma kirjutan absoluutselt kõike, mida sülg suhu toob, et ma ikka absoluutselt ei mõtle, mis see kõik endaga kaasa tuua võib. Ja oi, kuidas nad eksivad – on nii palju, millest ma EI kirjuta. On nii palju kaalumist, millest ja kuidas kirjutada võib. Lihtsalt – kuna minu avameelsuse tase on kord juba keskmisest tunduvalt suurem, võib võõrastel jääda ekslik mulje kõigi nende asjade suhtes, mida selle lõigu algul mainisin.
Aga ma olen sellest kõigest õppinud ja tegutsen nüüd loodetavasti paremini ja läbimõeldumalt, ilma et kellelegi oma kirjutamistega liiga teeks. Võõrastele eksliku mulje jätmisega ei ole paraku miskit teha.
Mu päriselu ja blogielu on nii risti-rästi läbi kasvanud, et ma ei oska ega taha neid enam ammugi lahti harutada.
Blogi-Tikri identiteet on juba päris pikka aega päris tugevasti küljes. Ainult endale ma lihtsalt ei viitsiks kirjutada ja siis oleks kogu see värk olemata. Ma olen ikka parajal määral edev ka – teistele kirjutada on palju põnevam ja… Ikka ju kõditab enesehinnangut, kui lood midagi sellist, mis teistele huvi pakub.
Ma ei pea ennast mingiks kirjanikuks, kaugelt mitte. Lihtsalt tähendan oma elu üles ja mul on hea meel, et mu kirjutatu ka teistele meeldib.
Alguses oli õõvastav küll, kui lugejanumbrid järjest kasvasid, kui ma Blogtreesse sattusin jne. Nüüdseks olen selle kõigega harjunud – blogipuus on nii palju blogisid, et minu oma kaob õndsalt ja anonüümselt teiste vahele ära, uued lugejad tähendavad uusi toredaid tutvusi, rohkem häid nõuandeid, rohkem potentsiaalseid toredaid uusi blogisid, mida ise lugeda.
3. Mis on kõige parem/halvem blogimise juures?
Oi, paremat on ikka nii palju rohkem! Ma saan ennast välja elada. Ma saan endale ja oma lastele ajalugu kirjutada. Ma saan sõpru-tuttavaid-lähedasi oma eluga kursis hoida. Ma saan nii palju uusi ja toredaid tuttavaid teiste blogijate ja lugejate näol. Ma saan oma kommenteerijatelt nii palju häid nõuandeid ja infot. Ma sain näiteks tasuta fotostuudios käia. Jne jne jne.
No ja nii hea on lihtsalt oma blogi kallal nokitseda – kujundust endale sobivaks muuta jms. Blogi on nagu kodu – üritad mõlemat vastavalt oma maitsele võimalikult mugavaks ja ilusaks kujundada. Kui oled blogi uuenduskuuriga edukalt ühele poole saanud, on sama hea tunne kui pärast remonti. Ainult et internetis on seda kõike tunduvalt kergem teha 😀
Halvim, mis minuga juhtunud on, on eelmises punktis kõik välja toodud – peamiselt erimeelsused, vaidlused, väikesed tülid tänu liigsele avameelsusele.
Aga jaa, otse loomulikult ma tean, mis kõik veel juhtuda võiks. Mitmete blogi(ja)te peal on ära nähtud, kui dramaatiliseks asi lõpuks kiskuda võib. Üritan kõige oma avameelsuse juures mitte liiga seebiooperlikuks muutuda – selliselt seebiooperlikuks, mis võib hiljem mulle endale ebameeldivusi tekitada.
Väga kuulsaks ei tohiks ma saada – siis kisuks sopaajakirjandus mu blogist omatahtsi sobivad laused välja ja väänaks neid nii, nagu neile sobib. See oleks õudus! Poliitikukarjäärile olen ammu kriipsu peale tõmmanud – aga jumala eest, see on viimane, mida teha tahaksin, nii et vahet pole.
Kui mulle tekiks kuskilt miskipärast vihavaenlane, saaks ta minu kirjutatut samuti omatahtsi väänata ja blogist välja kistud katkenditega minu mainet kahjustada ja minust väära pildi luua.
Mõlemal puhul saaksin ma seda mainet ja pilti küll huvilistele omapoolsete selgitustega taastada, aga see oleks ju nii tüütu. Ja kindlasti oleks neid, kes üldse ei tulekski selgitust küsima, vaid arvaks minust vaikimisi halvasti. Kindlasti on neid juba praegugi. Aga kõigile ei saa meeldida, nii et mul on suhteliselt suva.
Kui mõni psüühiliselt haige või kurjade kavatsustega inimene võtaks mind endale kinnisideeks, võiks mu kehvasti minna. Aga seda viimast võib teoreetiliselt juhtuda igaühega – ka nendega, kes blogi ei pea. Optimistina arvan, et minuga seda ei juhtu. Igasugused eluoluliselt tähtsad andmed jätan muidugi varjatuks – terve mõistus, eks.
4. Kas oled tahtlikult anonüümne või annad ennast lihtsalt ära?
Ma säilitan tahtlikult teatud anonüümsuse, aga tean, et inimesele, kes viitsib detektiivi mängida, annan ma ennast siiski ära.
Ma kasutan täiesti teadlikult 99% ajast oma bloginime, ehkki mu eesnimi on paar korda kuskilt läbi käinud ja ma ei pea vajalikuks seda ka ekstra maha võtta.
Ma ei kirjuta oma Eesti töökohast nii, et selle nime googeldades minu blogini jõutaks, ehkki asjatundjamatel inimestel ei olnud mu viimase töö puhul kuigi raske kaks ja kaks kokku panna ning ära arvata, mis firmaga täpselt tegu on. Londonis oli teine asi, sealsetest kohtadest võis avalikult kirjutada. Nüüd Eestis, kui jälle tööle minema peaksin, kirjutaksin ilmselt veel vähem ja veel üldisemalt, kui üldse midagi – nii on lihtsalt arukam.
Ma olen üritanud oma koolidest üldisemalt ja nimesid nimetamata kirjutada, aga ülikooli suhtes olen ennast ammu ära andnud ja gümnaasiumiga ilmselt annan ka – mul oli lihtsalt nii lahe kool, et sellest tahaks vahel rohkem rääkida. Mu nime saab nagunii muid allikaid pidi ka kätte, kui hirmus tahtmine on ja ma olen ennast googeldades jõudnud nii ehk naa järeldusele, et selles infos pole midagi valgustkartvat.
Ehk siis – blogist ei saa üldisel ja kiirel lugemisel miskit väga detailset ja informatiivset teada, aga süvenedes ja detektiivi mängides saaks rohkem jälgi ajada. Ka sealtkaudu ei jõuaks millegi väga eriliseni, aga kandikul ma oma täisnime ulatama ei hakka.
Nojaa, fotod on muidugi omaette teema. Kõik püsilugejad tunneksid mu tänaval ära. No ja siis? Tulge juurde, ütelge tere, kutsuge kohvile – mul on ainult hea meel 🙂
5. Kas sa oma loetavust oled kunagi lugenud?
Sitemeter sai peale pandud sügisel 2006, kui liiklus mu saidil tihenema hakkas – puhtalt uudishimu pärast. Google Analytics sai miskipärast peale alles eelmise aasta lõpus ja sellest on siiralt kahju – mõnede asjade kohta (nt otsingud, linkijad jm) saab sealt võrratult palju täpsemat infot. Kasutan mõlemat puhtalt lõbusast uudishimust, et saada aimu, kes siin käivad ja mida tahavad. Külastajaid on ühes päevas praegu 500 ringis – vahel veidi alla, vahel veidi üle.
6. Kas on olnud mingeid üllatusi või stoorisid seoses blogimisega ja su blogi lugejatega?
Oojaa, küllaga 🙂
Kõige lihtsamatest näidetest üllatus stiilis: oot, SINA loed KA mu blogi või? Tuleb siiani ette.
Siis üllatas mind see, kuidas mu blogi loetavus rasedaks jäämisel ja Eestisse kolimisel järsult kasvas – ise arvasin, et pigem langeb, sest kes seda igavat titejuttu ikka lugeda viitsib – seksi, suhteintriige, põnevaid seiklusi ja muud taolist siit ju enam eriti ei leia. Aga näe – tuli välja, et leidsin enda jaoks täiesti uue “turuosa” – lastega pereinimesed. Kindlasti on nüüd ka mõningaid vanu lugejaid, kes siia enam eriti tulla ei viitsi, aga uued lisandunud katavad vanad kadunud mitmekordselt.
No ja siis üllatavad mind mu lugejad, viimasel ajal üha rohkem. Sellest ajast saati, kui ma oma meiliaadressi avalikuks tegin – see oli üks ütlemata õige tegu. Nüüd saan ikka aeg-ajalt kirju lugejatelt, kes räägivad, kuidas nad siia sattusid, miks nad mind loevad, kes nad ise on… Palju ilusaid ja häid soove 🙂
Ja üllatavalt on tulnud ka mitmeid reaalseid abipakkumisi/kingitusi – käisin tasuta fotostuudios, tänu ühele lugejale sain tasuta fotosid ilmutada, nüüd sain just neli lehte beebipille… Ilmselt on näiteid veelgi, hetkel ei tule unise peaga rohkem meelde.
See on minu jaoks nii üllatav ja armas, et üks võhivõõras inimene lihtsalt kirjutab ja pakub midagi – mul ei tule pähegi eeldada, et keegi peaks midagi sellist tegema.
Kõik selliseid kirjad ja kingid teevad südame ütlemata soojaks 🙂
7. Mismoodi su blog oma nime sai?
Hahahaa. Kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada, siis minu igivana hüüdnimi Tikrike tuli minu esimese pikaajalise suhte teispoole kirjutet… rate.ee iseloomustusest. Jajah, just nii! Mäletate veel neid aegu, mil rate oli täiesti aktsepteeritav koht ka normaalsetele inimestele? Mhmh, mina ka eriti ei mäleta. See oli AMMU. Novot, igatahes sealt tuli Tikrike. Ja pärast meie lahkuminekut tundsin äkki, et Tikrike on suureks saanud. Sellest ajast saadik olengi Tikker. Nüüdseks on nime algupära ammu ununenud ja olengi Tikker mis Tikker mis Tikker 🙂
—
Ma olen vist juba legendaarne oma põhjalikkuse ja võime poolest kirjutada lühikese konkreetse vastuse asemel hiigelpikk heietus. Pole erand ka see postitus.
Mõningad üldised mõtted selle blogi oleviku ja tuleviku kohta on veel siiski kirjutamata.
Ikka see avameelsuse küsimus – kui palju võib kirjutada, ilma et endale häda kaela tõmbaks? Nagu eespool pikalt seletatud, pole minul siiani suuremat häda olnud ning olen kõiki plusse-miinuseid üpris põhjalikult kaalunud.
Tervisest kirjutamisega võiks ettevaatlik olla, seda ma tean. Samas pole meie peres seni olnud midagi varjamist väärt – mis vahet on, kui ka teised teavad, et Plika on terve ja rõõmus nagu noor nirk või minul oli kõhugripp või Mehel külmetus… Millegi tõsisema ja pikaajalisema puhul (mida loodetavasti ei tulegi) mõtleks muidugi tõsisemalt, kas ja kui palju avaldada.
Otsesed faktid ja isikuandmed on hell teema. Üritan oma elukoha võimalikult üldiseks jätta, samas ei pea vajalikuks varjata, et elan Tähtveres. Annan endale aru, et ei ole mõttekas pildistada väga üksikasjalikult oma kodu, aga kuni mul pole seal midagi väärtuslikku, ei näe ma ka põhjust mitte pildistada, kui ma tahan näiteks jagada oma rõõmu uue toreda sisseseatud elamise üle vms. Kui meil ükskord päris oma kodu on ja sellega seoses püsivamad ja kallimad asjad hakkavad tekkima, eks siis olen lihtsalt veel üldistavam ja diskreetsem.
Fotod. Mina olen täiskasvanu ja Mees niisamuti – meie piltide üle otsustame seega me ise. Mul pole mingit probleemi sellega, kui keegi mu Tartu tänavatel ära tundma peaks – seega, miks mitte. Lapsega on teine asi – praegu on ta veel beebi, aga kui ta juba rohkem oma nägu läheb, siis pean tõsisemalt mõtlema. No ja siis veel muidugi see küsimus, kui eetiline on kirjutada internetiavarustesse kellestki, kes pole mulle selleks nõusolekut andnud. Minu laps küll, jaa. Aga ühel heal päeval on ta piisavalt suur, et asjadest oma arvamust omada ja talle ilmselt ei meeldiks leida internetist fotosid oma paljast pepust või muust taolisest. Talitan oma parema äranägemise kohaselt, aga mingi hetk lähevad fotod ja tundlikum info ilmselt lihtsalt parooli alla.
Üleüldiselt loodan, et Bloggeril on varsti mõistust tekitada oma keskkonda WordPressile sarnaselt üksikute postituste parooli alla panemise võimalus – see on asi, millest ma siin reaalselt kõige rohkem puudust tunnen. Keskkond meeldib mulle muidu väga – minu arust on see kõigist omataolistest konkurentsitult kõige lihtsam ja funktsionaalsem. WordPress EI ole nii hea (ehkki jah, parooli alla panemise võimalus on nende suur pluss). Aga see on muidugi ainult minu arvamus.
Kui Bloggeril üksikute postituste parooli alla panemise võimalust ei teki, siis kolin lõpuks ikkagi ilmselt WordPressi ümber ja panen osa vanematest postidest ka parooli alla. Ja loodan, et noist viiesajast igapäevasest lugejast võtavad parooli küsimise julguse kokku ka need, kes pole endast seni mingit nähtavat märki jätnud.
Teistest kirjutatu ja teiste fotod. Olen oma õppetunnid vast kätte saanud – kirjutan teistest enamasti üldiselt, pigem positiivselt, vastavalt sellele, kui hästi ma inimest tunnen ja tean, mis talle vastuvõetav on. Fotosid panen siis, kui lubatakse – paljude puhul pole vaja luba küsida, sest see on vaikimisi olemas.
Negatiivsed emotsioonid. Kui ma vihastan Mehe või mõne sõbra peale… No ma üritan sellise konkreetse solvamise ja tigedusehood siit välja jätta. Vahel kirjutan ikka teravamalt ka, aga eks ma jällegi tean, kes mida kui palju kannatab ja lubab. Tagantjärele tahaks hullemad lihtsalt parooli alla panna, olekski korras.
Aga üleüldiselt leian, et olen kõik siinsega seonduva enda jaoks üpris selgeks mõelnud ja vähemalt hetkel rahuldavad lahendused leidnud – ei tohiks praeguse blogimisega kellelegi varba peale astuda ega muidu paha teha. Eks tulevikus vaatab ja muudab kõike vastavalt vajadusele.
See blogi siin on minu suurim hobi ja sõltuvus, väga oluline osa minu elust. Minu virtuaalne kodu. Mul on hea meel siin olla ja seda pidada. Ja mul on hea meel, et mul on nii palju virtuaalseid sõpru ja nõuandjaid.
Blogid on ütlemata toredad 🙂
muig mina leidsin su pärisnime orkuti kaudu üles kunagi, lihtsalt oma otsimisoskuse treenimiseks pühendasin sellele 7 minutit. aga ausõna, ma ei suuda seda meenutada, isegi eesnime mitte (see pole mulle ka oluline). nii, et kui ma sind koduselveris peaksin kohtama juhtuma, siis ma lihtsalt ülen sulle “tere tikker, ma loen su blogi”