Reisipohmell

—

Võtsin Balti jaamas automaadist 700 krooni välja. Kuna Londoni ajast oli Oyster ja muu kaante vahel ning tagataskus, panin harjumusest kaardi ja raha ka tagataskusse. Ise veel mõtlesin, et ei tohiks, ei ole turvaline – aga ah, mis seal ikka, me läheme ju nii lühikese maa. Võite kolm korda arvata, kas see raha oli Kompressorisse jõudes alles või ei.

Süüdistada pole kedagi teist kui iseennast. 90% ajast võtan ma korraga välja 250 krooni, selle kaotamise peale oleks õlgu kehitanud, natuke vandunud ja nentinud, et odav õppetund. Nojah, 700 krooni ei ole nii odav, päris kallis on. Masendusin ja valasin paar pisaratki. Aga mis seal ikka. Raha tuleb, raha läheb. Ma loodan, et äkki mingi ime läbi seda ei varastanudki mõni narkar või parm, äkki see lihtsalt kukkus maha ja selle leidis keegi, kellel oli hädasti raha vaja… Oeh.

—

Liimisin Londonis superliimiga kõrvarõngast. Keerasin poolikule tuubile korgi peale ja panin selle õlakoti väikesesse sahtlisse. Õlakott läks lennu ajaks kohvrisse, mis oli hirmus täis topitud. Tallinnas avastasime, et väikese sahtli sisu on poolenisti kinni liimunud. Midagi väga olulist seal küll polnud ja kõik asjad kannatada ei saanud – kaks juuksekummi on koti küljes kinni, võtmed ja pastakad veidi liimised, ei miskit erilist. Kõrvarõngad olid ka paraku seal sahtlis, ühe peal on liimiplekid, konks on ka liimine – see on ainuke, mis mulle tuska teeb. Teab keegi, millega superliimi lahti saab? Nojah, tuska teeb taaskord ka omaenese lollus üleüldiselt – kes käskis liimituubi kotti panna, ah…

—

Raha läks Londonis mõnevõrra rohkem, kui olin plaaninud, tulemuseks plaanitust väiksemad säästud edaspidiseks. Muidu poleks nagu hädagi, aga ülimalt irooniline on see, et enamik asju, mida osta plaanisin, jäid ostmata – ei saanud ma ühtki raamatut, ühtki arvutividinat, kohvistaffi, riideid ka pea üldse mitte. Aga no vähemalt Mees sai riideid küllaga, mõnusaid impulssoste nagu võrkkiik oli ka, rangelt võttes millelegi väga arutule ei raisanud. Ja eesmärk polnudki kokku hoida, eesmärk oli puhata ja lõbutseda. Seda saime küllaga.

—

Ühe asja üle olen ma tõeliselt uhke – pakkisin kõik kotid lahti niipea, kui koju jõudsin. Isegi arvutisse ei istunud enne 🙂

Aga sellegipoolest on juba praegu tunne, et peaks midagi tegema. Et ma laisklen oma päevi maha. Ehkki jõudsime koju alles pool kaheksa, Mees käis veel tunniks tööl ja kõigi kottide lahti pakkimine oli isegi kangelastegu. Eks ma muretsen juba järgmiste päevade eest 😉

Ma nüüd üritan oma pildisegadikus korda luua ja viimastest päevadest väheke põhjalikuma ülevaate anda. Ei ole kindel, kas täna jõuan, aga proovin.