Sep 222009
 

Pean tunnistama, et mälestused on siiani väga hektilised, eriti peo osast… Aga panen nüüd kõik kirja, nii kuidas meelde tuleb.

Sain hommikul täiesti õigel ajal üles. Kuna eelmisel õhtul olid kõik listid kolm korda üle kontrollitud ja võimalikult paljud asjad valmis pandud, polnud mul teha muud, kui riidesse panna ja hommikust süüa. Jajaa, söömise pidavat paljud pulmapäeval unustama või siis lihtsalt ei suuda seda teha. Kuna kell oli alles pool kaheksa, siis mingit isu mul muidugi polnud, aga sellegipoolest sõin kohusetundlikult kaks võileiba ja jõin tassi kohvi.

Punkt kell pool üheksa olin juuksuri juures. Seal jõudsime valmis isegi sutsu varem, kui plaanitud, soeng sai imeilus ning läks maksma kõigest 300 krooni (max oli 460, igaks juhuks olin ikka sellega arvestanud). Sel ajal, kui salongi kõrval parklas Katsi ootasin, helistati Pere leivast ning öeldi, et tort on juba valmis (lubati muidu kella üheks) – suurepärane! Tuju läks järjest paremaks.

Sel ajal, kui Mees õe ja õemehega tordil järel ning seda peosaali viimas käis, tegi Kats mulle kodus meiki. Kuna proovimeigi ajal sai algul julget silmameiki proovitud ning lõpuks siiski punase huulepulga kasuks otsustatud ning ma jõudsin järgmiste päevade jooksul üleüldse järeldusele, et ma tahaks silmi veidike teiste toonidega, tuli silmameik põhimõtteliselt nullist – mul polnud õrna aimugi, milline lõpptulemus saab. Oi, aga sai super – poleks osanud paremat tahtagi. Ilus ja tagasihoidlik. Ning sinna juurde erkpunased huuled :P

Nojaa, et kõik ei läheks nii ideaalselt, siis sai riidesse paneku ajal paar mõtlematut märkust pillatud, mis mu nii närvi ajasid, et hea tuju mõneks ajaks korstnasse lendas. Seega oli ilupildistamise alguses raske loomulikult poseerida, nii et ma nõudsin lihtsalt alkoholi.

Lahendus tuli lähemalt, kui oleks osanud oodata – Mehe õde ja õemees olid meile pulmarongis joomiseks suuuure šampuse ostnud, saime selle lihtsalt varem kätte. Mõjus väga turgutavalt – poseerimine läks järjest kergemaks ja hea tuju tuli tagasi.

Kõigepealt pildistasime Toomemäel. Siis hakkas tuul nii tugevasti puhuma, et mul oli hirmus jahe, nii et läksime mõneks ajaks ajaloomuuseumisse sooja. Siis sai Musumäel käidud ja Raekoja platsis ja Runni õue peal autot pesemas… Lõpetuseks veel mõned kaadrid stuudios ning juba oligi aeg kiriku poole suunduda.

See viisteist minutit, mil me kabinetti peitununa tseremoonia algust ootasime, oli küll õige närvesööv. Kui pildistamise ajal oli tuju laes ja nalja kui palju, siis see ootamine tegi tõsiseks ja pani jalad värisema. Õnneks läks kõik üle niipea, kui saime saali astuda.

Tseremoonia ise oli imeilus. Plika, kes oli terve ilupildistamise aja maganud, oli küll alguses viril ning polnud nõus ema süles olema, aga kui ta endi juurde võtsime, oli ta rõõmsalt nõus altari ees meie jalge juures kakerdama. No tahtis asjast osa saada, ega me ju ei saanud keelata :)

Kirikuõpetaja kõne oli nii ilus. Lauri ja Kadri koosmäng organistiga sujus ideaalselt – meie olime palunud neil mängida ainult Pachebeli “Canon in D-d” ja Bachi “Airi”, aga nad mängisid kaasa ka kõik muud lood ning tegid isegi sel ajal muusikat, kui inimesed alles kogunesid.

Ja üldse… Kõik oli perfektne.

No ja siis oli õnnitluste virr-varr. Pulmarong. Nime ärasaatmine. Kurepesa külge lindi sidumine. Peopaika jõudmine. Šampusejoomine. Söömine. Pulmaküünla süütamine. Avatants. Mängud. Veel tantsimist. Mitmeid pooleldi ebaõnnestunud pruudirööve. Õnnestunud peigmeherööv. Draama, kui viimatimainitu liiga pikale venis ning vanemate õnnitlemine nii kaua edasi lükkus, et Abikaasa vanemad juba läinud olid (vanaema väsis lihtsalt nii ära, et nad hakkasid kodu poole sõitma). Tordi lõikamine. Kimbu viskamine.

Kuna Plika oli rahvamassist üsna heitunud, ei olnudki ta nõus ema hoida olema, nii et pidime temaga kogu aeg tegelema. Seetõttu polnud meil peaaegu üldse võimalust inimestega suhelda – kogu aeg oli üks meist üldse kadunud ja teisel sada asja teha.

Pulmaisa oli super ja tema mängud mõnusad. Ma ise küll kõiki neist ei näinud, sest olin osa aega Plikaga väljas, aga kõik kiitsid. Naerda sai kõvasti.

Bänd oli samuti super. Avalooks laulsid nad meie lugu – Ain’t No Sunshine. Oh, see oli nii ilus. See oli võrratu. Ja ülejäänud õhtu oli lõpp mõnus tantsumuusika, ei mingit sülti. Jõudsin kõige muu kõrvalt päris palju tantsida.

Marko ja Raul olid pruudivalvurid ning võtsid oma kohustust tõsiselt – mul hoiti kogu aeg silma peal ja käidi näiteks WC ukse taga ka uurimas, ega mind röövitud pole. No okei, üks kord ma mängisin lahkusest kokku ja lubasin toitlustuse poole pealt kohal oleval inimesel end tagaruumi peita (no ta oli poistele lubanud, et meelitab mu lõksu), aga sealt leiti mind ka õige pea üles.

Nagu näha, oleks pidanud peigmehevalvurid ka ametisse panema, sest Abikaasa lasi ennast süüdimatult ära röövida ja kuna keegi telefoni vastu ei võtnud, siis ei õnnestunud lunarahanõuet tükk aega edastada. No ja siis oligi draama, kui Abikaasat tagasi ei tulnud, kõik hakkas venima, tema vanemad pidid ära minema ja… Aga no ikka juhtub, lõpuks sai kõik korda.

Pruudikimbu püüdis kinni Runn :D Ja kinkis selle Piiale. Nüüd ma siis ootan, millal nende pulma saab ;)

Pidu lõppes suuremas osas etteaimatavalt ära siis, kui bänd lõpetas. Käputäis entusiastlikke pidutses siiski edasi. Ise lahkusime peopaigast umbes kell kaks.

Selleks ajaks olin ma räigelt väsinud, korseti väel väljas olemisest oli kurk hirmus valus ja mul oli üleüldse tõsiselt külm. Plika, kes väljas kärus magas, ärkas taksosse tõstmisel üles ning sattus hotellis hüsteeriasse. Toa seinad osutusid olema suht papitaolisest materjalist, nii et kõrval lärmav peolt tulnud neljaliikmeline seltskond häiris meid üpris tugevalt. Mõte Red Bullist, mille olime varunud mõttega, et MINA oma pulmaööl küll ei maga, ajas mul südame pahaks. Nii et pulmaööst ei tulnud küll mitte midagi välja :D Mul oli paha ja halb ja ikaldus, jäime lihtsalt ruttu magama.

Aga hommikuks oli tuju tunduvalt parem ja kõik paistis helgem. Proovisime mullivanni ära ja otsustasime kiirelt, et see on mõttetu (ühesõnaga koju enam ei tahagi, jääme nende suurte juurde, mis ujulates ja spades on). Sõime peokohast kaasa võetud snäkke. Jõudsime kella kaheteistkümneks kirikusse teenistusele (kuna lendame juba reedel ära, siis tahtsime tingimata minna). Ülejäänud päev sai küll suures osas küll maha oleskletud, sest kõik olid liiga kurnatud, et midagi asjalikku teha. õnneks ema ja Abikaasa sugulased ja Maris aitasid mul palju koristada ja sättida, muidu oleksin täitsa hädas olnud.

Ja küll selle pulmaöö jõuab veel ka maha pidada. Sain selleks isegi ideaalse pulmakingi, aga sellest veidi hiljem.

Kessu muljetab siin. Otse loomulikult olin mina sel ajal lapsega väljas, kui Tauno oma nööpidest ilma jäi. Ebaõnn! :P

Vot sihuke pulm siis. Natuke draamat, palju positiivset emotsiooni, palju ilusaid mälestusi, palju toredaid sõpru ja sugulasi. Kõige rohkem on kahju sellest, et ei jõudnud üldse külalistega suhelda – kes konkreetselt ise rääkima ei tulnud, sellega ei jõudnudki. Ja samamoodi kahju on sellest, et ei tekkinud aega, kus oleks saanud kõigi soovijatega koos pilti teha – lihtsalt kuidagi nii kiire oli kogu aeg, et grupipiltki tuli alles üsna õhtul meelde (ja südamekujutisest jäin ka ilma, niuks, sest fotograafil polnud kõrgemat kohta, kust pildistada). Aktiivsemad tulid ja vedasid meid ise pilti tegema, nemad siis said.

Aga mis seal ikka. Vähemalt muidu, tundub, oli kõigil lõbus.

Oma välimusega olin ma tõeliselt rahul – absoluutselt kõik valikud, mis ma tegin, osutusid parimateks. Kleit (õigemini küll jah, seelik ja korsett, aga sama teeb välja) oli lihtne ja elegantne. Igalt poolt käis läbi minu lemmikvärv punane. Korseti tikand sai imeilus. Seelik oli täpselt õige pikkusega ja madalad kingad tegid liikumise muretuks. Ehetega läks ka hästi – sain klassikalised valged pärlid, mida tahtsin, aga samas olid ehted piisavalt massiivsed, sobimaks minu olemusega. Lisaks takistas see neil paigast liikumast – üherealine pärlikee või ripats oleks võinud kaelas viltu jääda, aga minu pärlid ei saanud kuidagi nihkesse minna.

Meiki ja soengut poleks ka osanud paremat tahtagi. Pruudikimp sai täpselt sama äge, kui pildil, millesse esimesest pilgust armusin – seda kõike hoolimata sellest, et vihkan nelke muidu siiralt. Nii et ma tundsin ennast imeilusana ning mul oli nii mugav ja muretu ringi toimetada, kui ühe maani seeliku ja võruga alusseelikuga üldse olla saab :)

Ühtki hädaabi listis olevatest igaks juhuks kaasas olnud asjadest (niit-nõel, plaastrid, peavalurohi jne) vaja ei läinudki – miski ei rebenenud, miski ei hõõrunud, miski ei valutanud, kõik oli kontrolli all.

Olime kutsele kirjutanud, et soovime saada ainult ühe lõikelille, aga ikkagi on meil praegu kodus lilleuputus. Poole vähem oleks võinud lilli olla, ausalt! Aga ilusad on :)

Kingituseks küsisime muidugi raha, sest ei osanud mingit muud soovi välja mõelda. Samas sai ka paljudele öeldud, et kui neil on mingi parem idee, siis jumala eest, lasku käia – meil on ainult hea meel. Nii me siis saimegi mitmeid muid kinke ka ja need kõik olid tõesti viimase peal – meile oli tehtud küünlajalg ja maal ja… Kaks purki mett saime ja purgi marineeritud seeni :D Pulmaküünal on ka kingitus, Kristi käsitöö.

Raha kingiti meile traditsiooniliste viiside kõrval ka rullikeeratuna purgis (ja see näeb nii nunnu välja, et ei raatsi kuidagi lahti lammutada, jääb mustadeks päevadeks), 1000 ühekroonist saime urnis ja kotis… Ja terve hunniku viiekrooniseid ja Kessu-Tauno käest kohvri, mille sees oli patakas kahekrooniseid :D Oh, ja Indoneesia raha on meil nüüd ka pool miljonit :P

Aga minu mätta otsast on kõige vingemaks kingiks siiski need kingad.

Need kingad kargasid mulle silma iga jumala kord, kui ma Walkingusse sattusin (ja pulmakingade otsingul sai seal kokku vähemalt viis korda käidud). Ma jumaldan punase ja musta kombinatsiooni, iga kord vaatasin ja ohkasin ja imetlesin. Aga ei ostnud – kordasin endale, et pole mõtet, sest 10 cm tikk-konts on liiga ebapraktiline, ma ei kannaks neid nagunii pea kunagi.

Ja ma olen üsna kindel, et ma pole Maidenile (ja kui te tulete nüüd mulle ütlema, et see oli keegi teine, siis ausõna, mina enam ei mängi – mul oli niigi raske pilti kokku panna, kes mida kinkis, mälestused on täiesti hägused ja kokku jooksnud) neid kingi mitte kunagi maininud, nii et ta ei saanud sellest kuidagi teada. Aga ometigi oskas ta just need välja valida. Ja täpselt parajad on ka.

Nüüd need seisavad mul riiuli peal ja käin neid iga natukese aja tagant imetlemas. Sobivad ideaalselt mu korsetiga, mis sobib nii gooti peol käimiseks kui Abikaasa võrgutamiseks. Nii et… :P

Ja siis saime me veel nii palju ilusaid kaarte – tõepoolest, üks oli ilusam kui teine, aina vaata ja imesta. Rääkimata soojadest sõnadest, mis olid nende sisse kirjutatud. See omakorda tuletab meelde, et külalisteraamat, mida kroonik Maris kõigil usinalt täita käskis, on ikka veel läbi lugemata – lehitseda oleme jõudnud, aga rahulikult maha istuda ja süveneda mitte.

Värviliste lehtedega läks natuke halvasti, neid suuremat polnud. Aga see-eest tegi Maiden vahtralehtedest imeilusa roosikimbu ning Piia ja teised viskasid värvilisi lehti õhku, kui me kirikust välja tulime. Iga kell parem kui riis (seda ju loobitakse ameerika filmides?).

Muide, abielus olemise tunnet pole üldse! On ilus sõrmus, on hea meel ja uhke tunne, et oleme nüüd perekond ning kanname ühte nime… Aga muidu on tunne täpselt sama kui enne. Sama hea kui enne :)

Sep 202009
 

Ohh… Emotsiooni on hetkel veel liiga palju, nii et lasen muljetel natuke settida, pikk jutt tuleb mõni teine päev. Aga no edevust ei anna ju kuidagi alla suruda, pressisin Andreselt mõned pildid juba tänaseks välja. Ei jõua ära oodata, millal kõik kätte saab…

Sep 192009
 

Mul oli auahne plaan hiljemalt keskööl magama minna ning siin ma nüüd istun – nii palju oli tegemist, et jõudsin duši alla alles kell pool üks, no ja siis oli vaja natuke juukseid kuivatada ja…

Tänase ilus ja hea listi peategelased on kahtlemata Runn, Kats ja Mehe noorem õde. Runn sõidutas meid pool päeva ringi, et kõik asjad aetud saaksid, ning parandas nagu muuseas mu arvutil kolm logisevat klahvi ära, mis mind juba mitu kuud frustreerinud on. Shift töötab jälle normaalselt, juhhuu! Kats tuli õhtul mulle maniküüri tegema, aga veetis kõigepealt pooltunnikese pappkasti kunstiliselt paberisse pakkides. No see va piluga kast, noh, ega te ometi arvanud, et me sellega varem tegelesime? Ja Mehe õde, kes alles õhtul peale kümmet kohale jõudis, sai järgmised tund aega minu poolt sujuvalt ette antud pisiasju korda ajada, kunas mina elamist koristasin. Ühtlasi lubasid nad homme selle õnnetu tordi ära tuua ja peokohta viia, see siis ka korras (juhul muidugi, kui TomTom neid rappa ei juhata – nad ei tunne eriti Tartut ja Tom on aeg-ajalt ahastamapanevalt juhm).

Teised läksid kõik juba mitu tundi tagasi magama, mul oli vaja veel pärast duši all käimist kõik oma listid kolm korda üle kontrollida ja asjad kokku pakkida ja teha listid asjadest, mis veel homme kaasa võtta tuleb (kõike ei saanud ära pakkida, läheb veel hommikul vaja vms).

Aga tundub, et kõik on suhteliselt organiseeritud. Tundub, et ma pole midagi unustanud. Hästi ettevalmistunud pruudina on mul foorumi tarkade õpetuste kohaselt kaasa pakitud näiteks niit-nõel, peavalutabletid, niisked salvrätid, plaastrid ja väike peegel.

Üleüldiselt olen ma oma organiseerimisega üpriski rahul. Jaa, otse loomulikult oleks olnud targem kogu selle krempliga nats varem tegelema hakata, et enamik asju poleks nii viimasele minutile jäänud, samas on mul ära jäänud kogu see üleplaneerimine ja pabistamine… Ja kõik on ikka tehtud.

Oh, ja ma sain ühe täiesti ootamatu ja laheda pulmakingi – minu postkasti potsatas Amazoni kinkekaart õnnitlustega MrsB-lt & co-lt. Suur-suur-suur aitäh, ma ei osanud seda tõesti kõige vähematki oodata! :)

Jaa, homme on põhimõtteliselt mu senise elu kõige tähtsam päev. Võiks olla. Peaks olema.

Uni ei saa küll nii pikk, kui oleksin tahtnud, samas ega mul polnud erilist soovi magada ka, alles nüüd tunnen väsimust. Ja teate, ma ei pabista üldse, mitte kõige vähematki erutust pole sees. Sihuke imeline rahu on hinges – õige tunne on. Küllap ärevus tuleb homme – kui mitte pildistamise ajal, siis kirikus kindlasti.

Ega’s midagi – hoidke pöialt, et kõik sujuks…

Sep 182009
 

Kõik oligi siiani liiga hästi laabunud, midagi pidi ju juhtuma :P

Ühesõnaga libises üks mu viiekorruselise tordi korrustest autosse istudes sülest maha, pläraki karbi kaane vahelt välja tagurpidi liiva sisse.

Üllatav on see, et mina, emotsiooniinimene, ei läinud isegi närvi. Läksin lihtsalt tühja alusega tagasi ja küsisin, kas neil oleks võimalik uus teha. Tegelikult panid nad küll kell kaks juba putka kinni, aga nad oleksid vist isegi põhimõtteliselt olnud nõus jääma ja küpsetama, probleem oli lihtsalt selles, et toorainet polnud. Nii öeldi, et kui lähen ja leian kuskilt sobivas suuruses valgest sefiirist tordi, siis nad võivad sellele keskele augu teha, värvilisest sefiirist roosid pealt ära võtta ja samasugused martsipanroosid asemele panna, mis ülejäänud korrustelgi on.

Nojaa, aga me läksime Pere leiva poodi ja nad olid seal nõus mulle homseks selle ühe korruse tegema. Nende armastuse tort on juhtumisi väga sarnane, saatsin neile veel pildid oma tordi ülemisest ja kolmandast korrusest ka meili peale, vast tuleb samasugune küll.

Lihtsalt natuke närvikõdi, 200 lisakrooni, üks lisakohustus homseks (keegi peab selle ju ära tooma ja peopaika viima) ning tänaste plaanide ajagraafiku nihkesse minek. Ahjaa, lisaks muidugi veel äärmiselt ebakaubandusliku välimusega “proovitort”, mida nägite ülalasetseval pildil. Liivase osa saab ju ära võtta, enamik on söödav.

Õnneks pole täna rohkem kellaajalisi kohustusi. Mees ja Runn läksid šampust ostma ning alkoholi ja ülejäänud torti peokohta külma panema, mina jäin koju tordi fotosid saatma ja muid asju ajama. Jõudsin ennist linnas käies seeliku ära tuua ja salongis korsetiga selga proovida – kõik istus nagu valatult, pean lihtsalt enne kuut läbi käima ja need kaasa võtma (enne läks liiga kiireks, jätsin sinna).

No ja siis on veel ehted vaja osta ja veel nipet-näpet… Ja kodu ära koristada. Ja õhtul veel maniküür.

Aga kõik on kontrolli all :P

Sep 182009
 

Ma pole mitte kunagi kirjutanud seda blogi kasusaamise eesmärgil – peamised põhjused on ikka puhas kirjutamise rõõm ja soov mäletada ka aastate pärast, kuidas asjad kunagi olid. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on hakanud mu blogi mulle täiesti juhuslikult “kasu” tooma.

Ma olen erinevatest toredatest juhtumistest varem korduvalt rääkinud, tänast postitust panid mind kirjutama kaks kõige uuemat.

Esiteks eelmises postituses mainitud pulmakutsed – kümme või viisteist minutit hiljem potsatas mu postkasti meil, mis ütles, et teeme ära – anna ainult kontakt, kellele kutsed viia. Ja tõepoolest, nii lihtne oligi :)

Teiseks eile mainitud abi seoses tõlkimise-apostillimisega – üks mu lugeja, kes töötab tõlgina, seletas vabatahtlikult ja palumata kõik selle jama lahti ning pakkus kõigele lisaks tasuta tõlke- ning asjaajamisteenust. Andsin talle täna tunnistused ning sain paari tunni pärast tõlgitud ja kinnitatud koopiad kätte, pidin vaid notari kinnituste eest maksma ja aitäh ütlema.

See kõik on lihtsalt nii nii nii tore :) Ja selle peale tahaks ma ise ka kohe teisi inimesi rohkem aidata. Eks ma olen alati nõu jaganud, kui keegi miskit küsib ja mul midagi asjalikku öelda on. Vahel on õnnestunud ka mõni vastuteene teha. Aga teate, ma ausalt tahaks rohkem teistele midagi nii toredat teha, nagu minuga siin viimasel ajal üpris tihti ette tuleb.

Nii et ma üritan nüüd ise rohkem silmi lahti hoida, et panna tähele rohkem juhtumeid, kus minust võiks kasu olla. Ja tahaksin julgustada ka kõiki oma lugejaid – kui on mõni teema, millega ma saan teid aidata või midagi teha… Siis küsige julgelt!

Lõpetuseks ikka seesama nending: mulle nii meeldib, et inimesed on ilusad ja head :)

Üritan ise ka ilus ja hea olla.

Sep 172009
 

Ilu nõuab ohvreid, laisa inimese ilu nõuab eriti suuri ohvreid.

Ehk siis ma polnud umbes kaks-kolm kuud Pärnusse jõudnud ega bikiinidepis käinud, te võite lihtsalt ette kujutada seda siunamist ja vandumist, mis täna mu kosmeetiku juurest kostus. Minu suust siis ikka, temal oli suht suva :D

Nüüd olen tagasi Tartus, kõik iluprotseduurid on õnnelikult selja taga. Käisin üle pika-pika aja (no aasta-kaks on kindlasti möödas) näopuhastuses, lasin kulmud ära kitkuda, depilatsioon kõikvõimalikest kohtadest ja pediküür ka veel. Homme õhtul teeb Kats maniküüri ja siis olengi ilus valmis. Enne pulmi ju võib, suisa peab.

Teisipäeval käisin proovisoengus ja väga äge sai. Nüüd tuleb veel ainult pärlitega juukseklamber leida… Ja kõrvarõngad ja käevõru (sry, Geily, olin terve õhtu nii kinni, et ei jõudnud sinuga rääkida, nüüd pean siis lihtsalt ise hakkama saama ja midagi poest leidma). Noh, homme on terve päev aega. Tähendab, kõik see aeg, mis jääb üle järgmistest asjaajamistest: seelik laenutusest ära tuua, korsetile järele minna, tort ja alkohol peokohta toimetada (ahjaa, šampus on ju ka veel ostmata), autokaunistuseks valget linti osta (roseti sain, aga seal paela polnud, Tiimaris maksis 50 m 75 krooni, ei ole just nii palju vaja… Otsime aga edasi) ja veel mingeid asju osta ja arutada ja…

Aga see kõik on ju tehtav, suisa käkitegu mõnede muude asjadega võrreldes, näiteks kahenädalase etteteatamisega Eesti elu kokku pakkimise ja Londonisse kolimisega. Aga kui järele mõelda, siis on seegi suisa naeruväärselt hästi laabunud, nii et kurta küll kuidagi ei saa.

Ülehomme on pulmad. Päris jabur!

PS. Kallid sõbrad, tuttavad ja muidu lugejad. Kes tahaks mulle homme printimisteenust osutada? Sain laululehed valmis ja tuvastasin, et need võiks häda pärast isegi tavalisele paberile printida, ei jää foto koha pealt väga lainetama ja emal oli isegi värviline kassett täis, aga tal oli mingi vana Word, kus polnud ühte kirjastiili ja sellepärast jäi asi Pärnus tegemata.

Ühesõnaga umbes 40-45 (ma eeldan, et paari/pere peale läheb üks… Või peaks rohkem tegema?) kahepoolset mitte väga tiheda kirjaga, aga see-eest väikese värvilise fotoga A4 paberit oleks vaja hädasti kuskil välja lasta.

EDIT: Ja ongi kõik korraldatud. Suur-suur tänu Kristelile printimise eest ning Marisele voltimise ja kohaletoimetamise eest!

Sep 172009
 

Väiketrükiste loengust on näiteks kasu laululehtede tegemisel. Mitte et ma ei oskaks niisamagi Wordi kasutada, aga mul oli üks hea põhi valmis, sain teksti sinna kopeerida ja kerge vaevaga korda teha.

Nüüd on ainult mure, millele printida (seal on üks väike foto, nii et tavaline koopiapaber jääb vist liiga õhukeseks) ning kus printida – foto nõuab värvi, emal on siin… Tegelikult on värviprinter, aga niru ja ma ei tea, kas kassett on hetkel täis… Ja see võib poole pealt tühjaks saada… Ja mul pole sobivat paberit.

Ah, vähemalt on kujundus valmis. Homme tuleb värske peaga ülejäänu suhtes kindlasti mõni asjalik mõte.

Sep 162009
 

Konsultatsiooni käigus Eesti Londoni saatkonna konsulaarnõunikuga selgus, et originaale apostillida pole siiski vaja, kui keegi just tungivalt ei nõua (ilmselt ei nõuta), seega kõigepealt notariaalselt kinnitatud tõlge (saan homme) ning reedel apostillimine justiitsministeeriumis (teeb ema). Ja ongi korras. Palju kära eimillestki :P

Raha läheb muidugi üksjagu, aga tänu toredatele inimestele ja kokkusattumustele palju vähem, kui oleks võinud minna. Loodetavasti ei tule ülejäänud kolmele välja saadetud kirjale selliseid vastuseid, mis võiksid praeguse situatsiooni jälle ümber mängida. Küllap nad seal saatkonnas ikka teadsid, millest rääkisid.

Sep 162009
 

Lendan järgmise nädala reede hommikul, nii et sel päeval enam asjaajamiseks aega ei jää, hiljemalt neljapäeval peab kogu paberimajandus korda saama.

Abielu- ja sünnitunnistuse tõlkimine osutus keerulisemaks, kui oskasin arvata. Kujutasin ette, et otsin mingi tõlkebüroo ja ütlen neile, et mul on notariaalselt kinnitatud tõlget vaja ning paari päevaga tehakse asi ära. Khm, jah.

Õnneks kirjutas mu Londoni-plaanide postituse peale üks tõlkebürood omav blogilugeja, kes arvas täiesti õigustatult, et mul pole aimu, kuidas asjad tegelikult käivad ning valgustas mind natuke, kuna on oma töös selle teemaga palju kokku puutunud. Oi, ma olen talle selle eest ütlemata tänulik.

Ühesõnaga… Notariaalselt kinnitatud tõlkest ei piisa, dokumendid on vaja veel apostillida. Seda saab teha erinevates ministeeriumites kindlatel vastuvõtuaegadel, mis pole mitte iga päev. Abielutunnistus ja sünnitunnistus on alaliselt kasutatavad dokumendid, neid saab apostillida siseministeeriumis. Kõigi ministeeriumide ühised apostillimise vastuvõtuajad on E, K, R 10-12 (dokumentide vastuvõtmine) ja 15-16 (kätte saamine). Riigilõiv on 230 krooni ühe dokumendi kohta. Pärast apostillimist tuleb dokument koos apostilliga lasta ära tõlkida (120-350 kr sõltuvalt lk hinnast) ja kui tegemist pole just vandetõlgiga, veel notariaalselt kinnitada (240 kr (+KM?) ühe dokumendi kohta, lisaks teenustasu 25-250 kr tõlkebüroole, kui lased notariaalse kinnituse osa neil endil korda ajada).

Jättes kõrvale fakti, et kui ma oleks selle info päev varem saanud, oleksin võinud kauemaks Tallinnasse jääda ja dokumendid täna sisse viia, siis kõik senine on veel lihtne, nüüd tuleb see kurikuulus aga – MÕNED välisriigid nõuavad kõigele sellele lisaks veel notariaalselt kinnitatud tõlke apostillimist, mida teeb justiitsministeerium. Ehk siis topelt käimist (kõigepealt ühte ministeeriumisse, siis tõlkebüroosse (ja vajadusel notarisse), siis teise ministeeriumisse) ja riigilõive.

Justiitsministeerium ei teadnud, kas UK puhul on teistkordset apostillimist vaja. Siseministeeriumis ja UK Tallinna saatkonnas ei võetud telefoni, ehkki kell oli alles neli, nii et saatsin neile küsimuse meili teel. Igaks juhuks saatsin sama kirja ka Eesti Londoni saatkonda ja Eurese UK peaspetsialistile. Üks neist neljast, ma siiralt loodan, oskab mu küsimusele vastata.

Positiivse poole pealt nii palju, et justiitsministeeriumi andmetel ei pea dokumente isiklikult kohale viima. Kui siseministeerium mulle meilis kinnitab, et neil on samamoodi, saan dokumendid emale kaasa anda – ta läheb reedel nagunii Tallinna, saab esimese apostillimise kaelast ära. Tõlkimise ja kinnitamisega seoses pakuti mulle õnneks abi, selle saab ka järgmise nädala alguses tehtud. Siis jääb ainult küsimus, kas ma pean need dokumendid veel kolmapäevaks Tallinna saatma, et keegi hea hingega sõber viitsiks justiitsministeeriumi uksi kulutada või ma pääsen sellest.

Põnev, põnev. Nii palju siis sellest ühest telefonikõnest kell kolm. Süüa pole siiani jõudnud, ei kotlette ega küpsiseid. Nüüd kohe lähen ka. Ehk laps magab veel, et saaksin rahus süüa ja näiteks ajalehte lugeda või midagi.

EDIT: Ja Eesti saatkonnast Londonis juba vastati ning lubati lahkelt veel küsimusi esitada. Saan ehk teiste asjade koha pealtki targemaks :D

Sep 162009
 

Olen Pärnus, ema juures. Sõin varahommikul kaks juurviljakotletti ja pool nektariini ning ennelõunal kaks võileiba ja paar ploomi.

Asjaajamist oli seni nii palju, et näljale polnud aega mõelda. Nüüd on aga selline hetk, kus kõik hädavajalik on justkui tehtud ning ülejäänud mustmiljon tegemist vajavat asja võivad veel sutsu oodata, kuni ennast puhkan ja laen.

Jõudes lõpuks pointini – nägin ema riiulil kahte šokolaaditahvlit ja karpi Domino küpsiseid, hirmsa isu ajasid kohe peale. Samas oleks äärmiselt palju mõttekam enne magusa kallale asumist kööki minna ja kartuleid ning kotlette soojendada.

Enne selle sissekande kirjutama asumist mõtlesin, et alustan vist ikka magusast, sest kui just nende isu suur on, siis miks mitte, aga kirjutamisega läks nälg nii palju suuremaks, et kartul-kotlet tunduvad juba ahvatlevamad :P

Aga miks ma üldse kirjutan? Lihtsalt jube rõõmus meel on, et ma märkan vahelduseks oma elus ka selliseid lihtsaid valikuid nagu ülalpool mainitu, mitte ei muretse ainult suurte asjade pärast nagu Londonisse kolimine. Elu on tegelikult ju lill!

EDIT: Ja kohe pärast selle postituse üles panemist tuli meelde, et pidin kell kolm ühte kohta helistama… Kotletid peavad veel ootama :D