Elul on ikka kombeks kõige ootamatumaid pöördeid teha.
(ei, ma ei ole rase)
(ei, pulmad ei jää ära)
(ei, me ei saanud pärandust)
Aga otse loomulikult ei saa ma midagi rohkemat öelda, sest mitte miski pole veel kindel. Elame-näeme. Nii või teisiti saabub selgus üsna pea, seekord pole õnneks pikka kannatamist ega praadimist.
Laps magab umbes kaheteistkümnest saati aias kärus.
Kahe paiku kuulsin nuttu. Läksin aeda, panin luti suhu, hoidsin kätt, magas edasi. Nii, kui tuppa ära tulin, oli jälle nutujoru. Läksin jälle, panin luti suhu tagasi, keerasin toa poole… Jälle virin. Vaatasin siis teda natuke, rohkem ei nutnud. Läksin tuppa tagasi ja jätsin ukse lahti.
Kuna jalgadel hakkas külm, läksin nüüd ikkagi ust kinni panema. Nii kui lingi klõpsu ära tegin, kuulsin jälle viginat. Õnneks oli see ühekordne ja siiani on veel vaikus.
Kas see laps tunnetab läbi une seitsmenda meelega ära, kui ma talle selja keeran või meie vahel ukse kinni panen?
Ei, muidu pole häda, lihtsalt mõtisklen 😛 Laiskushoog on täna peal, passin arvutis ja loen.
Pean olema järgmise nädala neljapäeval (17/9) kell 12.30 Pärnus. Sinna minemiseks sobib iga aeg alates teisipäeva õhtupoolikust, tagasi pean tulema neljapäeva õhtul või reede varahommikul.
Kui keegi peaks kahe vaba kohaga mulle sobival ajal sel marsruudil sõitma (üks otski oleks abiks!), siis minu kontakt on paremal ääres. Maksan hea meelega bensiiniraha, sest bussipileti ostmine tuleks Eesti riigis teatavasti tunduvalt kallim.
Kaks kohta hõivaksime siis iseenesestmõistetavalt mina ja Plika 🙂
Käisin täna jälle korsetiproovis, seekord koos seeliku ja kingadega. Välja tuli muidugi see, mille kohta ma põhimõtteliselt teadsin, et see võib juhtuda – rõngaga alusseelikuga on 7 cm kontsad liiga kõrged ning seelik ei ulatu maani. Niisiis on kolm varianti: kas alusseelikut üldse mitte panna, panna tülliga alusseelik, mis ei hoia nii laialt, või siis madalad kingad.
Aga rõngaga alusseelik hoidis ikkagi kõige ilusamini. Ja fotograaf nagunii ütles, et ma ilupiltide tegemise ajaks madalad kingad paneks. Ja ma olin nagunii mõelnud, et miks ma üldse ennast kontsadega vaevan, maani seeliku alt ju kingad suuremat välja ei paista – sellele sain tänases proovis kinnitust, kohe üldse ei paista, kui ma just hiigelpikki samme ei astu.
Nii ma siis kraamisingi kapist välja kingad, mis Iiris mulle kunagi Londonis andis. Mõtlesin neile juba varem, sest need on ju iseenesest väga nunnud ja lilleke on pulmakingale vägagi sobilik, aga arvasin, et kontsaga oleks ikka pidulikum ning ühtlasi mäletasin, et need surusid ühest kohast hirmsasti peale ja olid seega ebamugavad. Aga nüüd ma mudisin neid kõvasid kohti natuke kätega ja on juba pehmem. Nii et kui ma veel mudin ja sudin ja natuke sisse käin, siis peakski korras olema.
Ja teate, ma ei ole üldse kurb – mul on kahju ainult sellest, et ma kohe alguses nende kingade kasuks ei otsustanud. Oleks ära jäänud see kingapoodide kammimisega seotud frustratsioon ja asjatu raha raiskamine (õnneks sain soodukaga, polnud väga kallid). Ma pole enam nii ammu kontsi kandnud, et madalatega ongi parem, ehkki nood kontsaga kingad on tõepoolest väga mugavad, kandsin neid ju kolm päeva korralikult sisse ja hõõruma ei hakanudki. Ja ilmselt on siiski parim ka see, et ma Mehest pikem pole. See oleks olnud küll ainult kolm sentimeetrit ja meil mõlemal on suht ükskõik (temal eriti) – see poleks väljagi paistnud, aga ikkagi… Klassika.
Igal juhul… Kui peaks olema mõni pruut, kel jalanumbriks 41 ning kel on mugavaid 7 cm kontsaga valgeid nahast kingi vaja, siis mul on ühed pakkuda 😉
Käisime täna taas oma peokohta üle vaatamas, kus meie toitlustaja parasjagu üheks pulmaks valmistus. Jaa, meiegi mõtlesime kuupäevale 09.09.09, aga loobusime sellest mitmel põhjusel. Esiteks on see kolmapäev, aga enamik meie külalisi on tööinimesed ja üle poole neist tulevad Tallinnast või Pärnust. Teiseks poleks puude lehed sel ajal veel kindlasti kollased olnud ning kolmandaks oleks igasugused hinnad laes olnud – ja ka näiteks meie peokoht oli juunis, kui seda esimest korda vaatamas käisime, juba selleks kuupäevaks bronnitud.
Aga kõik need arvutud paarid, kes täna abielluvad – ilm on ideaalne, täiesti ideaalne. Mitte lämmatavalt palav, aga soe ja päikeseline ning mõnusa jahutava tuulekesega – just paras, et ennast pulmakleidis mõnusalt tunda.
No olgu peale, mul on ju ammu kokkulepe, et meie pulmapäeval tuleb ka ilus ilm – vot täpselt selline nagu täna, selline tulebki 🙂
Igal juhul, pöördudes tagasi toitlustaja juurde, siis esimene vaatepilt, mis meile sisse astudes avanes, oli selline:
Nii ilus, poleks ise selle peale tulnudki – nois pulmades, kus ma käinud olen, olid šampa klaasid alati lihtsalt laual reas. Varsti saab meie pulmas samasugust vaatepilti näha 🙂
Saime mõningaid toite degusteerida ja need olid kõik tõeliselt head. Okei, me olime ka päris näljased, see võis natuke kaasa aidata 😉 Aga siiski – väga maitsev oli. Saime lauaplaani ja muud asjad ilusti läbi räägitud, kõige vajaliku suhtes kokku lepitud ning ettemaksu makstud. Sellega siis ka korras.
Asjad edenevad ütlemata hästi ja süda läheb järjest kergemaks. Ja tähtis päev pole enam kaugel. Alla kuu on jäänud…
Käisime Püssikas Sleepwalkersi Eskoga rääkimas ja lepingut allkirjastamas. Emotsioon on sarnane sellele, mida tundsime pärast kohtumist pulmaisaga – teadsime, et on hea, aga mulje sai veel parem, kui oleks julgenud loota. Tõeliselt lahe inimene oli.
Me ei suutnud Mehega kuidagi otsusele jõuda, kas peaksime tantsima avavalssi või lihtsalt õõtsuma. Kuna me ei leidnud ühtki valsilugu, mis oleks meile niiväga meeldinud ja Esko oli kohe nõus meie loo ära õppima, sai kuidagi sujuvalt otsustatud, et tuleb niisama õõtsumine 😛 Mina olen rahul – survet on vähem, ei pea mõtlema. Valss on mul küll pealuu sees ja Mees oskab ka, aga maani seelikuga oleks kindlasti jamamist, mul on ju veel rõngastel alusseelik ka.
Plika, va suslik, ärkas üles juba siis, kui poodi jõudsime (otsustasin ikka ära käia, tõstsin ta lihtsalt magavana kärusse) – aga lühike uni oli piisav, et ta järgmised poolteist tundi ülirõõmsalt ringi nihverdaks. Püssikas oli hea suure laua peal edasi-tagasi käputada. Kõrvallauas istuv Washingtonist pärit mees tuli kiitma, kui tore laps meil on 😀
Kuulasime bändilt paar esimest lugu ära ka, aga Plikale kõva muusika ei meeldinud ja ta oli selleks ajaks jälle väsinud, nii et asutasime ennast õige varsti koduteele. Aga minu jala võttis kohe tatsuma, oleks hea meelega tantsinud.
Nojaa, see siider, mis ma seal ära jõin, aitab muidugi ka heale enesetundele kaasa. Purju ma just ei jäänud, aga lihtsalt tore oli üle nii pika aja korraks inimeste seas istuda ja sihukest normaalset elu meelde tuletada.
Ja hea oli koju tulla, sest kõik oli korras ja saiavorm lõhnas köögis.
Ohh, aga Mehele helistas tema UK ülemus ja kutsus teda umbes kuuks tagasi tööle, kuni nad uue inimese leiavad – nad olid pärast Mehe eestisse kolimist palgatud tüübi just lahti lasknud. Kui me Londonis käisime, siis kutsuti teda ju ka tööle tagasi 😛 Aga nüüd pakuti talle konkreetselt kuuks ajaks tasuta majutust ja lennupileteid ning tavalist palka – et ta ainult tuleks. Oh, kui vaid oleks võimalust, kuu aega Londonis! See oleks olnud super. Aga kuidagi ei saa, nüüd on tal ju täiskohaga töö ja pulmad ka tulemas. Kahju, et seda tüüpi varem lahti ei lastud, suvel oleksime saanud vabalt minna.
Aga mis seal ikka, ju siis ei pidanud nii minema…