Nii imeliselt hea on olla

Me ei suutnud Mehega kuidagi otsusele jõuda, kas peaksime tantsima avavalssi või lihtsalt õõtsuma. Kuna me ei leidnud ühtki valsilugu, mis oleks meile niiväga meeldinud ja Esko oli kohe nõus meie loo ära õppima, sai kuidagi sujuvalt otsustatud, et tuleb niisama õõtsumine 😛 Mina olen rahul – survet on vähem, ei pea mõtlema. Valss on mul küll pealuu sees ja Mees oskab ka, aga maani seelikuga oleks kindlasti jamamist, mul on ju veel rõngastel alusseelik ka.

Plika, va suslik, ärkas üles juba siis, kui poodi jõudsime (otsustasin ikka ära käia, tõstsin ta lihtsalt magavana kärusse) – aga lühike uni oli piisav, et ta järgmised poolteist tundi ülirõõmsalt ringi nihverdaks. Püssikas oli hea suure laua peal edasi-tagasi käputada. Kõrvallauas istuv Washingtonist pärit mees tuli kiitma, kui tore laps meil on 😀

Kuulasime bändilt paar esimest lugu ära ka, aga Plikale kõva muusika ei meeldinud ja ta oli selleks ajaks jälle väsinud, nii et asutasime ennast õige varsti koduteele. Aga minu jala võttis kohe tatsuma, oleks hea meelega tantsinud.

Nojaa, see siider, mis ma seal ära jõin, aitab muidugi ka heale enesetundele kaasa. Purju ma just ei jäänud, aga lihtsalt tore oli üle nii pika aja korraks inimeste seas istuda ja sihukest normaalset elu meelde tuletada.

Ja hea oli koju tulla, sest kõik oli korras ja saiavorm lõhnas köögis.

Ohh, aga Mehele helistas tema UK ülemus ja kutsus teda umbes kuuks tagasi tööle, kuni nad uue inimese leiavad – nad olid pärast Mehe eestisse kolimist palgatud tüübi just lahti lasknud. Kui me Londonis käisime, siis kutsuti teda ju ka tööle tagasi 😛 Aga nüüd pakuti talle konkreetselt kuuks ajaks tasuta majutust ja lennupileteid ning tavalist palka – et ta ainult tuleks. Oh, kui vaid oleks võimalust, kuu aega Londonis! See oleks olnud super. Aga kuidagi ei saa, nüüd on tal ju täiskohaga töö ja pulmad ka tulemas. Kahju, et seda tüüpi varem lahti ei lastud, suvel oleksime saanud vabalt minna.

Aga mis seal ikka, ju siis ei pidanud nii minema…