Kas ma tõesti võingi istuda rahulikult arvuti taha, nii et midagi pole vaja teha ja keegi ei karju…
Ei, tegelikult läks tänane päev võrreldes eilsega tunduvalt paremini. Ei olnud just seda positiivset energialaksu, mis oleks pannud kärmelt koristama, aga Plika sai päeva jooksul endaga suuremalt jaolt ise hakkama ning minul õnnestus muude mõtete mõlgutamise kõrvalt siin ja seal tasapisi nokitsedes enamik jamast siiski ära kraamida. Köök suht-koht läigib jälle, toad on täitsa rahuldavas korras, no vannitoas oleks veel üht-teist teha, sest tahaks tagasi seda silmipimestavat puhtust, mida ennist nii püüdlikult hoidsin, samas on sealgi esimesel vaatlusel kõik jonksus.
Isegi pesu jõudsin pesta ja saiavormi teha. Nojah, nüüd tuli meelde, et tahtsin lapsega koos veel poest läbi käia, sest piim on otsas, aga…
Kui Mees seitsme paiku tööle läks, muutus Plika meeletult virilaks – lihtsalt nuttis ega jäänud enam vait. Sain läbi häda saiavormi ahju (tegemine oli juba pooleli, pidin ära lõpetama), siis tuli meelde, et pesumasin lõpetas tükk aega tagasi ja pesu tuleks kuivama panna, siis veetsin närvesööva veerandtunni ühtaegu Plikat rahustades ja pesu riputades, siis pidin poolhüsteerilisel lapsel mähet vahetama ja ööriideid selga panema, siis tissi andma ja nüüd lõpuks ometi on rahu majas. Ainult et poes jäigi käimata. Ja saiavorm ootab. Ja piima pole tilkagi.
Ahjaa, ja üheksast peame me Püssikas olema, läheme bändiga kokku saama ja läbi rääkima. KOOS Plikaga, jajah. Panen talle jaki selga ja teki peale ja loodan, et ehk ei ole seal nii meeletu lärm, ehk magab kärus edasi. Elav muusika ei hakka igal juhul enne, kui meie läinud oleme, sest nii kaua on bänd kinni 😛
Eks me näe, kuidas see kõik välja kukub…