May 2010

Eesti võlud ja valud

Nonoh, pannes kirja plusse-miinuseid ära kolimise asjus, sai London just Eesti uudiseid lugedes ühe rasvase plussi juurde.

Ma olin täiesti unustanud Eesti suvede suurima nuhtluse – SÄÄSED. Krt, eelmine suvel oli neid üle mõistuse palju, see aasta siis jälle? EI TAHA!

Argh.

Pildikesi Rootsist

IMGP4955

Vanaisa andis torti:

IMGP4961

CIMG0495

Piilub:

CIMG0504

Ärijutud:

IMGP5023

Väike poiss ja suur voodi:

IMGP5027

CIMG0517

Suvi:

CIMG0522

CIMG0523

CIMG0529

CIMG0540

IMGP5057

Vanaema väike abiline:

CIMG0545

Kiiiiiisud!!! Imepisikesed imenunnud kiiiiiisud!!!

CIMG0549

CIMG0553

…ja hobune kah 😛

IMGP5106

CIMG0575

CIMG0580

Idülliline suvepäev

Täna on üks ütlemata mõnus ja tegus päev olnud.

Hommikul veidi peale üheksat kihutasime Plikaga rongi peale, et MrsB-le külla minna. Viivitasin Oysteri piiksutamisega, kuni kell oli minutike üle poole kümne ning off peak aeg ametlikult alanud. Otse loomulikult oli seal jaamas, kus ma ümber istuma pidin, käruga läbitava värava Oysteri lugeja katki, nii et mul kästi mujalt välja piiksutada, mille tagajärjel ma ennast hoopis teist korda sisse piiksutasin ja Oysterilt jälle maksimumsumma maha võeti. Noo, lubati, et kui ma homme hommikul Oyster helpline‘ile helistan, siis saan tagasi. Loodame parimat. Aga muidu sujus reis tõrgeteta, MrsB maja leidsin ka kohe üles, ei mingit ekslemist.

Ilm oli imeline – päike paistis palavalt, täielik suvi. Chillisime aias ja pidasime väikest piknikku. Alguses oli Plika arg nagu võõras kohas tavaliselt – hoidis aga minu lähedale, ühe käega minu põlvest kinni, teisega ajas mustikaid suhu.

_DSC7355

_DSC7366

Mõni aeg hiljem läksime tuppa päikesevarju, selleks ajaks oli Plika juba julgem. Nii palju põnevaid mänguasju, mida kõike järele proovida! Kui siis hiljem aeda tagasi läksime, polnud argusest enam haisugi – päterdas aga paljajalu ringi, ratsutas koeraga ja oli muidu rõõmus.

_DSC7372

_DSC7382

_DSC7383

Meie saime MrsB-ga juttu puhuda ja kassi nunnutada. Just laupäeval vaatasime Rootsis kassipoegi ja ütlesin, et kunagi kindlasti võtame ka, aga kümne aasta pärast näiteks, mitte enne, ma olen loomapidamiseks liiga mugav ja laisk. Pärast paari tunnikest Kikiga olen juba teisel arvamusel – võiks ju küll võtta ühe kassi juba varsti 😀 No näis. Aga Kiki oli üle mõistuse armas. Nii pisike, magas mul peopesas… Ja nii sõbralik. Ja nunnu! Oeh. Ma kaotasin südame 🙂

MrsB on ka üks neist põhjustest, miks mul on nii kahju Londonist ära kolida – meil õnnestus nende kuude jooksul küll ainult paar korda kokku saada, aga nii harva, kui näeme, on iga kord kahju, et tihemini ei õnnestu. No hea küll, eks me käime ikka edaspidigi Londonis ja nemad Eestis, ehk kolime kunagi jälle siia tagasigi… Eales ei tea. Seniks on vähemalt blogid, mille kaudu üksteise tegemistest aimu saab.

Plika väsitas ennast hommikupoolikuga nii ära, et jäi veidi peale ühte koduteel kärusse magama. Tõstsin voodisse ümber, magas pea neljani. Ülejäänud päeva oleme kahekesi vaikselt kodus kulgenud, rahulikult asjatanud, logelenud ja koristanud. Abikaasa käis peale tööd ülemuse juubeli puhul pubis, jõudis alles pool tundi tagasi koju.

Aga mõnus… Hirmus mõnus päev oli. Oleks selliseid aga rohkem!

MrsB kirjutab ka.

Üks hea mõte

…mille Epu blogist leidsin.

Viimane õpitund oli aga ühelt Viljandi waldorfkooli õpetajalt: ta ütles, et lastega ei peaks liiga tihedalt reisima, lastele on vaja aega igavuseks, rutiiniks, turvalisteks korduvateks rituaalideks, sest nende käigus saavad nad varasemad muljed läbi seedida. Sain järsku aru, et see ei käi mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute kohta.

Mulle meeldib reisida ja ringi asjatada, aga koju jõudes olen ma alati tänulik tuttava rutiini ja rahu eest. Minu meelest on elu kõige mõnusam just siis, kui rahulikult ja vaikselt elamise aega ning ringi möllamise, reisimise ja asjatamise aega on mõlemat piisavalt.

Väikeste lastega võiks rahulikku aega kindlasti rohkem olla – rutiin teeb head, huvitavaid asju saab ka seda hülgamata teha. Ja kui siis üks-kaks päeva nädalas rutiin paigast läheb (või terve nädal mõne kuu tagant, näiteks reisides), siis pole ka hullu 🙂

Titeriiete ostmisest, minu vaatenurgast

Nelli imestas viimase postituse kommentaaris, et mind on tabanud riideostmise hullustus nüüd, teist last oodates, kui peaks ammu olema selge, kui vähe riideid pisikesele tegelikult vaja on ning kui kiiresti neist välja kasvab.

See on sihuke mõnus teema, millele isegi tihti mõelnud olen, seega kirjutan kohe eraldi postituse.

Nagu siin palju kordi maininud olen, siis Plikat oodates polnud ma absoluutselt titekraami ostmise lainel – ning mul on selle üle tõeliselt hea meel. Toona poleks mul olnud kõige vähematki aimu, millised riided mis vanuses lastele ning mis aastaajal kõige praktilisemad oleksid, milliseid mina eelistaksin mugavuse pärast kõige rohkem kasutada, mis suurust kui palju vaja läheb jne. Kui oleksin siis olnud nunnude pisikeste riiete üle ohhetav tüüpiline rase, oleksin raudselt ostnud kokku kottide kaupa mõttetut kraami, millest poolt poleks jõudnud ära kanda.

Nendest riietest, mis Plika oma esimese eluaasta jooksul kandis, olid minu ostetud ehk 5-10 asja, kõik kaltsukast või Primarkist, seega odavalt. Ülejäänud riided (sh kogu kallim kraam nagu soojad kombed jm) olid teistelt saadud – osad päriseks, paljud laenuks.

Laenuriideid hakkas vähemaks jääma aastase sünnipäeva lähenedes – Plika jõudis lihtsalt kasvult Kessu tüdrukule järele 🙂 Londonisse kolides ei tahtnud nagunii ühtki laenatud asja kaasa võtta, kõik sai tagasi antud. Samuti olin saanud piisavalt õppetunde laenuriietega seonduvate ohtudega – ikka oli mure, ega heledamatele riietele mingeid püsivaid plekke ei jää või ega midagi kogemata liigselt ära ei trööpa. Seega mida edasi, seda enam laenasin vaid erksamaid või tumedamaid riideid, nendega oli natukenegi muretum.

Nii et ise ostsin Plikale esimese suurema portsu riideid alles siis, kui kolisime Londonisse, ta oli siis peaaegu aastane – ehk alates suurusest 74 (praegu, pool aastat hiljem, kannab peamiselt 74-80, kohati 86 suurust). eBay avastasin alles hiljem, kaltsukaid kui selliseid Londonis suuremat pole – charity shopid on, aga ma pole isegi vaatama jõudnud, kui heas valikus ja hinnas seal titeriided on. Niisiis sai kõik vajalik toona ostetud Primarkist – hea odav pood, suur valik, ilusad asjad. Kõik sai korraga kätte ja rahakott ei karjunud.

Nojaa, ja siis avastasin eBay. Esimene sõltuvuskuu oli sügisel, novembris vist. Ega ma meeletult ei kulutanud, ikka suhteliselt vajalikke ja odavamaid asju tellisin. Esimesed õppetunnid sain ka – fotol nähtud värvid ei pruukinud alati päris samad olla, suurused olid väga erinevad hoolimata sellest, mis sildil kirjas, vahel sai pakkumise hasardis liiale mindud… Igatahes ei jõudnud eriti palju kulutada, sest õige pea saime oma esimesed arved (elekter, küte jne) ning seega täie tõsidusega aru meie kitsast rahalisest seisust. Õnneks oli Plikale kõik vajalik ka olemas, seega unustasin igasugused poed ja oksjonid õige pikaks ajaks lihtsalt ära ning ei tundnud neist sugugi puudust.

Aga nüüd, kevadel, teise lapse ja Eestisse tagasi kolimise ootuses, avastasin taaskord eBay võlud. Rahaline seis on hetkel sutike parem – raisata ei või, küll aga on võimalust vajalikele asjadele mõistlikult kulutada. Veebruaris Eestis käies otsisin Tartust üles kõik Plikale väikseks jäänud riided, mis järgmisele lapsele alles hoitud said – tegin kõigest pilti, et selge ülevaade saada ja vajadusel puuduolevaid asju juurde muretseda, kuna siin on valik siiski tunduvalt laiem ning hinnad soodsamad.

Mulle ei meeldi asju ette osta, kui ma pole kindel, mida vaja läheb – ehk siis Plikale, sest tema puhul ma endiselt ei tea, millised riided tema kasvades ja järjest aktiivsemaks muutudes võiks kõige praktilisemad olla. Seega eriti ei ostagi – praegu täiendasin peamiselt suvegarderoobi, edaspidiseks on vaid mõned üksikud odavad ja ilusad asjad, nagu näiteks too punane jope, mille puhul olen kindel, et need kasutust leiavad.

Kõhuelanikuga on aga teine asi – Plikast on suhteliselt värsked kogemused, seega oskan enam-vähem ette aimata, mis suuruses kui palju ning mis sorti riideid vaja võiks minna, samamoodi oskan silmas pidada aastaaegade iseärasusi ja enda eelistusi.

No näiteks seda, et esimesed kuud, 50-56 suuruses riided, võiks olla võimalikult mugavad – sel ajal poiss nagunii suuremas osas magab. Minu eelistatuimad riietusvariandid selleks puhuks on kas lühikeste käistega body + tudukombe või pikkade käistega body ning kinniste jalaosadega sipukad. selliselt kombineeritavaid komplekte, et oleks piisavalt ning ei peaks päris iga päev pesu pesema, lisaks jakike, kombe, paar mütsi – ongi üldjoontes kõik.

2-3 kuusena, mida rohkem poiss üleval olema hakkab, eristuvad päeva- ja ööriided juba rohkem. No et päeval ikka inimese riided, öösel tudukombe, umbes nii. Kuni potitamiseni eelistan 100% bodysid, hiljem särke. Kodus olemiseks ja suvisel ajal väljas on kõige mugavamad õhemast pehmest riidest püksid, kui sokid enam jalas ei püsi, siis kodus selle asemel sukkpüksid. Veidi jahedamal ajal väljas olles on head paksemast riidest püksid, näiteks teksad – nendega hea maas roomata, ei lähe nii kergesti mustaks ega niiskeks.

No ja nii edasi… Need on minu isiklikud eelistused, teiste emade omad ei pruugi kattuda. Aga mina tean, millega mina harjunud olen, mis minu meelest praktiline on… Seega oskan valida.

Ja seekord ma tõesti eelistan enamiku riietest laenamise asemel ise osta. Et saaks valida just oma lemmikud, et ei peaks muretsema plekkide ja kulumise pärast. Eelistan 100% kasutatud asju, aga mõningate riiete puhul on uuena ostmine praktilisem. Praktilisuse ja välimuse kõrval on hind sama oluline faktor, kalleid asju ei raatsi lihtsalt osta, pole ju mingit mõtet. Uute asjade ostmisega olen võimalikult ettevaatlik, olgu nad siis odavad või ei. Kui kogemata liiga palju ostan ning hiljem ei kasuta, hakkab roheline südametunnistus piinama.

Kaltsukast ja eBayst ostetud asjadega aga seda muret pole – kasutatud asjade ostul on esikohal hind ja nunnufaktor, siis alles mõistlikkus. Tean, et kõik nunnud riided, mida poiss läbi kanda ei jõua, lähevad arvututele järgmistele ringidele – olgu siis meie järgmiste laste seljas, sõprade laste seljas, foorumis maha müües… Ma pole ostnud uusi asju ega tekitanud seega juurde nõudlust rohkema tootmise järele. Ma ei viska midagi ära enne, kui see on läbi kulunud või lootusetult plekiline. Seega on mu ökosüdametunnistus täiesti vait 😀 Õnneks on rahalised piirangud ja mõistlikkust ma siiski minetanud pole, seega meeletutes kogustes ebavajalikku kraami nagunii kokku ei osta. Kui Plika saab aga neli paari 16-krooniseid suvepükse, ehkki hakkama saaks ka kahega – miks mitte? Sellise raha eest võin südametunnistusepiinadest vaba vaheldust ja ostukirge endale lubada.

Eesti foorumites ma eriti tuulata ei viitsiks – saab küll odavamalt, kui poodidest, aga postikulu teeb asja enamasti liiga kalliks. Osta.ee-d ei anna eBayga võrrelda – pole kavatsust sinna kontot teha. Seega jäävad vaid kaltsukad – ja ennast tundes, ma ei viitsi neis väga tihti käia, eriti mitte kahe väikese lapsega. Niisiis kasutan praegu juhust ja täiendan poisi esimese aasta varusid, kuna tema puhul oskan osta. Plikale ostan vaid seda, mida lähemate kuude jooksul reaalselt vaja, tulevikuks väga vähe.

eBays on postikulu enamasti 50p-£3 kandis, vahel suisa tasuta, vahel rohkem. Reeglina saab odavamalt siis, kui ühe oksjoniga müüakse rohkem asju – näiteks kaks tudukombet või kolm paari sukkpükse, samuti ostes üksikuid asju ühelt müüjalt, siis saab postikulu pealt soodustust. eBay võlu seisneb selles, et kõik alghinnad on meeletult odavad, valik on meeletult suur… Veidike viitsimist otsida, veidike head õnne ning võib saada super asju super hinna eest.

Kui Eestis millegi järele reaalne vajadus tekib, saab alati kaltsukaid või foorumeid kammida. Kord-paar aastas käime kindlasti ka Londonis ning õekesel külas, seal saab siis ka vastavalt vajadusele varusid täiendada.

Enamikule naistest meeldib (riideid) osta, mina pean ennast selle koha pealt suhteliselt mõistlikuks 😉 Esiteks käib mul kõik lainetena – vahel on ostuhoog peal, siis shoppan mõnuga, kolmveerand ajast on see minu jaoks aga tüütus kuubis ning hoian poodidest eemale. Teiseks on roheline mõtteviis minu elustiiliga juba ammu lootusetult läbi kasvanud – eelistan enamjaolt kasutatud asju uutele, hinda vaatan alati nagunii jne.

Jah, ma tean, et kõige ökom oleks ka kasutatud asju absoluutselt minimaalselt osta ja tarbida, aga minu jaoks on enda rahulolu rohelisest eluviisist tähtsam – minu eesmärgiks pole kunagi olnud hambad ristis tarbimist vähendada ja keskkonnasõbralikult elada, olles ise samal ajal rahulolematu, sellel poleks mitte mingit pointi. Oma südametunnistusega vastuolus elamine teeks mind samamoodi õnnetuks, seega väga keskkonnakahjulikke tegusid minu poolt nagunii oodata pole. Kasutatud odavate lasteriiete shoppamine on aga minu meelest täiesti kahjutu hobi – pigem rahuldan oma ajutisi ostuhooge lastele kui endale riideid ostes. Esiteks on titeriided tunduvalt odavamad, teiseks kulub neid paratamatult rohkem, sest lapsed kasvavad kiiresti, kolmandaks on neid lihtne järgmisele ringile saata, lapsi ikka sünnib.

Nii et mul on igati hea meel, et see ostuhullus tabas mind alles nüüd, mitte kaks aastat tagasi. Tagajärjed on tunduvamalt mõistlikumad, kui need toona olnud oleks 🙂

Scroll to Top