Täielik feil!

Tarvitses mul ainult eile viriseda, kui nõme kõik on ja et ootan ei tea mida, kui see ei tea mida tuligi ja tundus, et elu on ilus.

Abikaasa ema, kellel on praegu puhkus, sõidab pidevalt Järvamaa sugulaste vahet, kes asuvad umbes poolel teel Tartusse. Täna oli tal plaanis jälle minna, seekord pooltühja autoga, pidime kaasa minema ja sealt edasi Tartusse sõiduks autot laenama, ise ainult 2×100 km jagu bensuraha maksma. Kõik oli juba läbi räägitud ja ära plaanitud – et läheme täna õhtul Haidele külla, homme päeval Tartusse, käime oma vanast kodust läbi, viime mitmele inimesele igasugu lubatud asju ära, Abikaasa hoiab seni Plikat, kuni ma Cinamonis Seksi ja linna vaatan, siis lasen ta sõpradega baari ja veedan ise öö Kessu juures, pühapäeval oleks enne tagasisõitu veel kirikusse jõudnud…

Läksime õhtul poodi suuremaks koogiküpsetamiseks kraami ostma – ühe koju, ühe sünnipäevale, midagi külakostiks… Kaheksa paiku jõudsime koju ja tundsin, et olen hirmus väsinud. Mõtlesin, et ju tegin endale lihtsalt pika käiguga liiga ja pean veidi puhkama, päev oli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt küllaltki raske olnud.

Aga puhkamisest polnud kasu, tunne läks järjest kehvemaks. Kõhu ülaosas oli vastik pinge, mis üheski asendis ära ei kadunud. Kõhuelanik siputas nagu tavaliselt, temaga ei tundunud sel mingit pistmist olevat. Mul pole kunagi varem nii rasedana ühtki kõhuhäda polnud, mao asukoht on kohe hoopis teine, naljakalt kõrgel 😛

Nüüd oleks ehk õige hetk ära mainida, et ema mehel on kolmapäeva hommikust saati mingid kõhuhädad – midagi väga hullu polnud, seega hoidsime temast lihtsalt päevakese eemale, aga eile oli juba parem, ei näinud põhjust. Üldine arvamus oli toidumürgitus.

Ehk peaks siinkohal ka hoiatama, et järgnev tekst tuleb ehk mõne jaoks liiga detailne, ehkki ma enda arust küll kaugeltki rõvedustesse ei laskunud…

Ühesõnaga pärast seda, kui minul ka kõht lahti läks ning lõpuks oksendama jooksin, kaldub kaalukauss vist ikka pigem kõhugripi kasuks…

Siinkohal oleks vist kohane meenutada ka minu 25. sünnipäeva, kui mul oli au esimest korda kiirabiga sõita ja öö haiglas veeta…

Igatahes… Oksendamine tõi ajutiselt parema enesetunde, aga kui kõhuvalu tagasi tuli, helistas ema kiirabisse. Seitse kuud rasedat sellises olukorras just naljalt tähelepanuta ei jäeta…

Kui nad kohale jõudsid, suutsin kohe ka teist korda oksendada, nii et haiglasse minek oli üpris kiire. Kõigepealt saadeti mind seal sünnituskorrusele, naistearst vaatas igast küljest üle ja rahustas, et lapsega on kõik korras – mul endal oli sisetunne täpselt sama. KTG ajal proovisin selja pealt küljele keerata, ei olnud hea mõte, sai veel kord oksendatud… Nii saadeti mind sama kiirelt EMO poolele tagasi – sünnitama ei hakka, viirusi me siia ei taha. Pandi iiveldusvastane tilk peale ja nii ma seal passisin.

Öösel neljaks oli tilk otsas ja enesetunne parem, lubati koju. Eriti nunnu oli see, et rasedatelt visiiditasu ei võeta.

Väike jalutuskäik parklast majja ja viiendale korrusele mu maole vist aga ei meeldinud, nii et enesetunne läks jälle halvaks ja suutsin kodus neljaski kord oksendada. Selle peale, õnneks, läks enesetunne piisavalt heaks ja järgmist refleksi ei tulnud, ju rohi ikka mõjus. Sain ettevaatlikult selili voodisse heita, ei julgenud asendit kuni hommikuni muuta. Kõhuvalud piinasid järjest harvemini ja kadusid hommikuks täielikult, sain lõpuks isegi veidi tukastada.

Ülejäänud päeva olen peamiselt voodis kügelenud – und pole, aga väsimus on suur. Ahjaa, sarnaselt sünnipäevale sai ema samal ööl sama viiruse kergemal kujul, Abikaasa ja Plika on siiani terved kui purikad. Mis tähendab, et Abikaasa on tõbiste koloonia teenija ja toitja, lapsehoidja veel lisaks.

Söömisega on jube ikaldus, piimatooted on ju keelatud, teed ma ei joo, veega keedetud riis ja tatar ei eruta absoluutselt, isegi väikestes kogustes lubatud banaan tundub liiga magus. Tassi petti pigistasin hommikul sisse, siis tegi Abikaasa rabarberikisselli, mis oli lubatud nimekirjas ainus isu tekitav asi, nüüd tõi just poest mustikajogurtit ja rosinakuivikuid, njämm.

Ei tea, millal maasikad ja jäätisekokteil jälle lubatud on? Nende järele isutab ainsana kogu aeg, suve värk.

Ühesõnaga jah… Nii palju siis meie suurelt plaanitud reisist 🙁 Viis päeva kästi kodus passida ja rahulikult võtta. Ja no olgem ausad – ega ei jõuaks praegu kuskile minna küll, samuti ei ole erilist iha kellelegi külla minna, eriti lastega peredele, äkki olen veel nakkusohtlik.

Täielik feil, tõepoolest.

Aga kui nüüd asja positiivse poole pealt vaadata, siis kõhuelanikuga on kõik hästi ja minu enesetunne võrreldes eilsega ikka ka tunduvalt parem… Nii et TEGELIKULT ei tohiks ju millegi üle kurta 🙂