Hõissa, pulmad!

Nii, selle suve pulmanorm on edukalt täidetud – ja mul on ülimalt hea meel, et mul õnnestus ikka ka ära käia. Kuna oli teada, et sellest tuleb täielik läbupulm, kuhu väikese lapsega kohe kindlasti ei lähe, siis tundus esialgu, et mina pean Plikaga maha jääma. Siis aga hakkas Plika vanaema-vanaisaga nii hästi läbi saama, et tundus täitsa reaalne ta üheks ööks üksi jätta. No ja siis ma veel muidugi kaalusin tükk aega, kas ikka on mõtet pururasedana sihukesse seltskonda minna, aga tahtsin ikka hirmsasti peost osa saada, ühtlasi tundus turvalisem Abikaasaga ühes kohas viibida – no et kui oleks tegudeks läinud, siis ikka koos.

Tegu oli stiilipeoga, teemaks mustlaspulm. Miskil arusaamatul põhjusel jätsime kostüümide otsimise sõna otseses mõttes viimasele õhtule, Endla kostüümilaenutuse ja ema riidekapi abiga sai lõpuks mingid pooletoobised komplektid siiski kokku pandud. Väga autentsed mustlased me just polnud, aga no väheke seda nägu ikka 😛 Kui kunagi mõne pildi saan, panen kindlasti siia ka.

Pruutpaar nägi küll väga hea välja, tõeliselt mustlaslik.

Pidu kujunes pealesunnitud kainusest hoolimata üllatavalt lõbusaks. Perekonnaseisuameti paberimajanduse osa oli päeval korda aetud, aga õhtul tehti meile tõrvikute valgel oma tseremoonia, mille viis läbi neoonkollases hõlstis paavst ning oluline osa oli ka sõrmuste isandal. Rääkimata vannetest… No seda pole lihtsalt võimalik edasi rääkida, seda oleks pidanud ise nägema. Need märksõnad on rohkem mu enda jaoks, et ka aastate pärast meelde tuleks ja naerda saaks.

Muusikavalikus olid peale mustlasviiside ja igasugu muu kraami ka sellised isamaalised laulud nagu “Koit” ja “Ei ole üksi ükski maa”, millele sai pinkidel seistes kaasa lauldud, hiljem pimedas kogu rahvaga ringis tantsitud, lauldud ja lainetatud. No ja tantsitud üldse igasuguse muusika järgi muidugi.

Täiesti plaanimatult sain ka supelda. Vette kukkumiseks ei ole üldse vaja purjus olla – piisab sellest, kui olla sihukesel purdel, mis on küll kinnitatud, aga väga kõikuv. Ja kui selle peale tuleb liialt palju purjus inimesi ning raskus pole ühtlasi jaotunud, võib juhtuda, et kõik kümme inimest libisevad vette 😀 Ma olin võrdlemisi endast väljas, jabural kombel aga mitte sellepärast, et oleks kuidagi kartnud, vesi oli ka soe jne… Ma muretsesin hoopis Abikaasa telefoni pärast, mis tal taskus oli 😀 Läks rämedalt õnneks – sai lahti võetud, ära kuivatatud ja terve öö veel kuivada, hiljem töötas probleemideta.

Isegi Abikaasa plätud, mis me juba kadunukeste kirja panime ning arvasime jõe põhjas olevat, leiti kõrkjatest üles. Paraku alles siis, kui me juba peaaegu Pärnus olime, Abikaasa sai paljajalu autot juhtida. Nii et kadudesse läks kirja vaid üks kaabu, mille keegi oli heaks arvanud kuskile teisaldada. Võtsime lõpuks ühe teise omanikuta kaabu kaasa, meie oma oli nimelt laenutusest. Näis, mis saab, kas lepivad sellega või äkki tuleb veel meie oma ka kuskilt välja, pidu kestab seal iseeenesest homseni 🙂

Ja jumal tänatud, et haiglakoti kokku pakkisin – selle mõttega, et KUI peaks Tartus asjaks minema, tuleb igaks juhuks paari päeva jagu vahetusriideid kaasa võtta, sai lisaks kuuma ilma riietele kotti pakitud ka pikad püksid ja jakk – ma tõesti ei osanud arvata, et õhtul võiks jahedaks minna, aga just see juhtuski. Nii et pärast värskendavat suplust oli nii hea kuivad riided selga tõmmata, mis kogu keha ära katsid.

Pidime telgis magama, aga koha peal selgus, et laenatud telgil polnud kaasas noid kaari, mis kogu kupatust püsti hoiavad. Õnneks oli aga ööbimisvõimalus ka teisel korrusel täpselt sauna kohal asuvas ruumis, mis sai algselt ära põlatud liigse kuumuse kartuses. Kuna ilm oli aga meeldivalt jahe, oli seal magada ilmselt mugavamgi – madratsid olid õnneks olemas, Abikaasa sai töö juurest laenuks, kulusid marjaks ära. Miskine kahe paiku ma vist seltskonnast eraldusin, Abikaasa käis veel saunas ja vahepeal minu juures, kus ta üsna varsti täiesti plaanimatult ka magama jäi 😀 No ta oli kolmapäevasest poissmeeste õhtust saati korralikult välja puhkamata, arusaadav.

Mina ärkasin kuuest, uni täiesti läinud. Tegin ühe tiiru väljas, kangemad endiselt pidutsesid, kõik muidugi täitsa segi… Lõbus oli vaadata. Siis läksin ikka tagasi magama ja põõnasin kümneni. Selle aja peale oli enamik varahommikusi kangelasi lõpuks magama vajunud ja järgmised üles ärganud.

All in all, lõbus oli – hoolimata sellest, et kõik olid purjus ja mina üksi kaine. Mingit suurt jama keegi ei korraldanud, nii et miski mulle väga närvidele ei käinud – oli tore kõigiga juttu rääkida, pole tükk aega selle seltskonnaga suhelda saanud. Ja lihtsalt kõrvalt jälgida oli ka piisavalt jabur. Aga täna oli muidugi hea ära koju tulla, ega rohkem poleks minu seisundis viitsinud 🙂 Abikaasa oleks muidugi hea meelega homseni lõbutsenud, aga ei tahtnud Plikat nii pikaks ajaks üksi jätta ja emal oli nagunii kursa kokkutulek, ta poleks saanud kauem last hoida.

Niipea, kui koju saime, jäid Plika ja Abikaasa koos magama, mina natuke veel asjatasin. Oli ometi vaja süüa ja titeuudiseid lugeda, lõpuks keerasin ka ennast puhkama. Alles peale seitset olime jälle veidike inimlikumas vormis… Aga hirmus väsimus ja laiskus siiani peal, eks ööga puhkab vast lõplikult välja 🙂