Kuu on möödund linnulennul

…alles see oli, kui ma pambuga haiglast tulin.

Ma kadestan Kessut ja MrsB-d, kes viitsivad suht korralikult lapse arengust igakuised fotodega kokkuvõtteid teha, ma ise olen selleks liiga laisk.

Mõtlesin, et katsun Poisi kohta miskit kirja panna, aga no mida selle ühekuuse kohta ikka öelda on :) Magab endiselt suurema osa ajast maha, ehkki päeva ajal uudistab veidike juba ringi ka. Öösel on hea laps – paar 3-4 tunnist vahet peab, hommikupoole on tihemini tissi otsas, aga vähemalt saan ma ise magada, tema sööb ja kustub mu kaisus. Ärkab muidugi seitsmest, Plika samamoodi… Õnneks ärkab Abikaasa samal ajal, nii et ma torkan tite enamasti temale ja tukun seni, kuni ta tööle läheb. Kui eriti hea päev on, jääb Poiss siis uuesti magama ja Plika läheb vanaema-vanaisaga mängima, nii et ma saan näiteks üheksa-kümneni põõnata. Tihti aga otsustab Poiss iseloomu näidata, nii et käin temaga paar tundi suurema osa ajast mööda korterit ringi – voodis olla ei kõlba, magada ammugi mitte.

Tundub, et jorrihood ongi peamiselt hommikul ja õhtul, vahepealse aja magab tissi- ja mähkmevahetuspausidega rahuliselt maha. Õhtuti on vist enamik lapsi virilad… Ma pole midagi targemat välja mõelnud, kui profülaktika mõttes gaasirohtu andnud ja lihtsalt süles ringi tassinud. “Nutt ja jonnihood” raamat soovitab küll lasta lapsel ennast ema süles rahulikult “välja” nutta, aga need katsed on mul seni edutult lõppenud – karjub nii kõvasti ja väristab õnnetult lõuga, et hakkan temaga ikka ringi käima. Ma nimelt pole kunagi 100% kindel, kas ta ikka tahab NIISAMA stressist nutta, äkki on veel mõni väljatulemata krooks – sel juhul pole teda ju mõtet süleshoidmisega piinata, ikka püstises asendis…

Krooksumisest rääkides – Plikaga jantisime tükk aega, tited ju alguses tihti kuuldavat krooksu ei tee. No Poiss krooksub küll teisest elupäevast saati nagu vana mees :P Krooksub lõputult, ma ütleks. Võiks ju eeldada, et teeb paar tükki ära ja siis on korras, aga tihti tulevad need alles hiljem.

Mingit päevakava ma täheldanud pole, kõik käib nii, nagu jumal juhatab. Tissi saab tunduvalt tihemini kui kolmetunniste vahedega – ma üritan küll liiga tihti ja iga vääksu peale mitte toppida, aga kui jorin liiga pikaks läheb, siis saab ka tunniste või pooleteisttunniste vahedega – no äkki on nälg. Ei mina usu, et rinnapiimalast üle toita saab. Eks ma üritan hakata edaspidi pikemaid vahesid hoidma küll, aga praegu on ta ju alles pisi…

Mänguasjade vastu ei paista ta veel huvi tundvat – tegelustekk ja lamamistool pole kasutust leidnud, voodikarussell samuti mitte (ja see jäi ükskord poole mängimise pealt vait, miski läks sees ilmselt katki. mehhanismi uurimiseks peaks riide ümbert lahti saama, õmblused ja muu, tüütu, pole viitsinud tegeleda. kui parandada ei saa, olen väga kurb, see oli nii nunnu ja suht kallis ka). Üritasin meelde tuletada, mis ajal Plika tegelustekist huvitus või oli nõus turvatoolist minu tegemisi jälgida – no ei mäleta, ei viitsi vanu blogisissekandeid ka üle lugema hakata.

Nii et jah, ärkvelolemise ajal on Poiss peamiselt süles, sest mujal pole lihtsalt rahul. Jällegi – eks ma üritan teda hakata vaikselt harjutama rohkem omaette olema, no esialgu ikka nii, et ma ise kõrval, lihtsalt et süles poleks… Aga praegu ta on ju veel pisi, vast ei harjuta mingeid väga kahjulikke kombeid külge.

Riidemähkmeid proovisin talle esimest korda eile – kaks viitsisin vahetada, siis panin tavalise. No liiga kiiresti said märjaks :D Kaanega ämbrit ka praegu pole, peab Abikaasa ema keldrist ära tooma. Ja mul on väikeses suuruses mähkmed vaja ära kasutada – Abikaasale kingiti töö juurest pakk Brittoni omi, need on tõsiselt väikesed, hakkab juba välja kasvama. Ise kasutame Muumit – odavam kui Moltex. Aga ega tavalisi ju ära ei viska, kui juba kingiti… Üritan ikka riidekatega rohkem mässama hakata – tean küll, et see on ainult aja küsimus ja kappi seisma need ei jää, aga oleks ju parem varem kui hiljem.

Olen nüüdseks kolm korda kahe lapsega üksinda väljas käinud – saab hakkama, aga kellegagi koos on ikka tunduvalt kergem. Peamine jama seisneb Plika veenamises, et ta ise viiendalt alla läheks ja hiljem üles tagasi tuleks. Ta oskab ja jõuab suurepäraselt, lihtsalt lahedam on mitte sõna kuulata ja mind närvi ajada. Kui paar treppi käib ehk ära, siis lõpuks ikka hüppab ja irvitab, kuni ta üht kätt pidi ise alla tassin. Teise käega, eks, hoian Poissi süles. Ja Plikal võib suht ebamugav olla – seda enam, et  selleks ajaks, kui teda tassima hakkan, olen täiesti närvis, lihtsalt ei kannata seda molutamist.

No ja üles saamisega on veel kehvemad lood – ükskord kutsusin ema alla, sest Plika oli omal kinga jalast ära kiskunud ja Poiss oli mul kõhukotis, ei saanud eriti kummardada ja asjatada, et ise tagasi panna. Teised kaks korda olen lihtsalt Plika alla jätnud, Poisi üles ära viinud, siis tagasi alla tulnud ja Plika kaasa võtnud. Võeh, tüütu, ei jõua ära oodata, millal omaette ja madalale korrusele kolime.

Aga muidu on kahe lapsega täiesti võimalik üksi liigelda – eelistan pigem Poiss kärus ja Plika seisulaual varianti, siis saab Poiss rahulikult kärus magada ja mina vabalt Plikaga mänguväljakul tegeleda, kiigutada jne. Kui Poiss kõhu peal on, siis on mu tegutsemisvabadus ikkagi piiratud, pean ettevaatlikumalt liigutama ja raskem on ka. Aga noh, tookord, kui kõhukotiga käisime, oli nagunii õhtune aeg, Poiss oli viril, käruga oleme käinud hommikupoolikul, siis magas rahuga kogu aja.

Kontrast Plika esimese elukuuga on hirmsuur – siis olime kaks kogenematut lapsevanemat, aga meil oli oma kodu ja Abikaasa ei käinud tööl. Seega oli alati keegi, kellele laps üle anda, kui endal kopp ette sai. Ja kui laps magas, siis küllalt aega enda asjade jaoks.

Nüüd käib Abikaasa tööl, peaks lõpetama pool viis, aga sageli jõuab koju alles peale kuut ja on ka nädalavahetustel terveid päevi ära – ületunnid saab küll tavalisest tööajast maha võtta, aga hetkel teeb ta veel neid miinustunde tasa, mis pärast Poisi sündi võetud sai (osa oli ametlik puhkus, osa ületunde oli tehtud, osa jäi veel teha). Lisaks on tal nüüd viis nädalat koolitus, mis tähendab, et kahel õhtul jõuab ta koju alles pool üheksa ja mingi nädalavahetus on ka kinni. Et jah, issit näeme me võrdlemisi vähe ja just õhtusel ajal, kui jorinat kõige rohkem on.

Vanaemast-vanaisast on muidugi suur abi, eriti Plika kantseldamisel, aga titega pean ikka suuremas osas ise hakkama saama. Ema on küll õnneks nõus tedagi natuke hoidma, kui mul täiesti üle viskab. Vahel olen hommikul niiii väsinud, vahel ei jõua lihtsalt mitu tundi, laps süles, ringi käia. Aga jah, eks selle oma ajaga on nii nagu on… Vahel saan näiteks lapsed ühel ajal ilusti magama ja vähemalt kaks tundi vaikust nautida, vahel on Poiss enamik Plika lõunaune ajast üleval. Igatahes näpistan ma iga võimaliku hetke enda jaoks, nii palju huvitavaid raamatuid tahavad lugemist ja… Tänu abikätele on see mul ka võimalik.

Igatahes on elu hoopis kiirem. Ja noh, üldiselt ma ütleks, et Poiss on siiski päris hea laps – mis siis, et jorisemishoogusid paar korda päevas ikka on. Mis siis, et peaaegu iga päev läheb juhe miski hetk jubedasti kokku ja tahaks kõik pikalt saata. Rohkem on ikka head.

Meenutuseks lühike kokkuvõte Plika esimese kuu täitumisest. Oleks nagu mingi sarnasus küll neil magavatel tittedel :)