…on teine niigi pikk ja lohisev, ei hakanud juurde kirjutama.
Mulle tundub, enamik emasid pigem eelistaks, et nende laps magab eraldi voodis – vähemalt seni, kuni vastsündinu on siia ilma saabunud ja arvab teisiti ning olude sunnil koos magamisega ära harjudes võib see ka emale meeldima hakata. Mina olen algusest peale koos magamist pooldanud – eriti esialgu, kui laps on veel pisi-pisi ning läheduse- ja öine söögivajadus suuremad. Mida aktiivsemaks ja liikuvamaks aga laps muutub, seda häirivam koos magamine on.
Mõned ei puhka üldse välja, kui laps nendega samas voodis magab, iga pere on individuaalne.
Minule isiklikult on alati meeldinud lapsi võrevoodisse magama panna – hea kindel koht vaikses magamistoas. Nojah, Plika hakkas küll õige pea ainult tissi otsas magama jääma, sel juhul enamasti suures voodis, kust ma ta kunagi hiljem oma voodisse ümber tõstsin. Poiss on see-eest ALATI oma voodis maganud – meil oli ema juures terve pere peale vaid üks tuba, see oli Plika mängude eest ainus turvaline koht. Omaette kolides oli harjumus juba sees ja põhjused ka tegelikult samad.
Öösel olen aga alati lapse esimese tissisoovi peale suurde voodisse tissi otsa tõstnud ja ta sinna hommikuni jätnud, et oleks mugav vajadusel uuesti tissi pakkuda.
Nüüd, kahe lapsega, olen hakanud eelistama vabalt Abikaasa kaisus magamist. Kui poiss meie voodis on, pean ettevaatlikum olema ja jään tihti veidi kangeks, kui Plika juhtub ka kaisus olema, on lihtlabaselt kitsas. Üks asi on ärkvel olles perega koos voodis olla, selleks on ruumi küll ja veel… Aga magajad kipuvad laiutama :P
Nädal tagasi unekooliga alustades proovisin esimest korda elus öösel istudes tissitamist ja lapse pärast söömist oma voodisse tagasi panemist. Olin hämmingus, kui kiirelt ja valutult see kõik toimus – istusin voodis, padjad selja taga, Poiss sõi kümme minutit, siis krooks (mis vahel ei tulnudki) ja oma voodisse tagasi, jäi alati kohe magama.
Kõigi nende kogemuste põhjal käituksin kolmanda lapsega saades tõenäoliselt üpris sarnaselt, aga siiski mõningate erinevustega. Paneksin ta kindlasti alati magama oma voodisse ja harjutaksin algusest peale ise magama jäämist, samas lastes tal ennast vajadusel turvaliselt süles tühjaks nutta. Öösiti tõstaksin väga pisikese esimesed kuud tõenäoliselt ikka suurde voodisse tissi otsa ja magaks temaga hommikuni koos. Kui ta öösel aga juba harvemini sööb, siis hakkaksin oma sisetunde järgi, tõenäoliselt umbes paari-kolme kuuselt, teda öösiti juba istudes toitma, et siis oma voodisse tagasi panna. Kui tegu on samasuguse kuldmagajaga nagu Poiss seda alguses oli, siis ilmselt kiireminigi.
Ühesõnaga… Ma olen pigem koos magamise poolt kui vastu. Peaasi, et vanematel oleks endal mugav ja lapsel piisavalt turvaline – et kõik saaksid välja puhata. Aga noid ise magama jääma õppimise meetodeid soovitan ikkagi algusest peale ja kõigile, magamisviisist hoolimata – lihtsalt endal on hiljem kergem.
Aga hea küll, küsige siis uuesti, kui mul kunagi kolmas laps reaalselt käes on ;) Teoorias on ju kõik targad :P
9 Responses to “Eelmisele postitusele lisaks”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
ah et kolmas laps on ka juba mõttes? 8O
Nojah, voodi laius loeb, seda ma kunagi juba kommenteerisin kah ;) Aga muus osas pmst täitsa samad seisukohad, va see, et ma pole RAATSINUD pesamuna veel oma voodist välja kolida. Aga peab, ma tean.
Ma pole viie kuu jooksul kordagi saanud magada õhtust hommikuni. Mitte kordagi rohkem kui 4 h järjest. Kui sekka tuleb mõni öö kus beebi lausa iga 2 h järel ärkab, siis võtab ikka pildi eest ära küll.
Tegelikult peaks endale kah need raamatud hankima, väga asjalikud kokkuvõtted on sul siin neist.
Muig, mul on nii kaua, kui mäletan, kolm last mõttes olnud. Millal ta aga tuleb, see on iseasi. Praegu küll veel uue tite isu pole :D
Mul kolm last. Ja ma olen vist üks imelik ema, et ma pole mitte kunagi ühtegi laste kasvatamisega seotud raamatut lugenud.
Usaldan pigem oma sisetunnet, mis puudutab lapse arengusse ja lastega tegelemisesse.
Kõik lapsed on nii erinevad ja kõik "reeglid" ei saagi kõigile kehtida.
Väike hämming on, et inimesed õpivad raamatust lapsi kasvatama/lastega tegelema. Hukka ei mõista, aga aru ka ei saa :D
Esimene laps jäi mul pea 16 aastat tagasi magama kätt hoides. Ei osanud muud moodi tahtagi. Sai natukene suuremaks ja mõistsin, et tegin valesti ning lubasin endale, et kui ma veel kunagi lapsi saan, siis enam nii ei toimi asi.
Kaks nooremat on sündimist saati oma voodis maganud, tissitanud pole kunagi une ajal ja alati on nad tagasi oma voodisse tõstetud. Hea rahulik, ei pea muretsema, et keegi ennast välja ei maga. Lapsele lähedust saab ka teistmoodi jagada, ei pea kaisus olema.
Õnneks pole ka kunagi probleeme olnud (ma arvan, et tänu sellele, et nad teavad, et ainuõige koht magamiseks on nende voodi) ööunega.
Kui kolmas laps sündis, siis hakkas teine laps koos kolmandaga samal ajal magama minema. Ja lähevad siiamaani. Kella 8 paiku õhtul saavad süüa, siis pesema, uneriided/musid/kallid/tekk peale/tuli kustu ja ongi kõik. Jah, vahel peab peaagu kolmesele sõnu peale lugema, aga see on harva. Unejuttu pole meil kunagi olnud. Ja lapsed magavad, kogu öö (viimane alates 4k saati) ja ilusti.
Jakus ja jõudu teie perre :)
mina arvan, et laps peab oskama nii kaisus kui oma voodis magada. tuttav just hiljuti rääkis, et külla minnes pidid võõrustajad neile ka võrevoodi hankima (neil endal reisivoodit vms polnud), sest laps kaisus magada ei osanud.
samas tean kaht peret, kus poisslaps magas vanemate vahel 9-aastaseks saamiseni. see on küll "pisut" ekstreemne!
minu laps on oma 1,4-aastase elu jooksul vist rohkem kaisus kui võrekas maganud. nüüd, kui teine laps ka tulekul, harjutame ikka oma voodiga. kaht last korraga kaisus ma ette ei kujuta, olgu see voodi nii suur kui tahes.
Kuna ärkvel olles me mahume kõik kenasti voodisse ja magada eelistan ma seal nagunii lasteta, siis ei näe endiselt põhjust laiema voodi omamiseks. Kahekesi on seal ruumi küll ja veel.
Aga seda uneraamatut Eestis ilmselt ei müüda, nii et kui tahad, siis saada mulle meil ja ma saadan vastu PDF faili.
On ka veel vahevariant: titevoodi ema voodi kõrval. Meil on mõlema lapsega nii olnud, mitmel põhjusel: 1) ma olen väga kerge unega, ma lihtsalt ei puhka välja, kui ma ei saa vabalt olla ja vajan ruumi, 2) voodi on vaid 120 cm lai, sinna ikka ei mahu ära 2 suurt ja üks titt, 3) öösel üles tulla ma ka pole tahtnud. Nii on eemaldatud esiküljega võrevoodi olnud meie voodi kõrval, st laps on oma voodis, aga siiski minu kõrval. Nii, et olen saanud teda silitades rahustada, ise tõusmata. Või andnud süüa (pikali või istudes) ja siis lapse tagasi võrekasse tõstnud. Aga ise pole pidanud püsti tõusma. Sest kui ma juba kord tõusen, siis ei tule alati enam und… Mõlemad lapsed on niimoodi kõrval maganud veidi üle 2,5 aasta.
Kusjuures see on hea point, ma polegi selle peale tulnud, et laps ei pruugi osata kaisus magada :P
Ja ma tõesti leian, et kui ma vahetevahel Poisi endale varahommikul tissi otsa tõstan, et siis veel tunnike magada, ei mõju see meile kummalegi kuidagi halvasti. Muul ajal jääb ikka ise oma voodis, hommik on lihtsalt meie läheduse aeg :)
Plika võrekas oligi sel kombel ilma ühe küljeta meie voodi kõrval, kuni keerama hakkas ja pidime võre ette panema.
Vahepealsed viis kuud ema juures elades olid tingimused piiratud, siis ei saanud laste voodeid päris meie voodi kõrvale panna, polnud ruumi, olid lihtsalt lähedal, samas toas.
Poisi voodil on alati kõik võred ees olnud, aga nüüd omaette kolides magame ka nii, et võrevoodid on kummalgi pool meie voodit :)
Plika ajal imestasin, kuidas keegi viitsib nii, et voodi on toas kaugemal, iga kord tuleb ju üles tõusta ja last võtma minna. Nüüd teen seda ise ka ja olen täitsa rahul, üldse ei ole keeruline. Aga eks see kõik sõltu suuresti lapsest, Poiss on lihtsalt hea magaja :)