Kahtlemata oleks mõttekam hommikul õhtust ja ööst üks postitus teha, aga ma ju ei kannata homseni :P
Päeva jooksul rääkisin Plikale mitu korda, et täna õhtul hakkame natuke teistmoodi tuduajaks ette valmistama – lugesin talle kõik asjad ette ja ütlesin, et lõpuks lähevad nad vennaga mõlemad oma voodisse ja emme-issi teise tuppa, siis ta saab ISE magama jääda nagu suur tüdruk.
Une-eelsed toimingud möödusid suhteliselt kenasti. Plika oli küll energiline ja tahtis aeg-ajalt eest ära joosta, aga kannatliku kindlameelsusega saime suurema protestita pesus käidud ja tuduriided selga. Tissi ja jutustamise aeg terve perega suures voodis oli väga mõnus – Poiss sõi tissi, Plika istus Abikaasa süles, kes rääkis talle ühe muinasjutu, siis laulsime Plikale kordamööda ja koos paar laulu… Ja juba oligi kell pool üheksa.
Panime Poisi musidega voodisse, tegime Plikale ka mõlemad kalli ja musi, pärast seda ronis Plika muidugi meie voodisse. Tõstsime ta sealt oma voodisse, soovisime head ööd, läksime toast välja ja jäime ukse taha valvesse.
Kokku saime teda voodisse tagasi viia 22 korda – sellest 14 korda tahtis ta toast välja tulla, kaheksa korda läks Poisi voodi juurde. Umbes 15 korraga sai selgeks, et ega sellest väga tolku pole, siis jäid vahed harvemaks. Lõpuks enam oma voodist välja ei tulnud. Alguses me käisime Abikaasaga kordamööda teda voodisse tagasi viimas, aga üsna ruttu otsustasime, et seda peaks ainult üks vanem tegema – on Plikale igavam. Mina siis jäin käima, homme on seega Abikaasa kord. Alguses oli voodisse tagasi tõstmine Plikale põnev ja lõbus mäng, kuna ma aga seda tehes täiesti vait olin, siis lasi mõne aja pärast järgmise strateegiana nutujoru lahti.
Poiss pidas kogu selle aja väga hästi vastu. Tema magamajäämine võttis vist umbes pool tundi, kui sedagi. Voodisse pannes ei teinud algul piuksugi, aga kui Plika nutma hakkas, siis muidugi Poiss ka – kordamööda jorisesid. Hüsteeriast oli asi kaugel, seega ei pidanud Poissi kordagi rahustama, lõpuks jäi ise magama.
Plika nuttis-virises-jorises kokku tund ja veerand (ok, sellest esimesed veerand tundi oli vist lõbus), jäi magama 21.45. Vahepeal nuttis ikka täitsa kõvasti, nõudis papa opa, emme kalli-kalli ja sadat muud asja. Kui ta enam voodist välja ei tulnud, hakkasin teda kahe minuti kaupa pikenevate vahedega vaatamas käima – kõigepealt 5 minutit, jõudsin 11 minutini, pärast seda jäi magama. Kui voodisse tagasi viies olin alati täiesti vait, siis hiljem kontrollimas käies kõigepealt tõstsin ta vajadusel õigesse asendisse (üks kord oli voodist välja roninud ja nuttis kummuli laua peal, teine kord oli lihtsalt pea jalutsis), pühkisin vajadusel nina, tegin paar korda pai, üritasin tekki peale panna ja ütlesin: tuduaeg on, maga nüüd. Pärast viit korda emme kalli-kalli nõudmist ütlesin lisaks: täna enam kalli ei saa, homme hommikul jälle. Peale nende mingit muud juttu polnud. Kui alguses nuttis kõik korrad kõva häälega, siples kõigest jõust ja ei tahtnud tekki peale lasta panna, siis viimane kord oli selgelt väsinud ja rahulik, nõudis mõmmit, lasi teki peale panna ja kaks minutit peale seda kontrolli oli ka vaikus majas.
All in all, suht hästi läks, arvan ma. Eks ta saab üsna ruttu aru, et asjad on nüüd teistmoodi ja me ei anna järele. Ennustan, et suuremat nuttu jätkub ehk veel paari järgmisse päeva, siis läheb paremaks. Esimesed kolm ööd ju on alati kõige raskemad… Neljas ja viies öö mööduvad Plikal muidugi vanaema juures – kuna see on talle väga tuttav koht, siis küllap läheb ka hästi.
Mis seal ikka… Ootan põnevusega öiseid arenguid, uued uudised hommikul.