Ma nüüd kirjutan natuke pikemalt teemal, mida ma olen endale lubanud siin blogis mitte kunagi käsitleda, sest mulle ei meeldi kirjutada asjadest, millest ma midagi ei tea. Kuna ma aga natuke juba kirjutasin ja tekitasin paaris lugejas küsimusi naiivse väitega, et mulle meeldivad madalad maksud ja kõrged toetused 😀 Siis paraku läks mu vastus liiga pikaks ja ei mahtunud kommentaarivormi ära. Ma siis võtan julguse kokku ja avaldan selle eraldi postitusena. Piinlik on küll, sest ma olen maailma suurim poliitikavõhik ja ei valda isegi neid teemasid, millest järgnevalt kirjutada kavatsen, pea üldse mitte. Ärge siis väga kõva häälega naerge 😛
Ma leian, et lastetoetus on praegu ilmselgelt naeruväärne. Tundub, et lastetoetuste teema juurde peaks kohe kindlasti käsitlema ka vanemahüvitist, mida ju isegi praegu saan ja mis maksurahadest palju neelavat. Süsteemi kui üleüldise üle ma ei hakka kohe kindlasti targutama, sest mulle antud oludes juhtumisi sobib väga hästi (igaüks vaatab ikka oma mätta otsast, eks). Alammäär võiks mu meelest madalam olla küll – nt 20 000 vms. Ma olen seda meelt, et kui inimene juba nii palju teenib, siis võiks tal ka juba nii palju oidu olla, et natuke kõrvale panna, mitte ennast 30a laenudega nii kinni nöörida, et kui 25 000 asemel 1,5 aastat 20 000 saab, siis jääb laps tegemata, kuna muidu kasvaks võlad üle pea. Minu meelest on see lihtsalt idiootlik suutmatus raha planeerida. Ja lapsi tehakse ju ikkagi laste saamise soovi, mitte riigi toetuse pärast – kui kellelgi sellepärast tegemata jääb, et riik suvatseb teda 1,5 aasta jooksul vaid 20 000-ga toetada, aga palk oli kõrgem, siis ilmselt ongi parem, et see laps tegemata jääb. Iseasi on see, kui palju vanemahüvitise ülempiiri alandamine üldse aitaks, ma pole sugugi kindel, et sealt mingeid meeletuid summasid sel moel kokku hoitaks. Ma tõesti ei tea.
Ühesõnaga põhipoint on see, et lastetoetus peaks mu meelest igal juhul suurem olema – kõigil, olenemata sissetulekust. Ja lasteaiakohti rohkem. Ja töökohad väikeste laste vanemate graafiku puhul paindlikumad. Ja nii edasi. Et vanemahüvitis on küll hea ja tore asi ja kindlasti tõstab iivet ka, aga kui see 1,5 aastat möödas on, siis ei tunne lapsevanemana ennast küll enam riigi poolt väga soosituna. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud, mul endal on ju lapsed alles väikesed.
Ja ma näiteks leian, et hambaarst ei tohiks olla tasuline. Kas just täitsa tasuta, aga no see 150 kr hüvitis oli ka naeruväärne, isegi 450 kr, mida mina hetkel saan, on naeruväärne. Mis ei tähendaks, et ma selle taotlemata jätaks, eks, ühe augu saab selle eest ju ikkagi parandatud 😛 Ülejäänud meditsiini koha pealt ma otseselt nuriseda ei oska, sest ma olen üsna terve inimene ja perearst on kah tore sattunud.
Ühesõnaga umbes selliste soovide peale ma leiangi, et mulle meeldivad kõrged toetused, mis on vist jah üsna ebatäpne väljend, ilmselt oleks õigem öelda sotsiaalsed hüved. Ma loodan, et ma ennast väga valesti ei väljendanud.
Samas meeldivad mulle madalad maksud. Sellepärast, et ma olen vägagi optimistlik ja edasipüüdlik inimene ja loodan tulevikus pigem rohkem teenima hakata. Ja mulle ei meeldi mõte sellest, et mida rohkem ma teenin, seda rohkem riik sellest ära võtab 😀 Ja ma ei tea astmelisest süsteemist praktiliselt midagi – tean vaid seda, et mu pikalt Rootsis elanud õde ei ole olnud mu meelest üldse mingite meeletult suurte palkadega kohtadel, aga makse on maksnud, nii et tolmab. Vähemalt selline mulje on jäänud 😛 Ja ma üldse ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mulle on jäänud mulje, et Rootsi taolistes riikides, kus sotsiaalsed hüved on üsna suured, maksavad kõige suuremate palkadega inimesed ka umbes pool oma palgast maksudeks.
Et noh… Minu meelest siin ongi vastuolu. Ma loodan küll tulevikus normaalset palka saada ja ei ole huvitatud sellest kolmandiku kuni poole maksudeks maksmisest (viiendik on mu meelest enam kui küllalt), aga sama siiralt arvan ma seda, et normaalsed lastetoetused, (vähemalt mingil mõistlikul määral) tasuta hambaravi jmt peaks olema kõigi iseenesestmõistetavad hüved – ja seda hoolimata sissetulekust.
Ja siis veel kõik see, et haridus-, meditsiini- ja julgeoleku/päästeteenistuse töötajad jne peaksid normaalselt palka saama, eks. Mida nad Eestis ei saa.
ÜHESÕNAGA. Ma ei tea. Mulle tundub, et ma soovin kõiki neid hüvesid, mis põhjamaades nii iseeenesestmõistetavad on… Aga ilma nende maksukoormuseta.
Ja ma jumala eest tõesti ei tea, mis maksud on nt Ameerikas (pakun, et pigem madalad?), aga sealne tervishoiusüsteem ja 6-nädalaste laste kõrvalt tööle minemine on ju õudusunenägu.
Mulle on jäänud mulje, et kahte head asja ei saa – kas on palju sotsiaalseid hüvesid või palganumbriga võrdelised maksud (st mida suurem number, seda rohkem ära annad). Võib-olla kuidagi saaks ka. Kordan – ma olen MEELETU poliitikavõhik. Ma vaevu teen vahet vasakul ja paremal 😛
Ja mul pole olnud siiani piisavalt motivatsiooni endale seda kõike selgeks teha. Keegi võiks tulla ja hästi lihtsalt seletada, nii et ma ka aru saaks – kuulaks huviga. Aga omal käel pole ennast siiani harida suutnud, sest mulle tundub, et Eesti poliitika on nii p*rses enivei, et otseselt valida kedagi nagu ei tahagi (ei ole hetkel seda usku, et ükski partei oma ilusaid lubadusi suudaks eriti ellu viia). Seega lähtun oma ainsast sügavast veendumusest: tuleb anda hääl keski vastu, et kõik veel rohkem p*rse ei läheks. Sest valimisõigus mul on ja valida on püha kohus – olgu ma siis nii poliitikavõhik kui olen.
Ma rohkem ei viitsi jahuda, miskit tarka siit enam nagunii ei tule. Loodan, et ma kogu oma mõttekäiguga väga puusse ei pannud ja selle eest labidatega mööda päid ja jalgu ei saa.
Ja ilmselgelt puudutasin ma ainult 0,1% kõigist hirmolulistest teemadest ja mul pole vähimatki tahtmist hakata argumenteerima kõigil neil teistel, mis minusse hetkel nii otseselt ei puutu. Mina ka ei tea, kuidas peaks olema või kuidas tuleks teha. Mulle küll tundub, et kõik on praegu suht p*rses, et oleks saanud paremini ja tulevikus PEAKS saama paremini, aga samas tunnen ma poliitiku töö vastu tohutut aukartust, sest mina seda teemat ei jaga ja seda tööd teha ei tahaks ega oskaks. Ja kui ma teemat ei jaga, siis ma väga kergekäeliselt ei tahaks ka kritiseerida – pärast olen lihtsalt see ahv, kes muudkui möliseb, kui halb kõik on, ehkki teised pingutavad, veri ninast väljas, et asja paremaks teha… Ja et paremaks tegemine lihtsalt ongi aeganõudev protsess.
Ühesõnaga – ma ei tea poliitikast mitte muffigi 🙂 Aga valimas käin ikka, teisiti ei saa!
Oot, kas kogu mõttekäik ongi siis see, et tahaks kõike ja tasuta, aga ei viitsi huvituda, kuidas? Sel juhul on sellega raske puusse panna, niisugune see lihtsalt on. 🙂
Ja mina vahel ikka imestan, miks meil Keskreformierakond võimul on.
Raamatut kohe ei kirjuta, aga blogipostituse kyll.
Huvitav, kui ma oma arvamuse ausalt kirja panen, kas mind kaevatakse siis kohtusse? 🙂
Nojah, ja sellest sa ju ikka saad aru, et sotsiaalseid hüvesid saab finantseerida vaid kõrgetest maksudest? Kui me just ei plaani naftamaardlaid avada 🙂 Aga looduslikest ressurssidest – on ju teada selline kuldne tõde, et pool maailma alla vaesuspiiri elavatest inimestest elab loodusressursside mõttes rikastes riikides 🙂 Nii et maailma kurb praktika näib osutavat, et ega nafta ja kuld ka suurt ei aita 😛 Ikka tark töö ja kõrged maksud 🙂
Aga jah, küsimus ongi, kuidas teha nii, et see töö, mida inimesed teevad ja mida riik maksustab, oleks võimalikult kõrge lisaväärtusega. Mu isiklik teooria on üldse see, et kui me tahame iseseisvat ja veel ka hästi toimivat riiki mängida, siis peaks iga indiviid olema rohkem kui ühe eest. Mugavast oleskelust loobumise eest makstakse meile toimiva riigiga, muud moodi me seda ei saavuta. Ehk siis, nutikas peab olema, lisaks usinusele 😛
Oop, ole nüüd, nii naiivseks idioodiks sa mind ometi ei pea? Kui ma suutsin selle postitusega sellise mulje jätta, siis see vaid kinnitab mu senist põhimõtet poliitikast mitte kirjutada 😀
Selles postituses üritasin vaid väga naiivselt seletada oma naiivset halvasti sõnastatud arvamust kõrgetest toetustest (ehk siis tegelikult sotsiaalsetest hüvedest) ja madalatest maksudest.
Põhiliseks mõtteks jääb mul ikkagi see, et kuigi mu meelest võiksid paljud asjad paremini olla, siis ma ei julge eriti nõuda ega kritiseerida, kuna ma ei ole siiani suutnud endale poliitika teemat selgeks teha. Ja miks ma pole ülearu aktiivselt viitsinud – seda tõesti põhjusel, kuna tundub, et hoolimata ilusatest lubadustest ei tundu reaalselt olevat inimesi, kes suudaks neid ka ellu viia. Ehk siis hetkel pole just reaalset kasu täpsest arusaamast, mis on vasak ja parem ja nii edasi, kui ei vasakul ega paremal pole valida reaalselt kedagi, kes midagi ära teeks.
Samas ma ikkagi valin ja arvan, et mu hääl läheb asja ette. Sest hoolimata sellest, kelle ma valin, on see kindlasti keskerakonna vastu 😉
Kui keegi oskab soovitada käsiraamatut Politics for dummies, based on Estonian experience, siis seda loeks küll 😀
Ja sellest saan ma suurepäraselt aru, et sotsiaalseid hüvesid finantseeritakse kõrgetest maksudest, sellest tulenevat vastuolu oma maailmavaates ma ju lahti selgitada üritasingi.
Uhh, kui keeruline. Andke mulle see raamat, ah? Ma tegelikult tahaks tõesti sellest teemast rohkem jagada, aga elus on praegu nii palju muid asju, et kui konkreetselt ja lihtsalt seletada pole võimalik, siis ma süvenen keerulisse poliitmaailma kunagi hiljem 🙂
nohjah… meie perest uks leivateenija maksab 50% palgast maksudeks… NHS hambaravi on muidugi siin riigis tasuta (nagu on peaaegu koik muud ravid), aga ma eriti ei tea kedagi, kes NHSi hambaarsti juurde julgeks minna 😀
Ega nendest maksudest saa ule ega umber, parem nende peale mitte moelda ja lihtsalt arvestada et palk on selline (peale makse) ja koik.
Muidugi siin UKs on nome see, et maksad makse kull nii palju, aga uhiskond ei tundu funkstioneerimast… igast kuljest logiseb ja aru ei saa kuhu see raha laheb…
nüüd huvitab mind ka vastus sellele oudekki küsimusele, et miks sinu meelest astmeline tulumaks = kõrged maksud? ja kas meie praeguse kaheastmelise süsteemi ülemine aste on ka liiga kõrged maksud sinu jaoks?
Oop, ma ootan huviga! Kuni su aus arvamus riigi julgeolekut ei mõjuta, ei tohiks ehk suurt probleemi tulla 😛
UK ei ole riiklik (NHS) hambaravi tasuta. See on tasuta vaid rasedatele ja sisserannanutele. Maksad ikka aga vahem kui erahambaarsti juures.
UK hambaravi on fikseeritud hindadega – kas £16.50, £45.60 või £198. Esimesel juhul saad läbivaatuse ja hambakivi eemalduse vms, teisel juhul parandatakse ära kõik augud, kolmandal juhul on tegu juba kroonide ja muu kallima jamaga.
Põhjalikumat lugemist huvilistele: http://www.whatprice.co.uk/dentist/nhs-prices.html
Ehk siis fikseeritud tasu £45 eest parandatakse ära kasvõi kümme auku. KUI sa oled nõus hõbeplommidega. Mina ei oleks.
Mõtlesin küll rasedana Londonis tasuta hambaravi võimalust ära kasutada, aga praegu on hea meel, et seda ei teinud.
Aga see kõik on postituse teemat arvestades juba suht OT 😀
Ja, minu mees maksab ka peaaegu poole omast palgast tulumaksuks plus sinna juurde siis mis tahes muud riigi sisesed maksud (Council tax, Road tax etc etc etc).
Kui Rootsis on ehk veelgi korgemad maksud siis vahemalt seal maal on teada et kui oled vana ja enam tool ei kai siis hoolitseb riik sinu eest vaga hasti ja ei pea muretsema et void kylma katte oma koju ara surra voi suudad riigi pensionist vaid leiba ja piima osta nagu seda on UK.
Meie maksame korgeid makse aga mingit tulu me sellest ei saa ei noorelt ega vanalt. Ok, arsti abi on tasuta ja me selle yle otseselt kurta ei saa aga samas on meil ikka eraldi eraarstikindlustus kuna kunagi ei voi teada kui pikalt peab mingi protseduuri voi operatsiooni voi haiguse puhul ootama et oiget ravi saada ning kui tegu juba oma tervise voi isegi eluga siis parem karta kui kahetseda.
Kui enne veel maksti lastetoetust siis alatest vist aprillist ei sa me ka seda ja selle koha pealt ma arvan et nii ongi oige. Toetus peaks ikka andma vaid nendele kes seda toesti vajavad.
Mis aga ajab mind vaga vihaseks on see et siin riigis (UK) tuleb valja et mida ausam ja tookam sa oled ja mida rohkem pyyad oma pere parema heaolu eest rygada seda rohkem sind karistatakse igasuguste maksudega. Nagu oleks see kuritegu et lahed ylikooli et saada paremat haridust, et omakorda saada paremat tookohta ja paremat palka ja paremat elu oma lastele. Samas aga jagab riik heldekaeliselt igasugu toetusi peredele kus lapsi synnitatakse just selleparast et siis ei pea tool kaima ja siis maksab riik abiraha ja annab korteri voi isegi maja ja hullematel kordadel toob isegi sooja hommikusoogi koju. Nendel peredel on ilma mingit vaeva nagemata koik viimased tehnika vidinad kodus olemas ja aias kindlasti ka suur batuut ning kumbki vanematest ei kai tool. Kuidas see opetab et kui tahad midagi saada siis pead ka midagi andma voi selle heaks ennast liigutama?
Ma lihtsalt ei saa sellest aru.
Ok, lapsi me ei plaani nyyd selle jargi kas me saame riigilt abi voi mitte aga naiteks meie ei saa endale rahaliselt lubada selle korge palgaga kolme voi nelja last samas aga kui need pered voivad endale lubada kas voi 10.. Andes poole omast korgest palgast riigile oleks meil 4 lapse peale vahem raha kui riigi najal elaval perel 10 lapsega.
Koige hullem on aga see et need pered kes toeliselt abi vajaks (yksik emad, puuetega laste pered jne) need pered on ikka ilma abita.
Nonii, ma kõigepealt imestasin, et mis mõttes kaheastmeline, siis googeldasin kiirelt ja sain aru, et tõepoolest, maksuvaba määr on ju ka pmst aste. Ma pole selle peale varem eriti üldse mõelnud, eks 😛
Tegelikult ma ennist ka mõtlesin isekeskis päris pikalt ja jõudsin selleni, et minu meelest oleks vist siiski õiglasem, kui sellised üldised normaalseks eluks vajalikud asjad (arstid, lasteaiakohad ja mis iganes muu) oleks pigem kõigile kättesaadavad, ma võin selle arvelt veidi rohkem makse maksta küll.
Ma muidu nüüd lugesin seda:
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/article.php?id=31661057
Seda keski plaani vaadates (mis on küll suht laest võetud, nagu ma aru saan), siis üldiselt nii hull polegi, kui ma vaikimisi arvasin. Lühidalt: ma vist ikkagi eelistan Rootsit USAle 😀 (mitte et ma endiselt teaks, mis maksusüsteem seal on)
Ühesõnaga polegi sihuke koll see astmeline tulumaks, nagu ma arvasin. Aga see mõte tundub muidugi kah loogiline, et enne võiks palgad kõrgemad olla, kui neid astmeliselt maksustama hakatakse, praegu pole enam eriti millestki võtta. Või mis?
Aga kuidas sellega on, et päris pool maksudeks läheb… Kas seal on mingeid muid makse ka arvestatud või mõnes riigis ongi nii, et kui palju teenid, siis pool läheb konkreetselt TULUmaksuks? See tundub küll liig…
Keeruline teema, aga samas huvitav. Kena, et tänu teie küsimustele ise natukene targemaks sain.
Alice'i kommentaar tuletas meelde filmi Idiocracy alguse. Kes teab, see teab.
Tegelikult tahtsin ma hoopis seda öelda, et astmeline tulumaks loomulikult toob riigile rohkem raha, aga samas viib ka rohkem raha. Süsteemi üleval pidamiseks läheb tunduvalt rohkem resursse kui sellise lihtsa süsteemi üleval pidamiseks kui meil Eestis. Ja üldse – kui Sinu neto on sama palju kui näiteks koristaja oma (mis siis, et bruto on suurem), siis tuleb see õnnis nõukogudelik mõttemall väga lihtsalt tagasi. Mõisa köis, las lohiseb.
Ei saa jätta mainimata ka seda, et näiteks Soomes käib erasektoris tellimuste saamine igakuisete altkäemaksude läbi. Seda siis riigis, mis tahab uhkustada maailma madalaima korruptsiooniga. Jah, avalik sektor ongi madala korruptsiooniga, aga erasektoris tahavad kõik palgalisa altkäe, sest palka juurde küsida ei tasu, kuna kätte saad ikkagi täpselt sama summa.
Kas astmelise tulumaksu puhul võib bruto olla erinev, aga neto sama??
Ja Tikker, Eestis me ju maksame tsipa üle poole oma väljateenitud rahast riigile. Või mismoodi sina seda arvutasid…
Mulle, kui veel suuremale poliitikavõhikule ja ka suurte toetuste ja madalate maksude pooldaja oleksin vist küll pigem astmelise tulumaksu poolt. Mulle kui "poolmatemaatikule" tundub, et see tooks ju just kaasa selle, et ei madala ega ka kõrgepalgaline ei maksa maksudeks poolt palgast vaid mõlemad maksavad kindla protsendi oma palgast, mis ilmselgelt ei oleks 50%.
Ma oleks nõus natuke rohkem tulumaksu maksma, kui keegi teine oleks nõus enne mu palka tõstma 🙂
Vanemahüvitise ülemmäära ma alandaks ka ja lapsetoetust tahaks ka rohkem saada kui see pisku, millega ei saa last kommipoodigi saata 🙂
No seda sotsiaalmaksu, mis töötaja veel meie eest maksab, ma tõesti jah ei arvestanud, mina rääkisin puhtalt tulumaksust, mis on 21%. Koos sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusega tuleb jah tööandja kulu pea poole suurem kui kätte saadav netopalk.
Aga mul on tunne, et muudes riikides ongi ainuüksi tulumaks 50% ja siis muud veel lisaks. Aga teiste riikide maksusüsteeme ma ei tunne, seega täpsemalt kaasa rääkida ei oska.
Mida rohkem ma mõtlen, seda keerulisemaks asjad lähevad. Aga samas on põnev ka!
Siit vaike tapsustus. Tegelikult ei ole see paris nii et kogu su palgast voetakse pool tulumaksuks. Esimene £6000 on maksuvaba, jargmises palga astmest voetakse 22% ja siis jargmisest astmest 40% ja parast seda 50%. Seega kui naiteks teenid yle £100 000 aastas siis on sul esimesed 6000 maksuvabad, jargmine ports 22% tulumaksu, mis sellest piirist laheb yle siis 40% jne. Igal juhul hirmus palju matemaatikat ja mida rohkem sa tood teed seda rohkem sult raha ara voetakse.
(annan siin umbkaudsed naidud, asjahuvilised leiavad tapsemat infot internetist ise kui tahavad).
Astmeline tulumaks on ju puhtalt karistus neile, kel paremini läinud ja kes end üles töötanud. See tähendab väga otseselt seda, et kui ma näen rohkem vaeva, harin ennast ja teen karjääri, et oma perele parem elu kindlustada, siis võetakse minult see raha ära.
Idiocracy tõepoolest, nagu CV ütles 🙂
Noh, siin saab muidugi konstrueerida mitmesuguseid vastuväiteid.
Esiteks, palga ja tehtava töö suurus ei ole korrelatsioonis. Vastasel juhul molutaks õpetajad oma päevad niisama maha, sellal kui parlamendisaadikud rabaks palehigis. Kyllap on paremaidki näiteid. Ja ärge tulge rääkima palga kujunemisest tööturul või sellest, et õpetajatööga saab igayks hakkama.
Teiseks, põhimõtteliselt on võimalik võtta raha vaid sealt, kus seda on. Ehk siis kui meil on kymme inimest, kel on yks tugrik, veel kymme, kel on kaks, jne kuni viimase kymneni, kel on kymme, siis vajaliku saja tugriku saamiseks maksudena on mitu võimalust. Kaks olemuselt äärmuslikku on: 1) võtta igayhelt ära yks tugrik, nii et kymme surevad nälga ja kymnele jääb yheksa tugrikut; 2) võtta alates seitsmest tugrikust igayhelt ära aina enam, nii et poolele seltskonnast jääb igayhele kuus tugrikut ja kõigile ylejäänutele vähem. Ma ei räägi tegelikult protsentidest ega absoluutarvudest, ma pean silmas lihtsalt seda, kellele maksudega liiga tehakse ja kellele mitte. Kõik reaalsed systeemid on kompromissid nende kahe äärmuse vahel. Kysimus on tasakaalupunktis.
Ja alati leidub keegi, kes tunneb, et talle on liiga tehtud. Kui mitte puhtmatemaatiliselt, siis seeläbi, et tema peab kandma mingeid solidaarseid kulusid, ehkki 1)tal on kodus pyss ja kuri koer 2)tema hambad ei valuta kunagi 3)tal pole lapsi, kes vajaksid kooli 4)ta on yldse rikas ja ilus ja tark ja igayks hoolitsegu enda eest ise.
Eks inimesi on igasuguseid. Selle asemel, et osa maha lyya, rakendatakse tavaliselt siiski, nagu ylal yteldud, kompromisse. Harva on kõik nendega rahul. Kui enamik on väga rahulolematud, nihutatakse tasakaalupunkt pisut teise kohta ja tehakse uus kompromiss. Nii yhiskond toimibki.
Aga tasuta lõunaid muidugi ei ole, vähemalt suletud systeemides mitte.
Nojaa, kysimus on lihtsalt selles, et kui sada tugrikut kuus teenijalt on võetud maksuks kymme tugrikut ning tuhat tugrikut teenijalt sada, aga ikka veel oleks maksutulu hirmsasti tõsta vaja, kuidas siis maksud struktureerida – yhel hetkel vähem teenijailt rohkem võtta ei saa, aga rohkem teenijailt hädapärast kannataks.
See tavaline väide astmelise tulumaksu poolt "võtame sealt, kust võtta on" on täielikult loogikavastane. Kui minu brutopalk on 1000€, siis sellest läheb tulumaksuks 210€. Teise inimese brutopalk on 500€ ja tema maksab 105€. Mida rohkem inimene teenib, seda rohkem ta maksab riigile nii või naa. Lisaks sellele tekitab suurem sissetulek käivet ja rohkem maksab see suurema sissetuleku omaja ka käibemaksu riigile (KM kui lõpptarbija maks). Käive tekitab töökohti jne.
Aga tulla väitma, et "oi, su naaber on nii laisk, et ei viitsinud ülikoolis käia aga noh, sina oled tubli ja sinult võtame nüüd rohkem" on nõme ja tundub kuidagi karistusliku iseloomuga olevat.