Ökoelust, eeskujudest ning sellest, kuidas Mormelar ja Kessu mu mõtteid kirja panevad

Leidsin täna hommikul oma readerist üksteise järel kaks postitust, millele agaralt kaasa noogutasin ja mõtlesin, kui hästi mõned inimesed oskavad minu mõtteid kirja panna.

Esiteks kirjutas Mormelar sellest, kuidas temast trennipihv sai. Päris mitmeid sarnasusi minu postitusega esimesest spordiklubis käimisest 😀 Ainult et Mormelar oskab veel tabavamalt kirjutada… Igal juhul olid mul täpselt samad lood kehalise tundidega (ok, poppi ma ei teinud ja kõige kehvem polnud, aga paljusid kvoote täis ei saanud, viit välja ei venitanud ja tundi üleüldiselt vihkasin) ja suhtumisega trenni ja… No hea küll, seda ma ei kartnud, et kõik on minust peenemad (ehkki Mormelari IRL ja fotodelt korduvalt näinuna imestan ma kah, kust see mõte üldse tulla võis), aga kõike muud – et ei oska/jõua kaasa teha jne jne jne, seda küll.

Ja tõepoolest, trenn on eneseületamine. Just see osa, et sinna üldse minna. Aga kui juba teel olen, trenni teen, pärast trenni – emotsioon on super. Nii et ehkki raha kulub ja laste pärast on kõvasti klapitamist, on vaev seda igati väärt. Ma käin hetkel küll ainult bodybalance‘is ja ostsin kõigest 24x kaardi, aga plaanin vist seda personaalset nõustamist proovida ning rohkem erinevaid asju katsetada. Ujumas käimist kavatsen kindlasti jätkata, aga pigem üks-kaks korda nädalas, igasugu muud asjad tunduvad isegi huvitavamad.

Kessu kirjutas puhtamast elust. Noo, muidugi kirjutas tema sellest, mida ta juba teeb, need on suures osas alles minu sooviunelmad. Aga see kõik on täpselt sama, mida ma mõtlen ja tahan saavutada. No ja siis veel need mõtted lendamise ja shoppamise ja pizza koju tellimise kohta… Ma ütlen, täiesti minu mõtted!

Ja nüüd just sain lingi, Sandra hakkas ka blogi kirjutama, oma pere mahesammudest ja teadlikust emadusest… Mul on olnud võimalust tema mõtetele noil teemadel juba mõnda aega kaasa elada ja ma kohutavalt austan teda – ta on täpselt selline hästi intelligentne inimene, kes viitsib uurida ja puurida ja lugeda, ka igasugu teaduslikke värke. Ma ise nii palju ei viitsi, ehkki tahaks. Nii et tema blogi ma loen edaspidi suure huviga, sealt saan kindlasti ise ka targemaks.

Nemad kolm ongi ilmselt mu kõige suuremad eeskujud, nii lastekasvatuse kui rohelise maailmavaate poolest. Kessu blogi olen juba igiammu lugenud, aga rohkem suhtlema hakkasime siis, kui tema oli õige pea sünnitamas ja mina alles esimesi kuid rase ning titenduse koha pealt täiesti ohmu. Tema on olnud algusest peale minu vaimne ema – kõike seletanud ja aidanud ja… Ja tema blogi lugemine motiveerib mind alati kohutavalt olema parem ema ja parem inimene. No ja üldse, kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Kessu. Mulle tundub, et tema elus on kõik nii mõnusasti paigas – just sel kombel, nagu mulle meeldiks.

Mormelari blogi sattusin lugema alles sel aastal, täielik hämming. Tähendab, varem olin lugenud mõnda üksikut positust, kui keegi linkis, aga miskipärast ei jõudnud kunagi kohale, et peaks ka muid postitusi vaatama. Ja tema on mind aeg-ajalt varemgi kommenteerinud, aga ma olen nii laisk, et reeglina ei viitsi uurida, kas kommenteerija nime taga on ka blogi või mitte.

No igatahes, millalgi selle aasta alguses ma lugesin Mormelari blogi ühe jutiga läbi ja vaimustusin. Õigemini tundsin tohutut aukartust. Ta on nii noor, aga oma mõtete ja eluga jõudnud paljuski kaugemale kui mina. Nii et jällegi, võrratu eeskuju. Noh, lisaks on ta pungine ja juba sellepärast mulle tohutult sümpaatne 😛 Ma ei suutnud ära imetada, kuidas saab olla üks inimene, kes on ühtaegu alternatiivse välimuse ja muusikamaitsega, nii noorelt lapsed saanud, nii hea ema ja nii maheda mõtlemisega… No selline perfektne kooslus. Ja muidugi, ma otse loomulikult tean, et me kõik oleme vaid inimesed ja paljalt selle põhjal, mis blogis kirjas, ei saa veel teha põhjapanevaid järeldusi selle kohta, milline blogi autor tegelikult on… Aga Mormelari kirjutatu põhjal ma igatahes imetlen teda. Sügavalt.

Ma loodan, et minu mõtlemine muutub ajaga ka üha rohelisemaks, nii et ma suudan ka oma lapsi selles vaimus kasvatada. Mormelari blogist on kohutavalt vahva lugeda, kuidas tema lapsed seda kõike tõlgendavad. Nad on juba vanemad ja mõtlevad rohkem oma peaga – Plikale veel niiviisi seletada ei saa. Aga varsti juba saab.

No ja muidugi on lisaboonus see, et Mormelar on pärnakas – ma ei teagi, mitu korda ma olen talle kribanud, et igasugu asjade kohta nõu küsida.

Ühesõnaga äärmiselt tore on, et on nii palju häid eeskujusid. On palju nauditavat lugemisvara ja on, kuhu püüelda. Nii saab minust, vanast laiskurist, kah veel ükskord inimene!