Millegipärast ei tulnud meil kummalgi pähe iseenesest äärmiselt loogiline fakt, et pottsepa töö eeldab hilisemat rõvedat koristamist. Kui ma oleks selle õigel ajal läbi hammustanud, poleks ma mingil juhul olnud nõus soojamüüri parandust sellesse aega jätma, kus ma lastega üksi olen.
Abikaasa läks alles kell 11 ära, mina koristasin kõik see aeg, mis Poiss akna taga magas, hommikusöögi sain valmis just siis, kui pottsepp lõuna paiku laekus ja Poiss ärkas. Alguses polnud häda midagi, sõime kõik koos elutoas ja mees tegutses omaette… Kella kaheks oli kõik ilusti valmis ja siis algas “lõbus” osa. Köök oli eriti tahmane, aga eks jalgadega sai seda mujale ka kantud. Lapsed mängisid alguses küll omaette, aga ikka pidevalt keegi nuttis, s*ttus nurka või rebis seinalt tapeeti. Sain köögipõrandast poole ära pestud, siis pidin alla andma ja pausi tegema. Pesin kõigepealt räpase Poisi puhtaks, sai tissi ja läks tuttu, siis Plikale süüa ja tema ka magama, kell oli juba neli. Siis sain köögipõranda pesemise lõpetada, uue lapiga lastetoa ja elutoa põranda ning pool koridori, siis uuesti köök, teine pool koridori ja lõpuks vannituba… Kui ma teist korda kööki pesin, oli Poiss juba ärganud ja hädaldas kärus, pidin teda lihtsalt ignoreerima, kuni lõpetasin, hunnik räpaseid lappe ootab nüüd pesemist.
Siis oli küll mõnus paljajalu ringi käia, kõik sai suhteliselt korda ka. Õhtupoolik oli rahulikum, ehkki Poiss oli vahelduva eduga viril. No söötsin lastel kõhud täis ja siis ta läks juba varsti magama ka. Plika muidugi pidi Poisi õhtutissi ajal magamistuppa segama tulema, ei aidanud ilusti rääkimine ega õiendamine, lõpuks ta otsustas ikka ise elutuppa minna, kergendus. Ja kui Poisi voodisse sain, siis oli juba peaaegu puhkus, mängisime natuke Plikaga ja vaatasime raamatuid, nüüd panin tema ka voodisse, kus ta küll veel ei maga… Aga õnneks ei virise ja ehk varsti jääb.
Uhh, kurnav päev. Aga mis sest enam, nüüd on kõik korras ja lapsed voodites. Mina panen kohe saiakesed ahju, söön ja loen natuke raamatut ning lähen siis ka tuttu.
Nädalavahetus peaks rahulikum tulema, ei pea enam mingeid suuri läbusid koristama ja elamine on kah vonksus, jääb rohkem aega lastele. Pesu pesemise ja söögi tegemisega saab loodetavasti kenasti hakkama, nii palju nad ikka magavad ja/või mängivad.
Aga olgem ausad, eks ma ikka ootan juba kannatamatult esmaspäeva.