Ausõna, pärast eilset jeblat tundus selle katte õmblemine tõesti käkitegu. Ikka paar tunnikest tavapärast nokitsemist, aga ei midagi rasket. Tool on ju mõnusalt sirge joonega, polnud vaja mingite kumerustega mässata. Viskasin kanga peale, kinnitasin nööpnõeltega vajalikud kohad, lõikasin ülearused riidetükid vahelt ära ja õmblesin kokku.
Kusjuures see on esimene kate, millega kvaliteediga ma ka enam-vähem rahule jään. Jah, ma olen eelmistega ka rahul, aga tänase õmblusi ja istuvust võib kohe lähemalt vaadata :D Ma kohe tunnen, et arenen.
Tegelikult oli mul ju plaanis need katted enne elutoa diivani oma teha, no selle mõttega, et lihtsamad enne… Aga elutuba oli kõige südamelähedasem projekt ja see diivan oli nii jõle, pidin ikka raskema ülesande enne ette võtma. Nüüd on ilus elutuba ja ainult kerged õmblustööd järele jäänud.
Pilti tegin köögis, seal on üks samasugune tugitool, mida mõõdupuuna kasutasin, lastetoas ei saa ju keset ööd kolistada. Eks homme tõstan katte õigesse tuppa õige tooli peale ümber.
Homme õhtul siis teine samasugune!