Las ma räägin teile vahelduseks milleski negatiivsemast ka. Asjast, mis meie pereelus ja suhtes ikka ja jälle probleeme tekitab – kaugelt tihemini, kui see mulle meeldiks.
Abikaasa suutmatusest kellaaegadest kinni pidada, õigeks ajaks koju jõuda, oma hilinemistest teada anda.
Minu jaoks on äärmiselt elementaarne ja iseenestmõistetav see, et kui kaks inimest elavad koos, siis nad teavad, millal teist koju oodata. Regulaarse graafikuga töö puhul on selleks vaikimisi tööpäeva lõpp, mis Abikaasal on hetkel näiteks pool viis. Kui ta mulle ise midagi muud teada ei anna, siis eeldan, et kolmveerand viieks on ta kodus. No hea küll, viieni olen veel suhteliselt rahulik. Töö ja kodu vahemaa, eks, on vaid paar minutit rattasõitu.
Hästi tavaline on see, et ma ootan poole kuue või kuueni ja helistan lõpuks ise. Paremal juhul on ta just siis koju tulemas, halvemal juhul ütleb, et tal läheb veel veidi aega, kõige halvemal juhul lubab, et hakkab kohe tulema ja pole tunni aja pärast ikka veel kodus.
Appi, kuidas ma selliste asjade peale närvi lähen! Ma saan täiesti aru, et tööpäeva lõpp võib venida, praegusel tööl juhtub seda tihti, see on paratamatus. Aga sel juhul ma tõesti eeldan, et ta ANNAB MULLE SELLEST TEADA. Kui ta teab kell pool viis, et ta viieks koju ei jõua, siis kurat võtaks, helistagu. Hea küll, vahel loodab, et jõuab, aga avastab kell viis, et läheb kauem – helistagu kasvõi siis. Kui lubab, et läheb nii palju kauem ja läheb rohkem, HELISTAGU UUESTI. Aga lihtsalt oodata ja loota, et ehk varsti pääseb koju, mis ma ikka oma naisele helistan, et öelda – läheb kauem… ARGH.
Okei, liigume töö juurest edasi, eraelule. Ega ta ju tihti mujal ei käigi… No ma olen harjunud ja sellega arvestanud, et kui ta lubab kiirelt-kiirelt korra vanaema juurest läbi käia vms, siis ta unustab ennast jutustama ja lubatud aja võib kahega korrutada.
Aga no viimane näide elust enesest, mille pärast ma siin praegu üldse kirjutan. Eile enne Tartusse minekut rääkis ta, et vast päris lõunaks tagasi ei jõua, aga üritab igal juhul võimalikult kiiresti koju tulla. Nüüd on kell POOL VIIS ÕHTUL. Ta ei ole isegi mitte helistanud. Mina ka ei helista, juba põhimõtte pärast.
Krt, ma ju saaks aru, et pidu venis järgmisesse päeva, et ta tahab kauemaks jääda, või et ta näiteks pidutses terve öö ja magas seega pool päeva maha. Ma kuni kella üheni võtsin kohe väga rahulikult, täitsa vabalt võis ju veel magada. Aga nüüd? Vaevalt. Pidutse, jää kauemaks, maga pool päeva maha… Aga kui sa ükskord üles ärkad, siis HELISTA, kurat võtaks. Anna teada, et kõik on korras, millal on plaanis tagasi tulema hakata. Kasvõi sedagi, et kuule, meil on siin nii lõbus, ma tahaks teiseks ööks ka Tartusse jääda.
Me oleme siin lastega suurepäraselt hakkama saanud, saaks vabalt ühe päeva veel. Kui ta oleks helistanud ja öelnud, et tal läheb kauem või et ta tahaks päev kauemaks jääda – ma oleks kahtlemata olnud pettunud, aga mis seal ikka. Kui ta aga lihtsalt ei helistagi, siis ma tunnen ennast ikka üsna s*tasti – ja kui ta lõpuks peaks suvatsema helistada, et öelda: mul läheb kauem, ma jään päev kauemaks… Vat siis ilmselt plahvataks see kogu päeva jooksul kogunenud pettumus välja ja nii ma olekski klassikaline irisev naine, kes ei kannata seda, et mees ilma temata kuskil pidutseb või ennast hästi tunneb.
Ja nii on liiga tihti. Liiga kuradi tihti. Millest on nii kuradi kahju, sest tegelikult ei ole ju asi selles, et ma ei saaks aru, et vahel on vaja kauem töötada või vahel on sõpradega nii lõbus, et tahaks kauemaks pittu jääda. Ma saan aru, ma saan suurepäraselt aru. Aga kui mulle sellest õigel ajal teada ei anta, vaid igasuguste helistamistega üle igasuguse piiri venitatakse, vat nii kaugele ma veel oma flegmaatilisust arendanud pole, et ma suudaks siis rahulikuks jääda, kogu solvumise alla neelata ja öelda: aga muidugi, kallis mees, mida iganes soovid.
Nii ma siis tundungi näägutava naisena, kuigi probleem on hoopis suutmatuses aega planeerida ja plaanimuutustest õigel ajal teada anda.
Selle probleemi puhu on äärmiselt raske rakendada oma tavapärast positiivset suhtumist ehk loota alati parimat. Seda ma enamik ajast teengi ja tihti need lootused ei õigusta ennast. Ja see omakorda tekitab minus frustratsiooni ning tulevad jälle tülid. Tundub, nagu oleks kohasem eeldada alati halvimat – et nagunii tal läheb jälle kauem, nagunii ta ei helista. Aga ma ei taha nii negatiivselt mõelda, see ju tõmbabki negatiivsust ligi! Kui lubatud ajast on aga tund(e) möödas ja ta helistanud pole, siis ma küll tõepoolest jõuan lõpuks ikka selliste mõteteni – jälle ta, raisk, tegi nii… Ja ma ei taha neid mõtteid mõelda, aga lõpuks ma lihtsalt ei suuda.
Öeldakse, et paarisuhtes olles ei tasu proovida teist muuta, peab võtma teda sellisena, nagu ta on, asjaoludega leppima. No selle probleemi puhul pole leppimine minu meelest õigustatud. Minu meelest pole suutmatus oma hilinemistest teada anda mitte paratamatu iseloomuomadus, vaid lihtne hoolimatus, minu mitte austamine, oma pere ja abikaasa soovidega mitte arvestamine.
Hajameelsusega on võimalik võidelda – kui muidu ei tule tõesti meelde õigel ajal kella vaadata, siis pane kasvõi meelespea või äratuskell, mis tuletaks meelde, et tööpäev on läbi, või et ma lubasin sel kellaajal helistada või koju jõuda. No tõesti, noh.
Minu meelest ei ole see normaalne, et ma pidevalt istun ja ootan, sest mulle lubatakse üht, aga ei täideta seda lubadust ning ei helistata, et öelda, mis muutunud on. Väga kurb on rõõmustada, et mees tuleb varsti koju, kui see rõõm muutub tihti pettumuseks, kui JÄLLE pole ei meest ega ka selgitavat kõnet.
Kõige hullem on see, et ma mitte ainult ei pettu, vaid paljudel puhkudel hakkan ka muretsema – kas kõik on ikka korras, ega midagi juhtunud pole.
Ja enda meelest olen ma temaga sellest korduvalt rääkinud. Ma ei tea, mida teha, et see kohale jõuaks. Et ta lõpuks aru saaks, kui vastiku tunde see minus tekitab. Aga noh, võib ju alati loota, et kui tal on võimalust seda praegust postitust rahulikult lugeda ja analüüsida, äkki siis jõuab kohale. Äkki tõesti olen oma vajadustest siiani andnud teada vaid vihaste sõneluste käigus, sel kombel on need ju kerged ununema.
—
Ennäe imet, kes just koju jõudis. Ta olevat oma sõpradest lahku läinud, et 12.45 bussile jõuda, sellest maha jäänud, aku oli samal ajal tühjaks saanud ja siis polnud enam ühtki sõpra üles leidnud. Lõpuks oli ühte kohanud ja temaga järgmise bussini aega veetnud. Kui küsisin, kas tal ei tulnud pähe sellelt sõbralt telefoni laenata, et mulle asjaoludest teada anda, või hommikul pärast ärkamist helistada, et öelda: kõik on korras, plaanin tulla selle bussiga… Sain vastuseks, et ei tulnud pähe.
WE HAVE A F*CKING PROBLEM, SHERLOCK.
Mehed 😛
Tead, ma olen täpselt samasugune. Ja sarnases olukorras käitun samamoodi, mõtlen samamoodi, ütlen samamoodi. Aga see on vale.
Hetkes sees olles ei suuda ma mitte midagi muuta. Või noh, ütleme nii, et 20 aasta jooksul siiski midagi ON muutunud, emotsioon ei ole enam nii terav, lihtsalt teadmatuses oodata oskan õige pisut rahulikumalt. Aga ikkagi mitte ükskõikselt.
Tegelikult just peaks. Lihtsalt ootama st, mitte tõmblema, mitte kurje mõtteid mõtlema. Hea öelda, eks.
Minu meelest ei pea sellist inimest oodates ei ülipositiivsust üles näitama ega ka äärmist pessimismi. Võta rahulikult. On nagu on. Sa ei saa teda muuta, muuda parem ennast, oma suhtumist.
Ainus asi, mida teha saad – nagu kooliealise lapsega, kes ei mõista oma käitumise tagajärgi või arvab, et ebameeldivat uudist (hiljem koju jõudmist) on võimalik leevendada teatamist edasi lükates. TEE TALLE SAMA. KOHE MITU KORDA, AGA HOIATA ETTE, ET SA NII TEED. No et kuna tema sinuga nii teeb, siis proovid kah, kuidas sa ise (NB!) end nii käitudes tunneksid. Sätid kohe hommikult ennast kuhugi minema, jätad ta lastega, teatad kohe alguses, et sa EI TEA millal tuled. No millalgi ikka ju, eks. Ütled, et ilmselt tunniks-pooleteiseks, aga halvimal juhul alles õhtul. (Tegelikult võid lausa hommikul tulla ju, no heaküll, väga hilisõhtul saadad vabandava SMSi, et päris politseiga taga otsima ei hataks). Las grillib. Võibolla saab aru, mida sina samas olukorras tunned. Kui ei saa, siis ei aitagi midagi. Ja teie pere heaolu nimel tulebki siis lihtsalt nii võtta – SA EI TEA KUNAGI mis kell ta tuleb, sa EI ARVESTAGI mitte kunagi ühegi kellaajaga, vaid kohandad oma plaanid jooksvalt selle järgi, millal ta tegelikult saabub.
Ma ei tea eriti kunagi mis kell mees toolt tuleb. Tavaliselt saadab sonumi kui tulema hakkab. Varem pole motet. Ma olen talle ammu oelnud, et ara OLETA millal sa jouad ja ara ette utle, et "ma voib-olla tulen varem kui tavaliselt" 🙂 Seda ei juhtu kunagi ja seega ma ei taha teada varem kui ta juba kas jalgratta seljas voi metroojaamas on 🙂 Vabadel paevadel on ta onneks krips kraps 🙂
minu mees oli/on samasugune. st tema jaoks ei ole mingi probleem kokkulepitud kellaajast tund-paar hiljem jõuda (ka sellistesse kohtadesse, kuhu peab õigeks ajaks jõudama, nt lastega arsti juurde). aastaid tagasi käis ta väga tihti komandeeringutes, ja siis juhtus tihti, et ma sain täna teada, et homme ta lendab nädalaks ära. asi, mis on ammu otsustatud ning teada, sellest sain mina viimasena teada. oi, ma olin tige. lõpuks leppisin, sest tõesti midagi ei aidanud.
teda on parandanud vaid AEG. nüüd, palju palju aastaid hiljem, on asi tunduvalt parem ja me enam ei hilinegi teatrisse 😀
Meil üsna sama, ehkki mitte siiski nii hull. Kui ikka öö peale või väga hiljaks jääb, siis helistab. Aga seda, et ta kel 5 või pool 6 kodus oelks, pole vist MITTE KUNAGI juhtunud. Ma ei tea iial, millal ta tuleb. Ja see on mind teinud väga iseseisvaks. Meil on enam-vähem selge, millal on õhtusöök: vahel ta jõuab, vahel mitte, kui mitte, siis mina soojendama ei hakka. Tehku ise. Kui ta vahel ütleb, et mingi käik võtab tund aega, siis ma tean, et reaalsus on 1,5 -2 tundi. Sellega harjub. See pole meeldiv, aga sellega harjub. Ennast iga kord leili ajada on lihtsalt destruktiivne, ehkki ma tean, kui väga kiire ja kuum see leil vahel on… Ma nimetan seda samuti hoolimatuseks, aga tuleb siiski meeles pidada, et mehed ongi teistsugused – neile pole perekond number 1, vaid tavaliselt on nr 1 töö. Seda on ju palju uuritud. Ja see, et meil, naistel, on teistmoodi, see lihtsalt on nii.
oh krt, kuidas ma teid mõistan.
meil on täna maakodust linnalahkumise päev ja üks lihtsalt otsustas, et tema läheb jalgrattamatkale, lubas pühapäeva hommikul tagasi olla, aga loomulikult pole. nii ma siis olen täna üksi kolme lapse kõrvalt (kellest üks nohune ja torisev imik) kõik meie asjad kokku pakkinud ja käed ning jalad lihtsalt värisevad vihast.
Meilgi on selliseid probleeme olnud. Kui kohtumise kella-aeg on kokku lepitud, siis ta ei hilinenud küll mitte kunagi… ja isegi kui ta jõudis täpselt, siis ta igaks juhuks helistas 3 min varem, et ta jõuab õigeks ajaks, aga kahjuks mitte varem.
Kuid kui kella-aega kokku lepitud polnud, siis ootasin küll tunde. Pean ütlema, et tõesti pigem läheb mööda see ootamise-ärevus, kui et mees hakkab iga 30 min pärast helistama: "Mitte veel, kallis!— Mitte veel,kallis!— Mitte veel, kallis!—"
Mind ärritas ootamine ka väga, aga nüüd juba mitu aastat enam mitte… ise ka ei tea miks, aga kui ta läheb korraks kesklinna ja pole kolme tunni pärast veel tagasi, siis ma ei mõtle sellest midagi… mõtlen, et küll ta räägib, kui koju jõuab. See on tõsi, et muremõtted vilksavad ka pähe (auto alla jäi?), kuid sellega on nii, et kui kolmsada korda oled niimoodi muretsenud ja kõik on korras, siis see sama vana mure on juba nii harilik, et jääb ainult mõistusesse ja hinge ei jõua.
Nõnda karastus teras… 😛
Ma pikalt ei hakka…Me 13 + aastat koos olnud.No peamine,et ilmub! 😀 Mis siin pikalt kommenteerida.Meestel ja naistel lihtsalt erinev kell(aaeg).PS! Minu esimene kingitus mehele oligi kell ja sõnadega: `Pane see kell käima nii,et meie ajad ühtiks“. 😀 .
ma saan 100% sinust aru 🙂 meil on selline "ma hakkan kohe liikuma" probleem alguse saanud seoses maja ehitusega. pidevalt tal läheb 2-3 korda rohkem krundil aega, kui algselt lubanud on. ja nii iga jumala kord. jah, ma saan aru, et ehitamine võtab palju aega ja on väga oluline,et ta asjadel kogu aeg silma peal hoiaks, AGA kui ma ise lastega samal ajal ema juures ootan, et millal ta meid peale võtab, sest kell on juba pool 21 ja lastel tuleb uneaeg, siis ta lihtsalt ei tule selle pealegi, et võiks teiste inimestega ka arvestada ja otsad kokku tõmmata! jumala vihale ajab! muidu ta suhteliselt täpne mees ja kella tunneb, aga ehituse puhul ta tõesti ei mõtle mitte kellegi teise peale…ajast rääkimata…100 korda ennast seaks juba vihastanud 😛
Mitte midagi ei saa aru 😀 a ma olen mees ka 😀
Mina ei mõtle, et krt, ta teeb mulle jälle seda jne jne. Mina mõtlen konkreetselt kõige hullemat. Autoavariid, surnukspeksmist, kaineris oma oksesse lämbumist jms.
Mure, nagu emal lapse pärast.
mehed?
mul on naine täpselt selline kui mitte veel hullem…