Seletage mulle, kuidas on võimalik, et kuni 25-aastaseks saamiseni ei mäleta ma oma teadlikust elust mitte ühtki kõhuhäda ja nüüd on järsku igal aastal mingid jamad? Ma ei viitsi linke juurde otsida, aga 25. sünnipäeval lõpetasin kõhuviirusega haiglas, kuu enne Poisi sündi samamoodi… Ja millalgi pärast Poisi sündi oli ka, siis õnneks sain kodus hakkama.
Ja eile jälle. No seekord ma tõesti arvan, et äkki polnud viirus, vaid toidumürgitus, sees hakkas keerama õige pea pärast seda, kui olin söönud taldrikutäie lõhesaiu. Õhtuni oli pooletoobine olemine, kaks korda oksendasin, vahepeal niutsusin, sest nii kehv oli olla. Plika ei tahtnud magama jääda ja ajas oma nutuga Poisi ka üles, minul oli nii paha, et ei julgenud vannitoast kaugemale minna, Abikaasa oli nagunii terve nädalavahetuse haige, õhtuks väsinud ja tüdinud, ei suutnud ka laste kisa peale rahulikuks jääda… Üleüldine hädaorg ühesõnaga.
Lõpuks istusime lastega keskööl köögi põrandal ja sõime külmutatud mustikaid. Need on alati kindel variant, millega lapsi rahustada :D
Õnneks jäid lapsed lõpuks siiski magama ja mina sain ka magada, täna olen lihtsalt hirmus väsinud ja õõnes tunne on, aga süda enam paha ei ole ja toit püsib sees. Abikaasa sai hommikupooliku vabaks võtta, tegeles lastega ja keetis mulle mustikakisselli, ema viis Plika päevaks enda poole, mina peamiselt magasin, nüüd õhtul on Abikaasa küll jälle tööl, aga ema jäi nii kauaks siia, kuni lapsed magama sain.
Seda ma küll ei tea, kuidas ma siis oleks hakkama saanud, kui nii palju abilisi poleks olnud. Nii et tegelikult on kõik ju ikkagi väga hästi :)