Tänane päev läks võrdlemisi üle kivide ja kändude – üles tõusta ei viitsinud, midagi tehtud ei jõudnud, Abikaasa läks kaheks tööle, nii et olin ülejäänud päeva lastega üksinda…
Aga õhtul oli mõnus. Kuni ma Poissi magama panin, mängis Plika vaikselt elutoas. Kui ma tema juurde jõudsin, siis rõõmustas, et oli puslest ise kaks tükki kokku saanud. Tahtis, et mina edasi paneks, sest tema ei oska, aga nokitses siis kohe veel kaks tükki kokku, siis veel ja veel… Ja saigi täitsa ise, minimaalse minupoolse suunamisega. 12 hästi suure tükiga pusle, Marko ja Marge kunagi kinkisid. Siiani olin ikka mina seda kokku pannud, nüüd saab juba ise. Mina olin uhke ja Plika ise ka – jätsime pusle põrandale, et kui issi koju jõuab, siis ma saan talle kohe näidata – Plika ISE pani.
Olime kokku leppinud, et kui pusle koos, läheme hambaid pesema ja magama. Ilusasti saigi pestud, potil käidud… Pidžaama selga panemisel tuli veidi veenda, et sobib ka tavaline pluus (kõik “päris” pidžaamad käisid täna pesus ja polnud veel ära kuivanud, ainult ühed püksid olid) – aga sain sellega ilusti hakkama.
Läks ühegi protestita voodisse. Kui Poiss nihelema ja läbi une häälitsema hakkas, siis küsisin, kas võin natukeseks ära minna ja alles siis laulma tulla, kui Poiss jälle magab – lahkelt lubati. Muidugi juba minuti pärast hüüdis, et venna nüüd magab. Ma siis küsisin tasakesi vastu, kas ma seekord ukse pealt võin laulda – no igaks juhuks. Poiss nimelt hakkab ärgates virisema ainult siis, kui ma toas olen, kui ei näe, siis pole probleemi. Laulsingi kaks laulu ukse tagant ära, siis nõudis Plika nukku kaissu, viisin talle selle, panin teki peale ja sinna nad minust jäid. Toast välja minnes kuulsin Plika haigutust, natuke ta veel jutustas midagi nukuga, praegu on vaikus majas. Usun, et ta veel päris ei maga, aga küllap kohe jääb.
Ei mäletagi, millal viimati nii mõnus ja rahulik õhtu oli. Veerand kümneks vaikus majas. Õnnis! Iga päev peaks nii olema.