January 2012

Hea, et ikka kaks tegin…

/ kodumajandus, kööginurk, öko, puhas toit, rõõm / 1 Comment

…muidu poleks homme hommikul ikka midagi süüa olnud 😛

Ma olen endiselt NII rahul, et lõpuks leivaküpsetamisega päriselt otsa peale sain. Täna võin jälle öelda, et küpsetasin seni parima leiva – eelmine kord panin ilmselt hajameelsusest ikkagi vaid ühe leiva jagu vett, täna hommikul hapnema pannes oli pott tunduvalt rohkem täis.

Vanasti panin taigna õhtul hapnema ja küpsetasin järgmisel päeval, nüüd panen hommikul hapnema ja küpsetan õhtul. Viimane variant meeldib mulle palju rohkem, sest nii on järgmisel hommikul värske leib võtta, leib ongi ju mulle kõige olulisem just hommikul. Kusjuures sellise ajagraafiku mõtlesin välja tänu sellele, et hakkasin endamisi arutlema, kuidas leivaküpsetamine siis toimuma hakkab, kui ma tööl käin. Kenasti saab 🙂

Olen oma leivaga lõpuks nii rahul, et julgen oma leivateoharjumused ka kirja panna – nüüdseks on kõik nii mälus ja käpas, et Nele postitusest enam näpuga järge ajama ei pea.

Kui vaatan hommikul, et järgmiseks hommikuks enam leiba ei jätku, siis võtan poti, panen sinna 8 dl sooja vett, kallan sisse juuretise ja nii palju rukkijahu, et tekiks umbes hapukoore paksusega pläust. Potile kaas peale ja praeahju hapnema – nii ei jää päevaste toimetuste ajal ette. 6-8 tundi hiljem tõstan juuretise osa eraldi potsikusse ning segan sisse kaks väikese kuhjaga teelusikatäit soola (hetkel on rose sool), 2 dl suhkrut (rafineerimata demerara), paar näpuotsatäit koriandrit ja peoga igasugu seemneid – hetkel on kodus vaid emalt saadud lina- ja mooniseemned, plaanis on seemnevaru täiendada, ehk pähkleid ka, pole veel lihtsalt jõudnud. Üheks teiseks puhuks ostetud, aga seisma jäänud rukkihelbeid viskasin ka sisse, nüüdseks on need otsas. No ja siis veel jahu, täitsa ilma mõõtmata, lihtsalt nii palju, et vispliga veel segatud saaks (vispel on õnnistus, ütlen ma, suur tänu Nelele selle idee eest. Puulusikaga oli palju keerulisem ja sõtkuda mulle ei meeldi, olen liiga mugav).

Minu kogused on kahele leivale – üks oleks vähe, sest esimene läheb tavaliselt soojalt, kolm jällegi palju, sest mulle maitseb värske leib ja leivategu on nii lihtne, et võin tihemini küpsetada küll. Niisiis määrin vormid võiga, panen taigna vormi, silun märja käega, torkan näpuga augud sisse ja panen pliidile rätiku alla kerkima. Kuna meil on köögis päris soe, siis kerkivad tegelikult juba kahe tunniga üsna hästi, no ma enamasti ikka lasen “igaks juhuks” 3-4.

Siis ahi sooja ja veekauss ahju, küpsetan 225 kraadi juures 15 minutit, 200 juures 20 minutit ja 180 juures 25 minutit. Iga temperatuurikeeramise ajal pintseldan leivad veega üle, viimase 25 minuti küpsemise ajal korra vahepeal veel ka. Siis ahjust välja, pool tundi jahtuvad räti all, seejärel võtan vormist välja ning jahtuvad samamoodi rätiku all edasi. No ja sel ajal juba muidugi degusteerin ka. Täna, nagu pildilt nägite, sai peaaegu terve leib ära degusteeritud 😀

Nii mõnus on kodus leiba teha, selle asemel, et poest lõputul hulgal kilekotikesi koju vedada. Ja poe leib pole pooltki nii hea, isegi mitte mahedad variandid, pole kunagi nii pehme ja nii maitsev… Ja juuretisega leib ei lähe hallitama, see on ka mõnus. Kui poe leib (need ju enamjaolt pärmiga) mõnikord liiga kauaks seisma jäi, siis juhtus vahel ikka, et viimased viilud läksid hallitama, koduse leivaga seda muret pole. No see saab muidugi nii kiirelt otsa, et ei jõuaks nagunii hallitama minna 😛

Nii et üks kasulik harjumus jälle juures. Tundus keeruline, aga kui õiged nipid kätte sain, on tõeliselt lihtne – tuleb küll ette planeerida, sest aega läheb kokku pea terve päev, aga minu osa sellest on minimaalne, ainult paar kokku segamist, vormi tõstmine ja veega pintseldamine.

Jogurt, hapukoor ja leib tulevad nüüd kõik kodust. Järgmiseks tahaks lõpuks pasteediteo ette võtta ja siis tuli veel meelde, et pelmeenitegu tahtsin ju ka kangesti proovida – vormi pole ikka õnnestunud skoorida, peab vaatama, niisama mätserdada ei viitsi.

Ise teha on mõnus!

Vannituba kah korras

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Nagu eelmisest postitusest aimata võis, oli tänase päeva teemaks vannitoa suurpuhastus. Oleks arvanud, et kui terve päev on koristamiseks aega, jõuab palju rohkem tehtud, aga ometigi lõpetasin alles öösel. No pere nõudis ikka oma osa, mis siis, et Abikaasa tegeles lastega, tegi süüa, viis õhtul lapsed sugulaste poole sauna… Aga mina koristasin pidevalt kööki 😀 Nojah, ja õnneks jõudsin vannitoaga ka siiski ühele poole.

Üldiselt oli päev kohe hommikust saati imeline – sain välja magada, ajasin ennast voodist välja peale kümmet, Abikaasa tegi kohvi. Lapsed olid rahulikud, saime üheskoos mõnusasti hommikust süüa, siis läks Abikaasa nendega välja ja mina sain rahus köögi korda teha. Selleks ajaks, kui ma lõpetasin, olid nad juba õuest tagasi, et lõunat süüa ja magama minna. Ja alles SIIS sain vannitoaga algust teha.

Küürisin sooda ja äädikaga vanni, kraanikaussi ja WC potti. Puhastasin, sorteerisin ja organiseerisin kapid ära, viskasin mõned asjad minema. Pesin ära kõik seinad ja põranda. Pesin ära tühjad pesugeeli ja spreiplekieemaldi pudelid, kiskusin neilt sildid maha ja panin kappi oma aega ootama. Õige pea lähen lahtist pesugeeli ja nõudepesuvahendit ostma, siis hea kasutada.

Kõige suurem üllatus oli vannitoas seoses torudega – no meil on selline vanakooli vannituba, tehtud kunagi igiammu, kõik torud jooksevad sees. Ja ma avastasin, et lapiga on võimalik torudelt hall kiht maha nühkida, nüüd on peaaegu et puhtad, rohelised 😀 Ja tõesõna, ma arvasin, et need ongi sellised, aasta jooksul ei proovinud kordagi puhastada. Häbi mul olgu, ah… Aga hea küll, parem hilja kui mitte kunagi.

Arvutis käisin tänase jooksul ainult nii palju, et too eelmine blogipost kirja panna ja õhtul peale üheksat tegin veidi pikema pausi, et süüa ja blogid läbi lugeda. MSNis pole peaaegu üldse rääkinud, palle pole kah üldse tagunud. Oo, mulle meeldib, kui ma nii vähe arvutis olen, kohe ASJALIK tunne on.

Vaatame, mis homne päev toob. Kas elutuba, magamistuba, lastetuba või puhkepäev? Või ehk koristame vähemalt koridori ära? No seal pole muud, kui põrand pesta, peegel puhastada ja üks kapp läbi sortida. Ja Abikaasa peab kindlalt koridori lambi üles panema, see ootab juba mitu kuud.

Hea küll, kähku magama. Et homme oleks sama hea päev! Õigemini VEEL parem 😛

Kellel on üle vannitoakapp?

/ kodumajandus / Leave a Comment

Mul on vannitoas kraanikausi kohal igivana nõukaaegne kapp, mille ust on nii raske lahti teha, et hoian kapis vaid asju, mida kasutan harva – igapäevaselt vajalikud asjad on kapi peal kitsukesel ribal, lisaks on kapi kohal lamp, mis ka veel osa ruumi ära võtab. Asjad ei mahu ära, kukuvad üksteise otsa ja kapi pealt alla, see frustreerib pidevalt.

Ühesõnaga oleks nõus tegema väikese väljamineku ja soetama ajutise kapikese – usun, et meelerahu on raha väärt. No aga tahaks ju kasutatut – esiteks odavam, teiseks ajutist asja ei taha kindlasti UUT osta.

Kas kellelgi pole äkki üle või keegi ehk teab kedagi, kellel on? Ei pea olema midagi superilusat, täitsa suvaline peegliga kapike, millel sees riiulid. Osta.ee-s hoian ühel oksjonil silma peal, hetke hind on veidi alla €15 ja seda võiks veel hädapärast maksta, aga ma arvan, et hind läheb kõrgemaks ja näiteks €25 ma enam ei maksaks 😛 Isegi €20 tundub paljuvõitu, €5-10 oleks tunduvalt parem 😀

No ma igatahes loodan, et mu kapp jõuab minuni. Ühel või teisel viisil.

Köögiga ühel pool

/ kodumajandus, rõõm / 2 Comments

Oo, täna oli jällegi absoluutselt võrratu päev, läks palju paremini, kui ma oleks julgenud oodata – nimelt molutasin esimese osa päevast täiesti maha, laste lõunaune aja kah. Istusin arvutis, lõbustasin ennast sünnipäevade FB-st Google Calendari eksportimisega, mängisin oma palle jne. Ainus asjalik tegu hommikul oli leivataigna hapnema panemine.

Aga siis sai kell kolm, Poiss ärkas miskipärast juba üles (tavaliselt magab viieni), Plika samamoodi ja mul oli hirmus koogi isu. Kuna kapis oli liiter tuksi läinud jogurtit, mida ära visata ei tahtnud, siis otsustasin, et kooki võib sellest teha küll. valisin retsepti, mis sisaldas esiteks teistest rohkem jogurtit, teiseks on mul viimasel ajal nagunii meeletu šokolaadi isu ja ICA sarja kakaod on ka kapis mitu pakki ootamas.

Oo, see kook tuli jumalik. Tegin täpselt õpetuse järgi, alates ainete toasoojusest, munade ükshaaval vahustamisest, alt üles segamisest, lõpetades ahjus aegamisi jahtumisega. Kerkis mühinal ja alla tagasi ei vajunud. Tõsi, kuivavõitu ta oli, aga tassi piimaga, mmmmmmmmmmmm. See maitse oli absoluutselt suurepärane, too ICA sarja kakao on niiiii hea.

Kui koogi ahju sain, panin leivataigna kerkima, siis koorisin kartulipudru jaoks kartulid ära ja panin aurutama. Selleks ajaks oli kolm tundi sujuvalt möödunud (no lapsed ju mängisid ka köögis, sestap ei sujunud mu köögitoimkond just päriselt nii kiiresti, kui oleks võinud) ning Abikaasa jõudis ka koju. Jätsin ta kergendusega kotlette ja kartuliputru tegema ning sain väikese hingetõmbehetke.

Õhtusöök oli imemaitsev, söögilauas tuli uni peale nagu tavaliselt, olin kindel, et molutan õhtu maha. Siis hakkasin aga nõusid pesema ja kööki koristama (saavutatud korda tuleb ju hoida!) ning energia tuli tagasi.

Leib sai imehea – pehme koorikuga, parajalt õhuline, maitselt parim, mis ma teinud olen. Abikaasa meelest oli liiga magus, mulle hullult meeldis. Liiga magus oli sellepärast, et panin kõiki aineid kahe leiva jagu, aga jahu sai liiga vähe, nii et sai kaks üsna peenikest leiba, oleks võinud vabalt selle taigna ühte vormi panna. No eks ma järgmine kord panen rohkem jahu 🙂

Piimalaar tuli täna, tavaliselt ma koorin seda järgmisel hommikul, aga nägin, et koor oli nii ilusti peale tõusnud, kohe pidin ära koorima. 2x3l said kooritud ja pudelitesse, üks 3l purk jäi veel ootele – mul ei mahu pudelid mujale kui uksesahtlisse ja sinna üle viie ei mahu 😛

Kui nõud pestud, tuli tahtmine koristustööd siiski ära lõpetada.

See on nii veider – köök polnud ju enne tohutult räpane ega midagi, no ei pannud üldse tähelegi, et seinad olid määrdunud või kapiuksed sõrmejälgi täis. Aga pärast seda, kui ma olen kõik puhtaks küürinud, nüüd näen vahet küll. Imetlen oma puhtaid kapiuksi ja nende käepidemeid, köögi läikivaid seinu… Kõik seinad olid tahmast hallid – sellest ei saanud enne aru, kui lapiga hõõruma hakkasin ja kollasem värv välja tuli 😀 Meil on siin ju sellise jõleda kattega seinad, nagu kunagi rongivagunis, sihuke läikiv puiduimitatsioon, ma ei oska paremini seletada. Aga no pesta oli seda hea.

Pliitide küürimine võttis ka oma aja, palju puhtamaks said mõlemad. Elektripliidiga läks eriti kaua, kuna küürisin sooda ja äädikaga praeahju. Päris puhtaks ei saanud, aga tunduvalt puhtamaks küll. Taasavastasin pliidi alumisest osast panipaiga, mille uks käib VIST piisavalt raskelt, et lapsed seda lahti ei saaks, mul oli just mure, et polnud kuskil ahjuplaate ja suurt panni hoida – praeahju ust teevad lapsed kogu aeg lahti ja tirivad sealt asju välja. Abikaasa pani ukse traadiga kinni, aga seda iga kord harutada oli tüütu, nii et ma ei viitsinud ahjus üldse midagi hoida, nüüd võtsin selle koleda traadi koristamise käigus üldse ära.

Põrandat küürisin, põlvili ja lapikesega, nihutasin söögilaua paigast ära ja puha, kõik sai puhtaks. Ja kuigi mul polnud plaanis kõrgelt köögikappide pealt tolmu pühkida, sest sinna hästi ei ulatu ja ma ei hoia seal midagi, siis seinte pesemise käigus oli vaja korra kapi peale ronida ja nii sai ülevalt ka tolm ära pühitud. Siis küürisin veel magamistoa ust ja… Nüüd vist sai küll kõik üles loetud. Ahjaa, saapad tegin ka puhtaks, olid teised nii räpased, ei täinud neid kuidagi sedaviisi äsja pestud põrandale sättida, tõmbasin lapiga üle.

Täitsa hämmastav, kuidas väikesest külmkapikoristusest sai selline põhjalik aktsioon, kus tegin järjest rohkem, kui algul plaanis oli. See köök pole kordagi nii puhas ja korras olnud, pooli asju tegin siin elamise ajal esimest korda. Mäherdune rahulolu!

Ja rahulolu on otse loomulikult ka edukast söögiteost – kook, leib, kartulid, hilisõhtul sai hapukoor ka veel valmis.

Mõelda vaid, milline rõõm võib olla veel siis süüa teha, kui on piisavalt ruumi, köögis polegi rõvepalav, on head ja õiged riistad… Mõelge vaid, ükskord on mul köök, mis on SUUR, kus pole jõledat seinakatet ja linoleumi, mis igast otsast kooruvad, kus pole koledat Pioneer pliiti ja selle ees metallist lätakat, on ilus puupliit ja selle ees kivid… Ja palju kappe ja suur laud ja piisavalt valgust ja tööpinda ja hea elektripliit ja… Oh, unistused. Aga küll need täituvad. Ma loodan, et õige pea.

Nüüd premeerin ennast sellega, et ostan kööki uue vakstu, välisukse juurde suurema porimati, mis jalatsite alla ka ulatuks ning paneme vist ikkagi need kaks riiulit üles, mille kohta vahepeal arvasime, et ei tasu. Ehk suudame need nii paigutada, et ei hakka pead ära lööma, saaks veidi pinda juurde.

Nädalavahetuseks on suured plaanid. Mõelda vaid, kui palju ma siis koristada jõuan, kui Abikaasa ka kodus on ja lastega tegeleda saab. Luksus!

No vaatame, ehk on homseks vedru hoopis täitsa maha käinud ja ei taha koristamisest kuuldagi. Eks puhkepäevi on ju ka vahel vaja. Aga loodan siiski, et koristamise iha on homme endiselt alles.

Hirmus kaua sai jälle üleval oldud, aga nädalavahetusel on üks päev ka minul välja magamiseks, nii et saan unevõla kindlalt tasa teha. Ja mu võrratu köök oli seda pingutust väärt!

Selle aasta parim päev

/ bubble witch saga, igapäevaelu, kodumajandus, öko, rõõm / 1 Comment

Senini vähemalt 😛

Hommik algas kenasti, kella kümneks oli jogurt valmima ja pesu pesema pandud, ma kohe naudin selliseid toimekaid hommikuid, siis on tunne, et nii palju on juba tehtud. Siis tuli küll korra unekas, nii et lebotasin tunnikese diivanil, õnneks ajas ema telefonikõne mulle jälle eluvaimu sisse – tegin endale süüa, sain isegi enam-vähem rahulikult söödud kah. Lapsed küll vahepeal virisesid, aga üldiselt mängisid üsna kenasti ja me saime väga hästi läbi.

Lõunasöögi ajal sõi Plika kiirelt taldriku tühjaks ja teatas, et tema läheb kohe voodisse – tavaliselt viin kõigepealt Poisi õue ja siis pean ka Plikat kaikaga voodisse ajama (no hea küll, see oli kunstiline liialdus, ta küll räägib, et ei taha tududa, aga siiski lõpuks läheb ja jääb, ilma suuremate tülideta). Poiss, kes tavaliselt üksi  kööki jäädes üldse süüa ei taha ja pigem lusikaga toitu maha loopima hakkab, istus rahulikult laua taga ja nosis senikaua, kuni temagi taldrik tühi oli. Mis nad nii maitsvat sõid, küsite? Hah, praekartulit munaga, no eilset toitu polnud suuremat alles ja see oli ainus, mis külmkapist võtta.

Ja siis, ja SIIS sain ma koristama hakata. Köögiga jätkata. Kolmas päev. Juba eile oli mul tunne, et ainult paar asja veel ja põrand ära pesta, siis ongi kõik. Eile suutsin ainult mõlemad kaosekolded ära sortida, Poiss ärkas miskipärast juba 1,5 tunni pärast, tagasi magama sõita ei õnnestunud, seega oli koristamistel kriips peal. Täna tõin ta see-eest peale viit õuest ära, Plika ärkas küll juba kaks läbi, aga oli mulle seltsiks, rääkisime juttu, koristasime ja mängisime. Mina esimest, tema teist 😛

Mis ma siis täna ära tegin? Kruvisin tükkideks Poisi söögitooli ja nõuderesti, et neid mõlemaid korralikult puhastada. Esimesel oli kõikvõimalikes kohtades kuivanud toiduläga, lapiga ei saa lihtsalt nii hästi puhtaks, teisel oli lihtsalt mustust ja roostet, mida nende metallist “trellide” pealt äärmiselt ebamugav eemaldada on. Mõlemad sain kenasti puhtaks. Kraanikausialuse kapi küürisin nii puhtaks, kui ma seda siin veel kunagi teinud pole, harja-kühvli ja prügikasti sinna juurde. Köögikappide käepidemeid puhastasin kah, no ja siis avastasin, et peaks veel seinu pesema 😀 Seinte juures jäigi asi pooleli, siis tuli hakata perega tegelema. Ja põrandani ikka ei jõudnud.

Homse lõunaune ajal lõpetan seintega, pliite tuleks veel küürida, homme vast jõuan põranda ka tehtud, siis olen köögiga ühel pool. Järgmiseks võtan ette kas vannitoa või elutoa, pole veel otsustanud. Vannituba ehk, see on selline ühe päeva projekt, pisike ruum ja paar kappi tühjaks tõsta ning otsast lõpuni puhtaks küürida.

Täna läks igatahes lademetes soodat ja äädikat, kihisevad koos nii mõnusasti ja puhastavad hästi. Tegin tühja spreipudelisse äädika-vee lahuse ka, sellega oli siis hää pritsida – sain puhtaks isegi segisti kangi all oleva prao, kus oli lademetes katlakivi.

Ühesõnaga see on nüüd mu suur projekt – kodu korda. On kohe tunne, et tuleb seda uut energiat sisse lasta. Asju ära anda. Organiseerida. Koristada. Seekord alla andmist pole! Võtku kui kaua tahes, koristan natukesehaaval, kuni kõik on korras. Ja nondes ruumides, millega lõpetanud olen, peab seda korda hoolega hoidma. Küll ma hakkama saan! Ei lõpeta enne, kui kaos on igalt poolt kadunud. Kui kogu segadusest ja ebavajalikest asjadest lahti saan, siis vast on ruumi ka selleks, et tuleksid uued ja toredad.

Muudest asjadest ka paari sõnaga.

Esiteks mu pallisõltuvus. Ma olen oma mängimisi oluliselt vähendanud, enamjaolt mängin õhtul, kui lapsed magavad ja millegi asjalikuma tegemiseks nagunii liiga sooda olen. Istusin tükk aega kinni 52. tasemel – no see on senini kõige ilgem tase üldse. Ja kui ma kuidagi edasi ei saanud, siis jäi ka mängimise motivatsioon üha vähemaks, mis oli jällegi hea, vahepeal oli sõltuvus ikka veidi liiga suur. Aga eile (või üleeile?) õnnestus too tase lõpuks ära teha, nüüd maadlen 55. tasemega ja katsun oma mängud endiselt õhtutesse jätta. Hommikusöögi kõrvale loen blogisid, lõuna ajal koristan, õhtul võib siis lisaks mängida ka.

Teiseks pettusin just Serla toodetes, mille ostmise harjumus on juba ammust ajast – on neil ju luigemärk ja Selveris pidevalt soodukas. Ma tegelikult kunagi isegi kellegi blogist lugesin, et kõik nende tooted polegi taaskasutatud paberist, aga kontrollisin toona kõik kodus leiduvad pakid üle ja mul olid küll, seega mõtlesin, et ehk ikka on. Noh, täna vaatasin, et majapidamispaber on küll taaskasutatud kiust, aga WC paber uuest. Halb! Nüüdsest hakkan siis poes silte lugema, põhimõtteliselt ei taha puid koju vedada. Lotus on vist teine luigemärgiga, kui ma õigesti mäletan, aga soodukaid sel mu teada eriti pole. Või olen teiste markide suhtes lihtsalt pime, sest Serlaga nii harjunud? Novat, olgu mu mõtteviis kuitahes roheline, ei taha ju eriti maksta üle 20/40 (WC/maj) sendi rulli eest, juba põhimõtte pärast. Ja ma usun, et on ikka võimalik ka normaalse hinnaga taaskasutatud kiust paberit saada, tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla.

Kolmandaks suutsin järjest kaks laari jogurtit tuksi keerata – esimest korda elus, pärast ligi aastast praktikat. Enda jogurt läks viimati Tallinnas käies halvaks, nii et tellisin Nelelt 500 g starteriks, nagu ma noil puhkudel ikka teen. Piim ka Nele oma nagu tavaliselt. KÕIK oli nagu tavaliselt. Ok, esimesel laaril oli temperatuur täpselt 42, äkki oli tegelikult vähem ja sellepärast ei reageerinud. Tavapärase nelja tunni pärast oli pealt paks, altpoolt täitsa vedel. Lasin teise neli tundi veel peale, ei läinud paremaks, maitse ka veider.

Õnneks oli Nele jogurtit veel nii palju alles, et sain täna teise laari teha. Seekord segasin küll täpselt 45 kraadi juures ära, nii et selles ei saanud viga olla. Nelja tunni pärast oli jälle täitsa vedel, lasin kaks tundi veel, siis andsin alla ja tõstsin külma. See vähemalt maitses nagu jogurt… Aga miks äkki nii vedel, pole õrna aimugi. Tellisin Nelelt homseks uue jogurti, eks katsetan siis uuesti. Väga jabur.

Menüü ette koostamine toimib suurepäraselt. Sellest olen küll aru saanud, et päeva kaupa pole mõtet paika panna, ikka plaanid muutuvad. Hästi toimib aga see, et pidevalt on umbes seitse toitu listis olemas ja enamik nende koostisosadest kah, sealt saab siis vastavalt tujule ja ajale midagi valida. Mõnus on süüa teha, kui selle asemel, et mõelda, MIDA teha, saad valida, millise plaanitud söögi järele täna isu on. Eile oli täiesti plaanimatult ja menüüväliselt praetud tint (njämm) – õnnestus tänu tutvusele kohalikult kalurilt skoorida. Täna tomatisupp, polnud nii ammu teinud, maitses imehea nagu tavaliselt. Homme on plaanis kartulipuder ja kotletid, mille tarbeks just viimase hakkliha sügavkülmast välja tõstsin. Ja miskit toorsalatit kah kõrvale, näiteks kapsas ootab riivimist.

Nii me hästi elame.

Scroll to Top