Mul oli täna varajane sõidutund, 8.45. Olin kaua üleval olnud, sest leivaküpsetamine jäi öösse, nii et hommikul ei tahtnud viimse hetkeni voodist välja tulla.
Ja kui ma lõpuks tulin, siis nägin, et Abikaasa oli mulle kohvi teinud. See on nii pisike asi, eks… Aga NII armas. Seda nagunii, et ta tõuseb tööpäeva hommikuti esimesena, teeb tule pliidi alla, tegeleb lastega… Ja mina ajan ennast voodist välja alles siis, kui ta ära läheb. Aga see kohv, see oli nii armas.
Üleüldse on mul tunne, et viimasel ajal ei jõua ma mitte midagi tehtud, sest kogu see autokooliga seotud värk ja pidevad väljas käimised väsitavad kohutavalt, Abikaasa on aga selle eest ekstra tubli, teeb pidevalt üksi süüa, sest mind pooltel õhtutel pole, ei pahanda kunagi, kui ma koristada ei jõua, koristab ise ka ja… No mul on ühesõnaga tunne, et ta pingutab üldse palju rohkem kui mina.
Ema koristab siin vist ka viimasel ajal rohkem kui mina.
Aga täna tulin esimest korda sõidutunnist ja ei olnud surmväsinud. Ma ei tea, oli see siis see kohv või fakt, et ema viis mu autoga linna ja tulin vaid tagasi jala… Igatahes olin üle pika-pika aja energiat täis ja tänu varasele tunnile jäi ka kauem aega kodus toimetada – tuima näoga arvutis istumise asemel päriselt möllasin mööda elamist ringi, koristasin, pesin pesu, olin lastega… Ehk hakkan tavainimese rütmiga veidike ära harjuma.
Homme on õnneks ainult õhtul autokool, hommik on rahulik ja kodune.
🙂 mul mees on ka paar korda mulle kohvi teinud.. ja isegi magada lasknud.. see on nii südantsoojendav 😀
ma saan aru, et jõudsid mu kommentaari juba enne lugeda kui selle ära kustutasin.
Lugesin selle üle ja leidsin, et ei julge siiski kirjutada, mõned ilusad asjad kipuvad peale väljaütlemist äkki ära kaduma.
Lapse kõrvalt uuesti tööle minek on päris päris raske, vanema kõrvalt hakkasin kontoritööl käima, siis tegin 7 ajal lasteaiatiiru, siis pesema, siis 9ks tööle, sest kontoririietes pikki matku väikelapsega ei tee.
Teise lapsega läks kergemini, sest ma lapsehoolduspuhkusele otseselt ei jäänudki, töötasin kodus vaikselt kogu aeg edasi ja mida rohkem laps lasteaias on, seda suurema koormusega ma ise töötan.
Õnneks on mehel nüüd normaalne tööaeg ja ma saan kodutöödest üle poole tavaliselt temale delegeerida. Kui elaksime keskküttega korteris, siis oleks ehk lihtsam, aga praegu ei kujuta ette, kui me mõlemad külmal ajal 8-9 tundi kodunt päeval eemal oleme, ahi jahtub liiga maha ja ühtlase temperatuuri asemel hakkaks üks kuum, külm, kuum periood.
tegelikult näevad isegi need blogilugejad, kes on tellinud kommentaarid meilile, neid kustutatud postitusi 😀
Oh, ma ei kujutaks ettegi, et ma tööle läheksin ja siis veel lastega jõuaksin tegeleda..
Praegu korrastan laste tuba ja juba väsitav on juba see tegevus 😀
Jajaa, ma mõtlen pidevalt sellele, kuidas siis veel tööl olema saab 😀 Aga no esiteks on vaja lihtsalt ümber harjuda ja teiseks on praegu kõige energiavaesem aeg aastas. Küll läheb paremaks 🙂
Ja abikaasa puhul on kindlasti igasuguseid pisiasju, mida mina iseenesestmõistetavalt võtan ning piisavalt hinnata ei oska. Eks see ole ju alati nii…
need kes mu kustutatud kommentaari lugesid, ärge mind siis väga edevaks pidage 😀
Kui kommentaar kord juba postitatud, tuleb see mulle kohe meilile, nii et kustutamist on tolku vaid ülejäänud blogilugejaid silma pidades, mina näen ikka 😛
ma sain mingi aeg aru, et meestel on küllaltki poogen, kas ja kui koristatud miski on. ka soe söök kodus ootamas pole nii meeldiv, kui endaga rahul naine, kes teostab end ka väljaspool kodu – sära silmis.