Jälle aasta vanem

TIKKER 28

Sain küll alles 28, aga miskipärast keerlevad peas mõtted, mis oleks kohased pigem 30 liginedes. Elus on lihtsalt parasjagu selline hetk, kus ees seisavad üsna suured muutused – kolm aastat harjumuspärast kodust elu on läbi ja tuleb jälle täie rauaga keskenduda kutsumuse otsinguile. Või nojah, esialgu lihtsalt sellele, et igakuised sissetulekud kataks kuidagimoodi ära igakuised väljaminekud 😛

Mulle kohutavalt meeldib vanemaks saada. Ma ei saa aru, miks peaks seda kartma? Ma õpin iga päeva, kuu ja aastaga nii palju uusi ja põnevaid asju, muutun selle võrra paremaks inimeseks, ma ARENEN. Kahekümneselt võis meri põlvini olla ja kolmekümnesed vanade peerudena tunduda, aga praegu küll ei tahaks enam 20 olla, isegi mitte viis aastat noorem. Ma olen nii rahul sellega, kuhu ma oma elus jõudnud olen – on nii palju olulisi asju, mis on paigas, on ka üsna selge, mis vajab veel tööd – ja selle nimel tulebki tegutseda.

Saime hiljuti ühe lähedase inimesega seotud üsna tõsise uudise, mis pani pikalt elu üle järele mõtlema. Õnneks on olukorral kõik eeldused positiivseks lahenemiseks, nii et parim, mida me teha saame, on palvetada ja sisendada, et kõik saab korda. Lihtsalt peab saama! Aga jaa… Õõnsaks võttis küll. Elu on vahel nii ootamatu.

Aina kindlam on see, et täiskohaga tööle minna ei saa ma hetkel veel kuidagi. Nagu varem mainitud, tundus see eelkõige mõistlik, mitte midagi sellist, mida ma tõepoolest TAHAKSIN. Nagu tellitult sain täna ka äraütleva vastuse kohast, mis mulle üldiselt igas mõttes sümpaatne tundus. Too teine koht, kus vestlusel käisin, lubas teada anda eelmiseks reedeks ja pole seda siiani teinud… Ma ei oska üldse kurvastada! Kõik – nii minu sisetunne kui asjaolud – viitab sellele, et mõnda aega peaksin töötama osalise ajaga ja võimalusel kodust. Ma ei muretse enam rahalise poole pärast, ma usun siiralt, et me saame hakkama. Abikaasal on paar rauda tules ja mind tabas täna lõpuks tegutsemishoog, sai ennast ka paari kohta pakutud, ehk kuskilt näkkab.

Sünnipäevast endast rääkides – ei plaaninud üldse mitte midagi, ainult ema ja tema mehe kutsusin kooki sööma. Hommikul tegi Abikaasa mulle kohvi ja võileibu, ma oleks need koos lauluga voodisse saanud, aga enne jõudis kohale üllatuskülaline Kaidi, kes enne tööpäeva algust mulle hunniku tulpe voodisse tõi. Vat siis 🙂 Hommikust sõin juba köögilaua ääres 😛 No ja Abikaasa vanaema käis ka, nagu ta alati käib, sain veel tulpe ja šokolaadi ja… Õhtul astus täiesti ootamatult läbi ka Abikaasa ema, kes tõi mulle imenunnu hüatsindipoti. Näis, kuidas mul seda soojas ja valges hoida õnnestub, meil pole siin väga häid tingimusi, aga hüatsindid mulle väga meeldivad. Nojaa, ja kingituseks tuli neilt mõlemalt veidi krabisevat, ma kavatsen selle VÄGA sihtotstarbeliselt ära kasutada ja lõpuks ometi ühe korraliku suure poti osta – meie viieliitrine läks mitu kuud tagasi katki ja tunneme suurt puudust. Seekord tuleb korralikum, et kauem vastu peaks!

Ühesõnaga üsna vaikne päev, nagu ma plaanisin, aga inimesed on olnud nunnumad, kui ma eeldasin. Rõõm, puhas rõõm!